Imeline putukariik

„ÄRGAKE!” HISPAANIA-KORRESPONDENDILT

KAS putukad on sinu arvates ainult tüliks? Kas meeldiks sulle elada ilma nende tüütute kahjuriteta? Kas sa pritsid neid igal võimalusel mürgiga, ajad neid piitsaga taga või astud neile peale? Enne kui sa kuulutad sõja igale ettejäävale kuuejalgsele, miks mitte püüda nende maailma kohta üht-teist teada saada? Pealegi, kuna ühe inimese kohta on umbes 200 000 000 putukat, võid olla kindel, et nendest pole sul nii või teisiti pääsu.

Põgus tutvus kõigest mõne putukaga võib sind veenda, et need imelised olevused väärivad austust.

Suurepärane lennuoskus ja nägemine

Paljud putukad on meisterlendajad. Toome mõne näite. Pistesääsklased võivad sooritada selililendu, mõned neist aga isegi põigata kõrvale vihmapiiskade eest, nii et nad vihma käes lennates märjaks ei saa. Mõningad troopikas elavad herilased ja mesilased suudavad lennata kuni 72 kilomeetrit tunnis. Ühe monarhliblika lennukõrguseks registreeriti Põhja-Ameerikas 3 kilomeetrit. Sirelased võivad teha rohkem kui tuhat tiivalööki sekundis, seega palju rohkem kui koolibrid. Fakt, et kiilid oskavad tagurpidi lennata, on tekitanud uudishimu putukauurijates ning ajendanud neid täpseid uuringuid tegema.

Kui sa oled kunagi püüdnud mõnda tiivulist putukat maha lüüa, tead, et neil on eriliselt terav nägemine ja lisaks  sellele kümme korda kiiremad refleksid kui meil. On huvitav, et neil putukatel on liitsilmad, mis koosnevad tuhandetest kuuetahulistest läätsedest, millest igaüks töötab iseseisvalt. Seepärast koosneb nende vaateväli paljudest tillukestest piltidest.

Mõned putukad näevad ultravioletset valgust, mis on nähtamatu inimsilmadele. Seepärast on meie jaoks üksluiselt valge liblikas isase liblika jaoks kõike muud kui igav. Jah, kui vaadata emaliblikat ultravioletses valguses, on tema tiibadel näha ligimeelitavat mustrit, mis on ideaalne selleks, et paarumisvalmite isaliblikate tähelepanu võita.

Paljude putukate silmad on neile kompassiks. Näiteks on mesilased ja herilased suutelised eristama polarisatsioonitasandit, mis võimaldab neil teada ka pilves ilma puhul, kus  asub päike. Tänu sellele võivad nad toiduotsingul oma kodunt kaugele lennata ja pärast sinna eksimatult tagasi pöörduda.

Armastust on tunda kaugele

Putukate maailmas kasutatakse tihtipeale hääli ja lõhnu, et leida partnerit, mis pole sugugi tähtsusetu saavutus, kui mõelda sellele, et nende eluiga on kõigest mõne nädala pikkune ja tulevasi kaasasid vähe.

Emane kevadpaabusilm meelitab kosilasi ligi, eritades nii tugevat lõhna, et isane tunneb seda ligikaudu kümne kilomeetri kaugusele. Isaliblika tundlad reageerivad isegi ühele lõhnamolekulile.

Kilgid, rohutirtsud ja tsikaadid aga eelistavad end kuuldavaks teha. Isegi meie, inimesed, võime kuulda armunud tsikaadi, kelle kogu keha saab justkui kõlakaaneks. Kaasat  otsivate isaste suur koor teeb häält, mis on valjem kui pneumaatilise puurvasara hääl. Mõned emased ei tee aga üldse häält.

Ärkamine ja soojendamine

Inimestele, kes elavad külmas kliimas, on tähtis sooja saada. See peab paika ka kõigusoojaste putukate puhul, kes ärkavad igal hommikul külmast peaaegu kangestunuina. Nende liitlaseks on aga päike, kelle abi nad täielikult ära kasutavad.

Tiivulisi putukaid meelitavad ligi õied ja lehed, mis neelavad päikesesoojust varajastel hommikutundidel. Mõnele mardikaliigile on vesiroosiõied justkui ahju eest, kuna nende temperatuur võib tõusta õhutemperatuurist koguni 20 kraadi võrra kõrgemale. Liblikatel on aga teistsugune viis end soojendada. Nemad kasutavad tõhusaid päikesepatareisid, milleks on nende oma tiivad, mis nad päikese poole laiali ajavad.

Mida kõike putukad ei tee!

Putukariigis on peaaegu igal liigil oma kindel roll, millest mõni on üsna kummaline. Mõned öölased näiteks imevad eluks vajalikku soola ja vedelikku piisoni pisaratest. Teised  kuuejalgsed, kes on varustatud tõhusa antifriisiga, elavad jäistes mäetippudes ning nende elu seisneb ärakülmunud putukate söömises.

Tark kuningas Saalomon pani tuhandeid aastaid tagasi tähele, kui töökad on sipelgad. Saalomon kirjutas: „Mine sipelga juurde, sina laisk, vaatle tema viise ja saa targaks! Kuigi tal ei ole pealikut, ülevaatajat ega valitsejat, valmistab ta siiski suvel oma leiva ja kogub lõikuseajal oma toiduse!” (Õpetussõnad 6:6–8). Tõik, et neil puudub valitseja, väärib veelgi rohkem tähelepanu, kui mõelda sellele, et mõningates sipelgakolooniates võib olla rohkem kui 20 miljonit (!) sipelgat. Ometi toimib see putukate „metropol” täiuslikult, igal sipelgal on oma kindel ülesanne, nii et kogu koloonia on varustatud toidu, kaitse ja ulualusega.

