Isad: miks nad ära lähevad

„Ma ei mäleta, et ema ja isa oleksid kakelnud või tülitsenud. Tean vaid seda, et isa oli olemas, siis aga äkitselt ühel päeval teda enam polnud. Ma ei tea tänase päevani, kus mu isa on. Mul pole tema vastu mingeid tundeid.” (Bruce)

„Olin koolis ainuke laps, kellel polnud mõIemat vanemat ja kes ei elanud omas majas. ... Tundsin end alati kõrvalseisjana. Tajusin end kõigist oma eakaaslastest täiesti teistsugusena.” (Patricia)

ISATA perede kriisi juured on tööstusrevolutsioonis. Kuna vabrikutöö hakkas mehi kodunt ära meelitama, hakkas isa mõju perekonnas kahanema – ema õlule langes lastekasvatuses suurem koorem. * Siiski jäi enamik isasid oma pere juurde. Ent 1960-ndate keskel hakkas lahutuste arv Ühendriikides järsult kasvama. Hakkasid murenema lahutuse ees seisnud usulised, majanduslikud ja sotsiaalsed tõkked. Saades innustust niinimetatud ekspertidelt, kes kinnitasid, et lahutus ei tee lastele kahju, vaid võib tegelikult neile lausa kasuks tulla, otsustas rekordilisel arvul abielupaare lahutuse ette võtta. Frank F. Furstenberg jun. ja Andrew J. Cherlin ütlevad oma raamatus „Divided Families–What Happens to Children When Parents Part”: „Belgias, Prantsusmaal ja Šveitsis need [lahutuste] arvud [alates 1960-ndatest] kahekordistusid, samas kui Hollandis, Inglismaal ja Kanadas need kolmekordistusid.”

Ehkki tavapäraselt jäävad lapsed pärast lahutust ema juurde, soovib enamik pere juurest lahkuvaid isasid säilitada oma lastega suhted. Üheks populaarseks lahenduseks on ühine hooldusõigus. Ometigi säilitab suurem osa lahutatud isasid oma lastega üllatavalt vähese kontakti. Ühest uurimusest selgus, et vaid üks laps kuuest näeb oma lahutatud isa iga nädal. Peaaegu pooled lastest polnud näinud oma isa terve aasta!

 Jagatud hooldusõiguse ebaõnnestumine

Et hooldusõigust jagada, nõuab see lahutatud paaridelt tohutut koostööd ja usaldust – omadusi, mida tihtilugu üsnagi napib. Uurijad Furstenberg ja Cherlin nendivad järgmist: „Peamisi põhjusi, miks isad lakkavad oma lastega kohtumast, on see, et nad ei soovi oma endise naisega midagi tegemist teha. Ja paljud naised võtavad oma endise mehe suhtes samasuguse hoiaku.”

Tõsi küll, on palju lahutatud isasid, kes oma lastega regulaarselt kohtuvad. Et nad aga pole enam oma laste igapäevaeluga seotud, on mõnedel raske nendega koos olles käituda nagu isa. Paljud omandavad mängukaaslase rolli ja kulutavad praktiliselt kogu koosveedetava aja kas meelelahutusele või poodlemisele. 14-aastane Ari iseloomustab oma nädalalõpuvisiite isa juurde nõnda: „Seal pole mingit kindlat ajakava, mingit „ole see ja see kell kodus”. Kõik on enda otsustada. Kõik on vaba. Ja isa ostab mulle alati kingitusi.” (Jill Krementz, „How It Feels When Parents Divorce”.)

Armastav isa peaks loomulikult ’mõistma anda häid ande oma lastele’ (Matteuse 7:11). Ent kingitused ei saa asendada vajalikku juhatust ja distsiplineerimist (Õpetussõnad 3:12; 13:1). Kui vahetada lapsevanema roll mängukaaslase või külalise omaga, võib isa-lapse suhe kergesti halveneda. Ühes uurimuses jõuti tõdemuseni: „Lahutus võib isa-lapse suhte alatiseks katki rebida.” („Journal of Marriage and the Family”, mai 1994.)

Olles oma laste elust väljatõugatuse pärast haavatud ja vihased – või ehk lihtsalt külmalt ükskõiksed –, hülgavad mõned mehed oma pere ega osuta vajalikku rahalist toetust (1. Timoteosele 5:8). * „Seoses isaga ei tule mulle ühtki meeldivat asja meelde,” lausub üks teismeline poiss kibestunult. „Temast ei ole tegelikult mingit abi, ta ei toeta meid mitte milleski, ja minu arvates on see vastik.”

Vallasvanemad

Rekordiline abieluväliste sündide hulk on põhjustanud isata laste arvu tohutu kasvu. „Praegu leiab [USA-s] umbes kolmandik kõigist sündidest aset väljaspool abielu,” öeldakse raamatus „Fatherless America”. 78 protsenti 15–19-aastastest, kellele aastas sünnib kokku umbes 500 000 beebit, on vallalised teismelised. Paraku on teismeliste rasedus globaalprobleem. Teismeliste seksuaalkäitumist pole eriti suutnud muuta ka programmid, mille raames jagatakse teadmisi eostumisärahoide kohta või propageeritakse sugulist karskust.

