Rõõmsa ellusuhtumisega vaatamata rasketele puuetele

JUTUSTANUD KONSTANTIN MOROZOV

Kui ma 1936. aasta 20. juulil sündisin, polnud mul peale kolju ja selgroo arenenud ühtki teist luud. Terve minu skelett koosnes haprast kõhrest, mis polnud tugevam kui täiskasvanu kõrva kõhr. Kaalusin vähem kui pool kilo. Ainsaks elumärgiks olid õrnad südamelöögid, nõrk hingamine ja üksikud liigutused.

OLIN meie pere üheksast lapsest seitsmes ning me elasime Venemaa südames Uljanovski oblastis Sara külas. Kui olin kolme nädala vanune, viisid vanemad mu kirikusse ristimisele. Preester piserdas mind kiiresti veega ning ütles mu vanematele, et nad viiksid mind koju nii kiiresti kui võimalik, sest ma ei ela üle paari tunni.

1937. aasta jaanuaris sõitsid vanemad koos minuga Venemaa koosseisu kuuluva Tatarstani vabariigi pealinna Kaasanisse, et näidata mind mõningatele spetsialistidele. Sel ajal oskasin juba öelda „mama”, „papa” ja „babuška” ning teadsin oma vendade nimesid. Pärast seda, kui arstid olid mind uurinud, ütlesid nad mu vanematele, et mul on elada ainult aasta. Nad soovitasid mind surmata ja panna klaasanumasse meditsiinitudengitele näidiseksemplariks. Kui tänulik ma küll olen oma kallitele vanematele, et nad sellest kindlameelselt keeldusid!

Lapsepõlve kannatused

Nii palju kui ma mäletan, on mu keha alati piinavalt valutanud. Vaatamata sellele püüdsin isegi lapsena olla positiivse meelelaadiga, naerda ja elust rõõmu tunda. Sellise meelelaadi olen säilitanud tänase päevani. Aegamööda muutus minu skelett tugevamaks ning tänu sellele oli mul võimalik istuda ja veidike roomata. Ma ei kasvanud nagu normaalsed lapsed ja minu keha oli tugevasti deformeerunud. Kuid olin tubli õpilane, oskasin juba viieaastaselt lugeda ja kirjutada.

1941. aasta mais viis mu ema mind teist korda kirikusse. Seal oli palju inimesi, kes kõik põlvitades palvetasid. Üks naiskirikuteener tuli ema juurde ja küsis, miks tema ei põlvita. Kui ema talle mind näitas, läks naine preestriga rääkima. Tagasi tulles juhatas ta meid ukse juurde ja soovitas emal minu ukse taha jätta ja ise sisse tagasi tulla. Ta väitis, et olen oma vanemate pattude pärast „rüvedast” sündinud. Ema tuli nuttes koju. Mõtlesin sellele kaua aega. Kes on see „rüve”?

 1948. aastal, kui olin kaksteist, sõitsime emaga Tšuvaši vabariiki Merenki külla, mis asus meie kodust 80 kilomeetri kaugusel. Seal olid ravitoimega veeallikad ning ema lootis, et see vesi teeb mind terveks. Preestri sõnul oli üheks paranemise tingimuseks see, et ma ei tohi kolm päeva süüa. Peale selle tuli mul kirikusse armulauale minna. Kuigi mul kirikusse erilist usku polnud, olin nende tingimustega nõus. See reis oli minu jaoks pikk ja vaevaline, kuid pidasin vastu ning püüdsin sõidu ajal kauni maastiku vaatlemisele keskenduda.

Kirik oli paksult rahvast täis. Samal ajal, kui ema mind läbi rahvahulga kandis, ulatas üks vana naine mulle kommi. Võtsin selle vastu ja pistsin taskusse. Kui saabus minu kord armulauast osa võtta, kisas seesama naine kõva häälega: „Isa, ärge jagage talle armulauda! Ta sõi just kommi!” Püüdsin küll preestrile selgeks teha, et see komm on mul taskus, kuid preester karjus: „Sina jultunud värdjas! Sa julged veel valetada ka? Viige ta kirikust välja!” Järgmisel päeval lubas siiski üks teine preester mind armulauale ja pesi mind „imeveega”. Imet aga ei sündinud. Minu puuded ei kadunud kusagile.

