Piiblil põhineval haridusel on imeline vägi parandada inimeste elu. Mõtle näiteks Ricardo ja Andresi loole.

RICARDO. 15-aastaselt ühinesin ühe jõuguga. Selles eas on noored väga mõjutatavad ning uued sõbrad mõjutasid ka mind. Võtsin eesmärgiks 10 aastat vangis istuda. Jah, see kõlab tobedalt. Aga seal kandis, kus ma elasin, suhtuti neisse, kes olid vangis olnud, austuse ja imetlusega. Ma tahtsin olla nende moodi.

Minust ei läinud mööda ükski jõugueluga kaasnevatest pahedest, nagu narkootikumid, seks ja vägivald. Ühel ööl osalesin tulevahetuses. Arvasin, et saan surma, kuid pääsesin terve nahaga. Pärast seda hakkasin tõsisemalt mõtlema oma elu ja sihtide peale. Jõudsin järeldusele, et tahan muutust. Aga kuidas? Kust saada abi?

Enamik minu sugulasi elas õnnetut elu. Üks probleem ajas teist taga. Kuid üks minu onudest elas oma perega sootuks teistsugust elu. Ma teadsin, et nad on head inimesed ja et nad elavad Piibli põhimõtete järgi. Olin neilt millalgi teada saanud, et Jumala nimi on Jehoova. Niisiis, üsna pea pärast seda tulevahetust palvetasin Jumala poole. Kasutasin tema nime Jehoova ning anusin, et ta mind aitaks. Minu üllatus oli suur, kui juba järgmisel päeval üks Jehoova tunnistaja mu uksele koputas. Temast sai minu piibliõpetaja.

Kõik ei läinud aga sugugi libedalt. Mu vanad sõbrad aina helistasid, et ma nendega välja läheks. Kuigi see polnud kerge, ütlesin neile ei. Olin kindlalt otsustanud Piibli uurimist jätkata. See oli tark otsus. Mu elu on tohutult paranenud ja olen leidnud tõelise õnne.

Mäletan, kuidas rääkisin Jumalale palves oma kunagisest soovist istuda 10 aastat trellide taga, et võita jõuguliikmete austust. Palusin teda, et ta laseks mul vähemalt 10 aastat teenida täisajalise jumalasõna kuulutajana, et aidata teisi, nagu mind aidati. Jumal vastas mu palvele, sest praeguseks olen olnud juba 17 aastat täisajaline piibliõpetaja. Ja olgu öeldud, et vangi ma ei läinudki.

Paljud mu endised sõbrad aga kannavad pikki vanglakaristusi. Osa on surnud. Elule tagasi vaadates olen ääretult tänulik oma Jehoova tunnistajatest sugulastele. Nad olid valmis olema teistsugused, elama Piibli järgi. Hakkasin neid austama rohkem, kui olin eales kedagi oma jõugust austanud. Kuid kõige enam olen tänulik Jumalale, kes on mind õpetanud õigesti elama.

 ANDRES. Sündisin ja kasvasin üles vaeses naabruskonnas, kus narkootikumid, väljapressimine, tapmised ja prostitutsioon olid igapäevased nähtused. Mu isa oli alkohoolik ja kokaiinisõltlane. Isa ja ema tülitsesid ja kaklesid kogu aeg.

Juba üsna noorelt hakkasin jooma ning narkootikume kasutama. Suurema osa ajast veetsin tänavatel, varastasin ja siis müüsin varastatud kraami maha. Kui vanemaks sain, üritas isa ühel kummalisel moel minuga lähedasemaks saada: ta õpetas mulle, kuidas narkootikume ja muid illegaalseid asju üle piiri tuua ja need maha parseldada. Teenisin lühikese ajaga palju raha. Ühel päeval tuli minu koju politsei. Mind arreteeriti ja mõisteti mõrvakatse eest viieks aastaks vangi.

Ühel hommikul kõlas vangla valjuhääldis teade, et vangid on oodatud Jehoova tunnistajate korraldatud piibliarutelule. Otsustasin minna. See, mis nad rääkisid, oli päris loogiline, seega olin nõus hakkama Piiblit uurima. Nad ei lahjendanud pühakirja sõnu, vaid näitasid mulle, kui kõrged on Jumala moraalinormid.

Sain peagi aru, et omal jõul ei suuda ma vajalikke muudatusi teha, eriti kui mind ähvardasid vangid, kellele ei meeldinud, mida ma teen. Niisiis palusin Jehoovalt jõudu ja tarkust, ning ta aitaski mind. Suutsin isegi asuda nii-öelda rünnakule ja rääkisin Piiblist teistele vangidele.

Kui minu vabanemisaeg kätte jõudis, olin nii närvis, et oleksin tahtnud lausa vanglasse edasi jääda. Minu lahkudes lehvitasid paljud vangid mulle hüvastijätuks. Mõned koguni ütlesid soojalt: „Mine koju, väike hingekarjane.”

Päris hirmus mõelda, milline mu elu oleks, kui ma poleks lasknud Jumalal end õpetada. Olen südamest tänulik, et Jumal armastab mind ja et ta ei pidanud mind lootusetuks juhtumiks. *