Kõige muljetavaldavam „putukamaja” on ehk termiidipesa, millest mõned on peaaegu kaheksa meetri kõrgused. * Neil ehituskunstiimedel on keerukas ventilatsioonisüsteem ja maa-alused seeneaiad. Veelgi imestusväärsem on aga see, et termiidid, kes neid kõrgeid püramiide ehitavad, on pimedad.

Miks me vajame putukaid

Putukad etendavad meie igapäevaelus elutähtsat rolli. Näiteks umbes 30 protsenti meie toidust sõltub sellest, kas mesilased, enamjaolt metsmesilased, õisi tolmeldavad. Kuid tolmeldamine on vaid üks kasulik töö, mida putukad teevad. Kuna putukad lagundavad surnud taimi ja loomi, võimaldab see viimaste ühendeid taaskasutusele võtta ning maad puhtana hoida. Nii saab muld väetatud ning vabanenud toitained panevad kasvama taimestiku. „Ilma putukateta oleksid kõik kohad täis taime- ja loomajäänuseid,” kirjutas entomoloog Christopher O’Toole oma raamatus „Alien Empire”.

Putukatest tuntakse suurt puudust siis, kui nende töö on tegemata. Toome näiteks selle, mis juhtus miljonite kariloomade elupaigaks saanud Austraalias. Igal pool, kus on kariloomi, on paratamatult ka nende sõnnikut, kuid Austraalias polnud sitasitikaid, kes oleksid toitunud suurtest, poolvedelatest väljaheidetest. Peale selle et roojahunnikud olid näotud, olid need kasvulavaks võsakärbestele, kes on kahjulikud nii inimestele kui ka kariloomadele. Niisiis toimetati Euroopast ja Aafrikast Austraaliasse sitasitikaid ja probleem lahenes.

Kas sõbrad või vaenlased?

Tuleb küll möönda, et mõned putukad hävitavad põllukultuure ja kannavad haigusi. Kuid kahjurputukateks peetakse siiski vaid umbes ühte protsenti kõikidest maakera putukatest ning paljud neist teevad rohkem kurja just selle tõttu, et inimene ise on keskkonda muutnud. Näiteks tüütavad malaariasääsed harva ekvatoriaalsetes metsades elavaid pärisasukaid, küll aga neid, kes elavad metsaga piirnevates linnades, kus on palju seisvat vett.

Sageli on võimalik viljasaaki rüüstavaid kahjurputukaid looduslikul teel kontrolli all hoida, kas tänu viljavaheldusele, nende looduslike vaenlaste introdutseerimisele või kaitsmisele. Näiteks hoiavad lepatriinud ja kiilassilmad efektiivselt ära lehetäide nuhtlusi. Ja Kagu-Aasia tervishoiutöötajad avastasid, et kaks kiilivastset võivad hävitada veehoiukonteineris pistesääsklaste vastsed.

Kuigi putukad võivad tekitada kahju, on nad siiski lahutamatu osa loodusest, millest sõltub meie elu. Nagu Christopher O’Toole täheldab, tulevad putukad toime ilma meieta, meie aga ilma nendeta mitte.

[Allmärkus]

[Kast/pildid lk 16, 17]

MOONE – uus välimus, uus eluviis

Mõningate putukate välimus teiseneb täielikult tänu moondele ehk metamorfoosile, mis tähendab sõna-sõnalt „kuju muutma”. Vastsed võivad erineda valmikutest nagu öö ja päev. Vakladest saavad kärbsed, röövikutest liblikad ja vees elavatest vastsetest tiivulised kiilid. Moondega arenevaid putukaid on tuhandeid.

Selliseks moondeks, mida võib võrrelda rongi muutmisega lennukiks, peab putuka kehas aset leidma tohutuid muutusi. Võtame näiteks liblika. Nukustaadiumis laguneb enamik vastse kudedest ja elunditest ning moodustuvad uued, valmiku elundid, nagu tiivad, silmad ja tundlad.

Tihtipeale kaasneb moondega ka uus eluviis. Näiteks toitub kiilivastne tillukestest kaladest ja kullestest, kuid saades valmikuks, hakkab ta toituma putukatest. See oleks võrreldav sellega, kui inimene elaks esimesed 20 eluaastat vees ujudes, ülejäänud elu aga õhus lennates.

Kas sellised muutused võisid tekkida evolutsiooni teel? Kuidas sai röövik tulla iseenesest olemasollu, programmeerituna end ise liblikaks muutma? Ja mis sellesse veel puutub, siis kumb oli enne, kas röövik või liblikas? Üks ei saa eksisteerida ilma teiseta, sest ainult liblikas saab paarituda ja muneda.

Moone on protsess, mis tõendab vaieldamatult seda, et on olemas Meisterkavandaja, keda Piibel nimetab kõige Loojaks ja Kõigeväeliseks Jumalaks (Laul 104:24; Ilmutuse 4:11).

[Pildid]

Äsja nukust väljunud pääsusaba sirutab oma tiibu

[Pildid lk 18]

Üleval: kuldpõrnikas

Ülal paremal: kastene poilane end soojendamas

Paremal: sarvikpõrniklane

[Pilt lk 18]

Tirtslane

[Pilt lk 18]

Veiseparm