Mõrtsukhai ohus

Mõrtsukhai, kes on suurim lihasööja kala maailmas, on ehk inimeste arvates kõige hirmuäratavam loom. Ent nüüd on see liik kaitse all kas kõigis või mõningates Ameerika Ühendriikide, Austraalia, Brasiilia, Lõuna-Aafrika Vabariigi ja Namiibiaga piirnevates meredes, samuti Vahemeres. On teisigi riike, kes mõtlevad kaitsmise laiendamise peale. Miks on aga tuntud mõrtsukat kaitsta vaja? Nagu me näeme, pole see kerge küsimus. Samuti ei põhine inimeste üldine arusaam mõrtsukhaist alati faktidel.

MÕRTSUKHAI * kuulub koos mõõkvaala ja kašelotiga veealuse toitumisahela tippu. Ta on haide kuningas, superhai. Ta sööb kõiksugu loomi: kalu, delfiine ja isegi teisi haisid. Kui aga mõrtsukhai jääb vanemaks, kasvab suuremaks ja muutub aeglasemaks, eelistab ta hülgeid, pingviine ning raipeid, iseäranis surnud vaalasid.

Saagi lokaliseerimiseks kasutab enamik haisid kõiki oma meeli, kaasa arvatud head nägemist. Haide haistmismeel on nii tundlik, et neid võiks nimetada lausa ujuvateks ninadeks. Samuti ei lähe haidel peaaegu mitte miski kõrvust mööda, nii et sama hästi võiks neid kutsuda ka ujuvateks kõrvadeks.

Hai kuulmiselundile on abiks keha mõlemal küljel asuvad survele tundlikud rakud. Miski ei pääse selle salakuulamissüsteemi eest, mis registreerib eriti raplemisest tingitud võnkeid, mida võib näiteks tekitada ahingu otsas vingerdav kala. Seepärast oleks allveekaluril tark veritsev ja rabelev kala tõmmata veest välja nii kiiresti kui võimalik.

Haidel on ka kuues meel. Tänu Lorenzini ampullidele, ninamiku pinnal avanevatele tillukestele juhadele, on nad tundlikud isegi nõrkade elektriväljade suhtes, mida tekitavad potentsiaalse ohvri südamelöögid või  lõpuste ja lihaste töö. Haide kuues meel on kogunisti nii terav, et nad võivad tajuda maa magnetvälja ja ookeani vastastikust mõju. Seetõttu võivad haid teada, kummal pool asub põhi, kummal pool lõuna.

Mille järgi mõrtsukhaid ära tunda

Kuigi mõrtsukhaid kutsutakse valgeks haiks, on valge või määrdunudvalge üksnes tema kõht. Selg on tal üldjuhul tumehall. Kahe värvuse kokkupuutekohas keha küljel tekib sakiline joon, mis on igal hail isesugune. See joon aitab haidel end paremini varjata ning haiuurijatel isendeid üksteisest eristada.

Kui suureks mõrtsukhaid kasvavad? „Suurimad mõrtsukhaid, keda on täpselt mõõdetud, on 5,8 kuni 6,4 meetri pikkused,” ütleb raamat „Great White Shark”. Nii suur kala võib kaaluda üle 2000 kilogrammi. Kuid tänu tahapoole kaarduvatele kolmnurksetele uimedele ning torpeedokujulisele kehale on need koletu suured elukad suurepärased ujujad. Nende peaaegu sümmeetriline saba, mis annab ujumisel jõudu, on hairiigis veel üks haruldus, kuna enamikul hailiikidel on silmanähtavalt asümmeetriline saba.

Mõrtsukhai kõige iseloomulikumaks ja hirmuäratavamaks tundemärgiks on tema suur koonusjas pea, külmad tumedad silmad ja žiletiteravusi täkilisi kolmnurkseid hambaid täis suu. Kui need kaheteralised „noad” murduvad või välja tulevad, asendavad neid seestpoolt pealekasvava rea hambad.

Soojem veri annab jõudu

Heeringahailaste sugukonda, kuhu kuuluvad makohaid, harilikud heeringahaid ja mõrtsukhaid, iseloomustab vereringesüsteem, mis erineb suuresti teiste haide omast. Nende vere temperatuur on veetemperatuurist kolm kuni viis kraadi soojem. See kiirendab seedimist ning annab neile jõudu ja vastupidavust. Makohai, kes toitub kiiretest pelaagilistest kaladest, nagu tuunidest, võib lühikestel sööstudel ujuda isegi kiirusega 100 kilomeetrit tunnis.

Ujumisel annavad neile tõuget kaks rinnauime. Kui nad ujuvad liiga aeglaselt, vajuvad nad allapoole nagu lennuk, mille mootor õhus seiskub, ja seda vaatamata maksas leiduvale ujuvust soodustavale õlile, mida on nii palju, et see moodustab hai kaalust peaaegu neljandiku. Lisaks tuleb paljudel hailiikidel ujuda pidevalt selleks, et hingata, sest nii läheb hapnikurikas vesi läbi nende suuõõne ja lõpuste. Just sellepärast ongi haidel alati külm irve näol.

Kas mõrtsukhai on inimsööja?

368-st praegu teadaolevast hailiigist on ohtlikud vaid umbes 20. Ja nendest on üksnes neli liiki süüdi enamikus igal aastal kogu maailmas teadaantavas sadakonnas rünnakus. Nendest kallaletungidest lõppevad inimese surmaga ligikaudu 30. Need neli süüdlast on tömpnina-hallhai, kes on tapnud tõenäoliselt rohkem inimesi kui ükski teine hailiik, siis tiigerhai, pikkuim-hallhai ja mõrtsukhai.