Bryan E. Robinson selgitab oma raamatus „Teenage Fathers”: „Tingituna liberaliseerunud hoiakutest seksi ja abielueelse raseduse suhtes, ei kanna rasedus väljaspool abielu enam häbi ja alanduse pitserit nagu 1960. aastatel. ... Lisaks pommitatakse tänapäeva noorust reklaami, muusika, kino  ja televisiooni vahendusel pidevalt seksiga. Ameerika meedia edastab noorukitele sõnumit romantilisest, kütkestavast ja närvikõdi pakkuvast seksist, näitamata üldsegi mitte seda, millised on vaba ja vastutustundetu seksuaalkäitumise tegelikud tagajärjed.”

Paljud noorukid näivad olevat lubamatute seksuaalsuhete tagajärgede suhtes õndsas teadmatuses. Pangem tähele, milliseid mõtteavaldusi kirjanik Robinson kuulis: „Temast ma küll seda [et ta rasedaks jääb] ei uskunud”; „Seksisime vaid kord nädalas” või „Ma ei uskunud, et kohe esimesel korral võib rasedaks jääda”. Muidugi on noormehi, kellele on vägagi hästi teada, et seksi tagajärjeks võib olla rasedus. Raamatus „Young Unwed Fathers” täheldatakse: „Paljudele [südalinna]poistele on seks kohaliku sotsiaalse staatuse tähtis sümbol; seksuaalvõitudega pikendatakse oma saavutuste nimekirja. Paljud noormeeste tähelepanu taotlevad tütarlapsed pakuvad vastutasuks seksi.” On südalinnarajoone, kus poisse, kes pole veel last sigitanud, võidakse koguni nöögata, et nad on „neitsid”!

Pilt muutub veelgi süngemaks, kui vaadata 1993. aasta uurimuse tulemusi koolieas emade kohta Californias. Selgub, et neist tütarlastest kaks kolmandikku polnud rasestunud mitte teismelistest sõpradest, vaid hoopis üle 20-aastastest meestest! Mõnedest uurimustest ilmneb, et tegelikult on paljud teismeeas vallasemad seaduse määratluse järgi kas vägistamise või koguni lapseahistamise ohvrid. Selline laste laialtlevinud kuritarvitamine räägib sellest, kui haigeks ja kõlbeliselt rikutuks on nüüdisaegne ühiskond muutunud (2. Timoteosele 3:13).

Miks noormehed minema kõnnivad

Vähe on neid lapse sigitanud teismeeas poisse, kes võtavad endale pikaajalise kohustuse oma järeltulija eest hoolitseda. Üks poiss, kelle sõbratar rasestus, lausus: „Ütlesin talle vaid bai-bai!” Kuid nagu rõhutatakse artiklis ajakirjast „Family Life Educator”, „väljendab enamik noori isasid kindlat soovi säilitada oma lapsega tihedad suhted”. Ühest uurimusest noorte vallasisade kohta nähtub, et 70 protsenti neist külastab oma last korra nädalas. „Paraku jäävad külastused lapse sirgudes üha harvemaks,” on artiklis hoiatav mõte.

Üks 17-aastane isa tõi kokkuvõtlikult välja põhjuse, miks see nii on: „Oleksin ma vaid teadnud, kui raskeks see kõik kujuneb, poleks ma eales lubanud asjal nõnda minna.” Harva leidub neid noori, kel oleks vanemlike kohustustega toimetulekuks kas emotsionaalset küpsust või kogemusi. Ka pole paljudel elatise hankimiseks vajalikku haridust või tööoskusi. Selle asemel et püüda alandusest või ebaõnnestumisest üle saada, kõnnivad paljud noormehed oma lapse juurest lihtsalt minema. „Olen oma eluga päris puntras,” tunnistab üks noor isa. Teine kurdab: „Suudan vaid läbi häda omadega toime tulla; ma ei tea, mida ma veel siis teeksin, kui mul tuleks ka [oma poja] eest hoolitseda.”

Toored viinamarjad

Piibli aegadel kasutasid juudid vanasõna „Isad sõid tooreid viinamarju, aga laste hambad on hellad” (Hesekiel 18:2). Jumal ütles juutidele, et enam ei tohi see nõnda olla – minevikuvead ei pea tulevikus korduma (Hesekiel 18:3). Paraku ilmneb, et nüüdisajal tuleb miljonitel lastel kogeda oma vanemate „toorete viinamarjade” kibedat maitset – maksta kinni oma vanemate ebaküpsus, vastutustundetus ja luhtunud abielu. Uurimused näitavad täiesti selgelt, et isata üles kasvanud lapsi ähvardab terve hulk füüsilisi ja emotsionaalseid riske. (Vt. kasti lk. 7.) Eriti murettekitav on fakt, et tihtilugu kandub isata pere pärand põlvest põlve edasi – tekib hingelise valu ja viletsuse suletud ring.

