METSAROHELUS lööb värvides kirendama, kui linnuparv lendu tõuseb. See hunnitu vaatepilt lummas Euroopa maadeavastajaid, kes 15. sajandi lõpul Kesk- ja Lõuna-Ameerikasse jõudsid. Linnud, keda nad nägid, olid aarad, pikasabalised papagoid, kes elavad troopilises Ameerikas. Ei läinud kuigi kaua, kui need pilkupüüdvad olevused juba ehtisid selle piirkonna kaarte, olles saanud vastavastatud paradiisi sümboliks.

Aaradel on nii isas- kui ka emaslinnud kireva sulestikuga, mis on linnuriigis üpris haruldane. Aarad on intelligentsed ja seltsingulised linnud. Nende häälitsused on rämedad või läbilõikavalt kriiskavad. Kuni 30 isendist koosnevate parvedena lahkuvad nad varahommikul oma puhkepaigast, et otsida seemneid, puuvilju ja muud söödavat. Papagoidele omasel viisil haaravad aarad toitu sageli küünistega ning nokivad seda siis oma suure kongus nokaga. Nad suudavad purustada ka väga kõva pähklikoort. Pärast toitumist kogunevad nad tavaliselt rannakaljudele või jõekallastele, kus nad nakitsevad savi. Ilmselt aitab savi neutraliseerida söödud toidus olevaid toksiine ja annab ka vajalikke mineraale.

Üldiselt jäävad aarad oma paarilisega  kokku terveks eluks. Poegade eest hoolitsevad mõlemad vanemad. Olenevalt liigist pesitsevad aarad puuõõntes, jõekalda paljandite ja termiidipesade aukudes või kaljuõõnsustes ja -lõhedes. Kaasasid võib näha teineteise sulgi puhastamas. Kuigi pojad saavad täiskasvanuks juba kuuekuuselt, jäävad nad vanalindude juurde umbes kolmeks aastaks. Looduses elavad aarad 30–40 aasta vanuseks, vangistuses võivad nad aga elada isegi rohkem kui 60-aastaseks. Aarasid on arvatavalt 18 liiki. Mõnda neist võib näha juuresolevatelt piltidelt.