Joachim Barrande’i „kuninglik kingitus”

„ÄRGAKE!” TŠEHHI VABARIIGI KORRESPONDENDILT

„OLLES midagi enamat kui kuninglik kingitus, on see kõige toredam austusavaldus tšehhi rahvale!” Nõnda iseloomustas üks ajakirjanik 19. sajandi väljapaistva paleontoloogi Joachim Barrande’i Tšehhi Rahvusmuuseumile jäetud pärandit. Barrande’i „kuninglik kingitus” tšehhi rahvale kujutab endast tähtsat kollektsiooni, mis koosneb rohkem kui 1200 kastitäiest fossiilidest, mille kollektsioneerimiseks, uurimiseks ja klassifitseerimiseks oli tal kulunud aastakümneid. Võimalik, et sinus ei ärata iidsete fossiilide kollektsioon erilist vaimustust, ent paleontoloogidele on Barrande’i kingitus kaugelt väärtuslikum kui ükski aardeleid!

Paleontoloog on teadlane, kes fossiilsete jäänuste abil uurib elu ammustel geoloogilistel aegkondadel. Paleontoloogia on suhteliselt uus teadus. Keskajal arvati ekslikult, et fossiilid on „looduse vingerpuss”, või siis peeti neid draakonite jäänusteks. Kuid 18. sajandi paiku hakkasid inimesed kõrgematest ühiskonnaklassidest huvituma fossiilide kollektsioneerimisest. Samuti hakkasid paljude maade teadlased fossiilide uurimise vastu huvi tundma. Üks neist oli Joachim Barrande. Mida me Barrande’i kohta teame ja mis on tema panus paleontoloogiasse? Millised olid Barrande’i vaated tema kaasaegse Charles Darwini evolutsiooniteooriale?

 Barrande vahetab elukutset

Joachim Barrande sündis 1799. aastal Lõuna-Prantsusmaa linnakeses Saugues’s. Ta õppis Pariisis inseneriametit ning spetsialiseerus teede ja sildade konstrueerimisele. Samal ajal õppis ta ka loodusteadust. Peagi ilmnesid tema anded selles vallas. Pärast kooli lõpetamist asus Barrande insenerina tööle, aga kui Prantsuse kuninglik perekond tema talendist teada sai, kutsuti ta kuningas Charles X pojapoja koduõpetajaks. Õppeaine: loodusteadus. Prantsuse revolutsiooni tagajärjel kuninglik perekond pagendati ning lõpuks jõudis ta Böömimaale. Ka Barrande läks sinna. Böömimaa pealinnas Prahas oli Barrande taas inseneriametis.

Barrande’ile kui asjatundjale teede ja sildade konstrueerimise alal tehti ülesandeks uurida kavandatava hoburaudtee asjus Praha ümbruskonda. Töö kallale asudes avastas Barrande, et selles piirkonnas leidub rikkalikult fossiile. Lähemal vaatlusel avastas ta hämmastusega täiesti ilmse sarnasuse Böömimaa ja Britannia lasundite vahel. Taas süttis Barrande’is kirg loodusteaduste vastu ning ta katkestas otsekohe inseneritöö ja pühendas järgmised 44 eluaastat paleontoloogia- ning geoloogiauuringutele.

Barrande’i klassitoaks oli fossiilidest rikas maakoht Böömimaa keskosas. Iga päev tõi kaasa uusi erakordselt toredaid ja mitmekesiseid leide. Aastal 1846 oli ta valmis avaldama oma uurimistöö esialgsed tulemused. Selles töös kirjeldas ja klassifitseeris ta uusi kord merepõhja asustanud trilobiitide liike.

Barrande jätkas fossiilide kollektsioneerimist ja uurimist. Aastal 1852 avaldas ta esimese köite monograafiast ehk kirjalikust uurimusest pealkirjaga „Systéme silurien du centre de la Bohéme” („Kesk-Böömimaa silurisüsteem”). * Esimeses köites käsitleti trilobiite. Järgmised köited olid pühendatud vähkidele, kõhrkaladele, peajalgsetele, liistaklõpuselistele ja teistele fossiilsetele organismidele. Ta avaldas oma eluajal 22 köidet, kus ta kirjeldas üksikasjalikult rohkem kui 3500 liiki. See töö on suureulatuslikumaid monograafiaid paleontoloogia vallas.