Kas isata pered ongi määratud ebaõnnestumisele? Sugugi mitte. Lootusrikas sõnum kõlab, et isata perede suletud ringist saab küll välja murda. Kuidas, seda arutame järgmises artiklis.

[Allmärkused]

 [Kast/pilt lk 7]

ISATA ÜLESKASVAMISE RISKID

Kasvada üles isata võib tähendada lastele tõsiseid riske. Kuigi mõnedel on ehk järgnevat teavet raske vastu võtta, on teadlikkus riskidest esimene samm kahju ennetamisel või vähemalt minimaalseks muutmisel. Ka tuleb mõista, et statistilised uurimisandmed ei käi mitte üksikisikute, vaid gruppide kohta. Palju lapsi kasvab üles isata peres, kogemata ühtki neist probleemidest. Nagu meie viimasest artiklist ilmneb, aitab lapsevanema kaasabi ja Piibli põhimõtete rakendamine neid võimalikke raskusi tublisti leevendada. Niisiis vaadelgem, millised riske võib isata laps kogeda.

▪ Suureneb seksuaalse kuritarvitamise oht

Uurimused näitavad selgelt, et isatuse tõttu suureneb lapse seksuaalse kuritarvitamise risk. Ühest uurimusest ilmnes, et 52 000-st lapse kuritarvitamise juhust „oli 72 protsenti seotud lastega, kelle peres polnud kas ühte või kumbagi bioloogilist vanemat”. Seda kinnitatakse ka raamatus „Fatherless America”: „Meie ühiskonnas üha suurenev risk saada lapseeas seksuaalselt kuritarvitatud tuleneb eeskätt sellest, et üha vähem on perekondades lihaseid isasid ning üha enam on seal kasuisasid, meessõpru ja teisi suguluses mitteolevaid meessoost isikuid või juhututtavaid.”

▪ Suureneb varajase seksuaalkäitumise risk

Kuna üksikvanemaga peres vanemlikku järelevalvet tõenäoliselt napib, on lastel tihtilugu enam võimalusi ebamoraalselt käituda. Üheks teguriks võib olla ka vähene vanemlik õpetus. „Isata tütarlapsed võivad kaks ja pool korda tõenäolisemalt rasedaks jääda,” tõdeb USA tervishoiu- ja sotsiaalministeerium.

▪ Vaesus

Ühes Lõuna-Aafrika Vabariigi uurimuses mustanahaliste teismeeas tütarlaste kohta jõuti järeldusele, et tavapäraselt tabab vallasvanemat vaesus. „Umbes 50 protsendil juhtudel pole tõenäoline, et teismeline kooliteed jätkab,” väidavad uurimuse läbiviijad. Paljud vallasemad on lõpuks seotud kas prostitutsiooni või uimastiäriga. Ka Läänemaades ei pruugi olukord suurt parem olla. USA-s „elas [aastal 1995] mõlema vanemaga peredest vaesuses 10 protsenti lastest, võrreldes 50 protsendiga neist peredest, kus peret pidas ülal vaid naine”. („America’s Children: Key National Indicators of Well-Being 1997”.)

▪ Hooletussejätmine

Ise enda eest hoolitsema sunnitud üksikvanemail lasub suur kohustuste koorem, mistõttu nad ei suuda võtta piisavalt aega, et olla koos lastega. Üks lahutatu meenutab: „Päeval käisin tööl, õhtul läksin kooli – olin omadega täitsa läbi. Lapsed jäid täielikult hooletusse.”

▪ Emotsionaalne kahju

Vastupidiselt mõnede ekspertide väitele, et lapsed saavad lahutusest kiiresti üle, on näiteks uurija dr. Judith Wallerstein leidnud, et lahutus põhjustab pikaajalisi emotsionaalseid haavu. „Rohkem kui kolmandikul noormeestel ja neidudel vanuses 19–29 aastat on pärast vanemate lahutusest möödunud kümmet aastat vähe, või pole üldse midagi, mille poole püüelda. Nende elu kulgeb sihitult ... ning nad tunnevad end abituna.” (Dr Judith Wallerstein ja Sandra Blakeslee, „Second Chances”.) Paljude lahutatud peredest laste juures täheldati madalat enesehinnangut, depressiooni, kriminaalset käitumist ja püsivat vihameelsust.

Raamatus „The Single-Parent Family” öeldakse: „Arvukad uurimused osutavad sellele, et ilma kindla mehekäeta sirgunud poistel ilmneb elus raskusi oma soorolli määratlemisega, madalat enesehinnangut ja hiljem ka probleeme intiimsuhetes. Mehe rollimudelita elamisest johtuvad tütarlaste probleemid ilmnevad tavapäraselt alles teismeeas või hiljem, sealjuures on üheks probleemiks raskused õnnestuvate mehe-naise suhete loomisel täiskasvanuna.”