On üllatav, et vähemalt 55 protsenti, mõningates kohtades umbes 80 protsenti neist, keda mõrtsukhai on rünnanud, on jäänud ellu. Kuidas on see võimalik, et nii paljud on pärast nii hirmuäratava kiskja rünnakut eluga pääsenud?

Hammustab ja sülitab

On teada, et mõrtsukhai sülitab välja oma haavatud ohvri pärast esimest võimsat hammustust. Siis ootab ta, et ohver sureks, enne  kui ta seda sööma hakkab. Kui ohvriks on inimene, on tal tänu hai sellisele käitumisele võimalik põgeneda. Vahel on see osutunud võimalikuks tänu julgetele kaaslastele, mis näitab, kui tark on nõuanne mitte kunagi üksi ujuda.

Kuid sellised päästmiskatsed võrduksid praktiliselt enesetapuga, kui mõrtsukhail poleks üht teist omapära. Vere lõhn ei aja mõrtsukhaid „toitumismeeletusse” nagu mõningaid teisi hailiike. Miks aga kasutab mõrtsukhai hammustamise ja sülitamise meetodit?

Üks teadlane oletab, et ta teeb seda oma silmade pärast. Erinevalt teistest haidest pole mõrtsukhail silmalau taolist kilet, mis tema silmi kaitseks; selle asemel pööritab ta kokkupõrke eel neid oma silmakoobastes. Kokkupõrke hetkel on silmad kaitsetud ütleme näiteks hülge kraapivate küüniste eest. Seepärast on mõrtsukhaile tavaks kiire ja surmav hammustus ning ohvri vabakslaskmine.

Hea on hoida meeles seda, et mõrtsukhaid käituvad üsna sarnaselt imikutega, kes kõiksugu asju proovimiseks suhu topivad. „Kui aga suur mõrtsukhai kedagi [uudishimust] hammustab, võivad sellel kahjuks väga hirmsad tagajärjed olla,” selgitab Austraalia Sydney merebioloog John West.

Kuigi mõrtsukhai on ohtlik loom, pole ta siiski julm olevus, kes inimliha himustab. Üks akvalangist, kes oli merikõrvade otsinguil vee all ühtekokku 6000 tundi, nägi kõigest kahte mõrtsukhaid ning kumbki neist ei rünnanud teda. Mõrtsukhaid on tihti inimeste eest isegi põgenenud.

Okeanograaf Jacques-Yves Cousteau ja tema kaaslane sattusid kord Cabo Verde saarte lähistel sukeldudes kokku ühe hiiglasliku mõrtsukhaiga. „[Tema] reaktsiooni peale poleks ma küll osanud tulla,” kirjutas Cousteau. „Suurest hirmust väljutas ta roojahunniku ja lahkus tohutu kiirusega.” Ta ütles: „Kui mõtisklesin kõigi nende juhtumite üle, mis meil mõrtsukhaidega on olnud, üllatas mind korduvalt see sügav kuristik selle vahel, mida inimesed sellest olevusest üldiselt arvavad ja mida meie oma silmaga nägime.”

Mõrtsukhai saagi rollis

Inimeste ettekujutust haidest on tugevasti mõjutanud 1970. aastatest pärit romaan „Hailõuad” („Jaws”), millest vändati ka kuulus film. Üleöö sai mõrtsukhaist julmuse kehastus ning „terved trofeeküttide jõugud võistlesid, kes neist saab esimesena uhkeldada lõkke kohal oleva inimsööja pea või lõualuudega”, ütleb raamat „Great White Shark”. Peagi maksis mõrtsukhai hammas kuni 1000 dollarit (Austraalias) ja lõualuud üle 20 000 dollari.

Enamik mõrtsukhaidest sureb aga kaubanduslikes kalavõrkudes. Lisaks nendele püütakse igal aastal võrkudega miljoneid teisi haisid, et rahuldada kasvava haitoodete turu vajadust, kus eriti populaarsed on hai uimed. Kuna viimastel aastatel on püütud haide arv kahanenud, on kogu maailmas eriti just mõrtsukhaide pärast häirekellad lööma hakanud.

Inimesed hakkavad mõistma

On teada, et haid puhastavad meresid haigetest, vanadest, nõrkadest ja surnud loomadest. Seega tähendavad terved haipopulatsioonid terveid ja puhtaid ookeane.

Mõistes, et haide elu on ohus, on Rahvusvahelise Looduskaitseliidu Liikide Ellujäämise Komisjon rajanud Hai Spetsialistide Grupi, kelle ülesandeks on uurida kõiki haidega seonduvaid probleeme. Mõrtsukhaide uurimine pole aga kerge, sest nad on vähese viljakusega ning surevad vangistuses. Seepärast tuleb neid uurida nende oma elukeskkonnas.

Sedamööda, kuidas inimesed on haide kohta teadmisi saanud, on muutunud suhtumine nendesse huvitavatesse olevustesse. See ei muuda aga mõrtsukhaid. Kuigi hai pole kuritahtlik loom, on ta siiski ohtlik ning teda tuleb kohelda ettevaatlikkuse ja lugupidamisega. Sügava lugupidamisega!

[Allmärkus]

[Pilt lk 11]

Nendel haidel on suured ja hirmuäratavad lõuad

[Piltide allikaviited lk 10]

Fotod: Rodney Fox Reflections

South African White Shark Research Institute