Ülitäpne ja distsiplineeritud

Barrande’i meetodid erinesid teiste uurijate omadest. Loodusuurija tööga ühendas ta inseneridistsipliini. Konstruktorina ei  saanud ta leppida ebatäpsete arvestuste või joonistega. Paleontoloogina taotles ta oma jooniste juures ülimat täpsust ja nägi palju vaeva, tagamaks seda, et need oleksid ka pisimates detailides täpselt õiged. Ta retušeeris ise paljud monograafiasse lisatud joonised, olgugi et originaalid oli visandanud professionaalne kunstnik.

Kuid Barrande ülitäpsus ei piirdunud vaid joonistega. Pärast tema monograafia iga köite ladumist kontrollis ta isiklikult teksti. Kui nähtu teda ei rahuldanud, saatis ta puudulikud osad uuesti ladumisele. Barrande’i sihiks oli tagada see, et iga tema avaldatud töö oleks nii täpne kui võimalik. See õnnetus tal oivaliselt. Uurijad kasutavad „Systéme silurien’i” teatmeteosena ka veel tänapäeval, peaaegu 150 aastat hiljem.

Aga evolutsioon?

Kui aastal 1859 avaldati Charles Darwini raamat „Liikide tekkimine”, võtsid paljud teadlased evolutsiooni innukalt vastu. Barrande seda aga ei teinud. Ta seisis algusest peale evolutsiooniteooriale vastu, sest ta ei näinud fossiilsetes leidudes midagi, mis oleks teda selle teooria paikapidavuses veennud. Barrande’i sõnul oli tal töö eesmärgiks „selgitada välja tegelikkus, aga mitte seada kokku efemeerseid teooriad” (meie kursiiv). „Systéme silurien’i” iga köite tiitellehele lisas ta moto „C’est ce que j’ai vu” (See on see, mida ma olen näinud).

Barrande pani tähele, et paljude loomade organismid olid eri arengustaadiumis. Ent ta tegi õige järelduse, et tegemist on ühe ja sama liigi, kuid erineva vanuseastmega. Ta ei leidnud mingeid tõendeid selle kohta, nagu oleks üks loomaliik teiseks arenenud. Raamatus „A Petrified World” öeldakse Barrande’i filosoofiat kokku võttes: „Barrande’i kogu töö ... rajaneb faktidele, mis ongi selle hinnalisemaid jooni. Põhjapaneva uurimuse selles staadiumis pole kohta spekulatsioonidele või oletustele ega ka üldistavatele teooriatele.”

Tagasihoidlik mees teeb „kuningliku kingituse”

Hoolimata suurest edust ei langenud Barrande uhkuse või ebaaususe püünisesse. Olgugi et ta Euroopa intelligentsiga vabalt suhtles ja paljusid keeli kõneles, jäi ta alati käitumiselt tagasihoidlikuks. Et rahvaga lähedasemaks saada, õppis ta tšehhi keelt. See tuli talle tema töös kasuks, sest võimaldas tal suhelda kiviraiujatega, kes aitasid kollektsiooni jaoks uusi näidiseid hankida.

Barrande oli religioosne inimene, nii et loodusest leitu tugevdas temas usku Jumalasse. Ta kutsus fossiile „medaljonideks algsest loodust”. Lisaks viitas ta oma töö sissejuhatuses visa uurimise ajendiks olnud emotsioonidele: „Inimest, kes avastab midagi Looja töödest või nende üle mõtiskleb, valdab lummav imetlus, rahulolu ja äratundmisrõõm.”

Joachim Barrande suri aastal 1883, olles jätnud endast maha harukordselt väärtusliku teadusliku materjali. Tema töös ilmnevat ülimat täpsust hindavad kogu maailma teadlased. Tänu Joachim Barrande’i uurimistöö realistlikule, faktilisele lähenemisviisile vastavad tema dokumenteeritud leiud veel nüüdisajagi teadlaste nõuetele. Kui iseloomustada Barrande’i pärandit kui „midagi enamat kui kuninglik kingitus”, pole see teaduse seisukohalt sugugi liialdus.

[Allmärkus]

[Pildid lk 12, 13]

Barrande’i joonised trilobiitidest (1852. a.)

[Allikaviide]

Joonised: S laskavým svolením Národní knihovny v Praze

[Pildi allikaviide lk 12]

Portree: Z knihy Vývoj české přírodovědy, 1931