Intellektuaalsed saavutused

Kuigi mul olid rasked füüsilised puuded, õppisin teismeeas hoolega ja saavutasin palju vaimseid sihte. 1956. aastal astusin komsomoliks ning hakkasin peagi noorematele komsomoli ajalugu õpetama. Olin puuetega inimeste hooldekodus kodu- ja kultuurikomisjoni liige ning samuti raadio juhataja ja diktor.

Peale selle olin pimedatele mõeldud helikassettide rändraamatukogu hoidja ning mind valiti alkoholismivastase võitluse kohtukomisjoni liikmeskonda. Osalesin ka amatöörkunstnike klubis, laulsin ja mängisin mitut muusikariista.

Puuetega inimeste hooldekodus

1957. aastal, mil sain 21-aastaseks, olin oma puuete tõttu sunnitud hooldekodusse elama asuma. Ma ei kavatsenud aga sugugi alla anda. 1963. aasta oktoobris läksin Moskvasse proteesimisega tegelevasse instituuti. Seal tehti mulle 18 operatsiooni, et mu jalgu sirgu saada.

Alguses mu jalgu venitati. Kaheksa päeva pärast tehti lõikus. Siis fikseeriti mu jalad järgmise operatsioonini kipsmähisega. Ühte õde kurvastasid minu kannatused niivõrd, et ta puhkes nutma.

Järgmise nelja kuu jooksul õppisin karkudega käima. Tänu karkudele suudan end tõsta, nii et olen nendega peaaegu 110 sentimeetri pikkune. Kaalun veidi rohkem kui 25 kilogrammi. Kui olin karkudega käimise selgeks saanud, pöördusin 1964. aastal hooldekodusse tagasi. Kahjuks ei suutnud minu nõrgad jalaluud keharaskust siiski kanda ja varsti olin jälle sunnitud kas roomama või ratastooliga sõitma. Minu peamiseks liikumisvahendiks on tänini olnud ratastool.

Kirikusse ei läinud ma enam kunagi. Väide, et olen sündinud „rüvedast”, tegi mulle veelgi haiget. Armastasin oma isa ja ema väga ega suutnud nõustuda sellega, et nemad või Jumal on minu puuetes süüdi. Püüdsin ikka pea püsti edasi minna. Tahtsin teha teistele head ja üle kõige endale tõestada, et isegi mina olen suuteline seda tegema.

Hakkan iseseisvalt elama

1970. aastal abiellusin Lidiaga, kes on lapsest saadik osaliselt halvatud olnud. Saime endale väikese maja, kus elasime 15 aastat. Selle aja jooksul tegime mõlemad tööd, et end ülal pidada. Õppisin kellasid ja muid peenmehhanisme parandama.

Vahepeal oli mulle hindamatuks abiks dresseeritud koer. Mõtlesime koos koeradresseerijaga välja spetsiaalsed rakmed.  Mul oli kaks koera, ühe nimi oli Vulkan ja teise nimi Palma. Palma oli mulle ustavaks kaaslaseks aastaid. Kui ma temaga poes käisin, tõi ta mulle kätte toiduaineid. Ainus asi, mis talle poes ei meeldinud, oli kassa järjekorras seismine. Ta kandis mu rahakotti hammaste vahel ning tema kaelarihma küljes oli väike konks, kuhu ma oma koti riputasin.

1973. aastal jäi mu ema tõsiselt haigeks. Kuna mina olin kogu aeg kodus, otsustasime naisega ema enda juurde võtta. Selleks ajaks olid mu isa ja viis venda juba surnud ning kolm nooremat venda elasid kaugemal Venemaal. Püüdsin aidata ema nii palju, kui ma suutsin. Ema suri 85-aastaselt.

1978. aastal otsustasin valmistada endale sõiduvahendi. Pärast mõningast eksperimenteerimist sain lõpuks sobiva valmis. Kohalik autoinspektsioon andis mulle loa teha sõidueksam ja oma sõiduvahend registreerida. Panin sellele nimeks Ossa (Herilane). Tegime naisega sellele ka järelhaagise, millega oli võimalik vedada kuni 300-kilogrammist raskust. Tänu sellele sõidukile saime ringi liikuda ja oma asju transportida. Kasutasime seda mootorsõidukit 1985. aastani.

Tolle aja paiku jäin ma vasakust silmast pimedaks ja ka parem silm hakkas halvemini nägema. Siis tekkisid Lidial südamehäired. 1985. aasta mais olime oma piirangute tõttu sunnitud Dimitrovgradi linna hooldekodusse minema.

Miks olen praegu nii õnnelik

1990. aasta suvel külastasid meie hooldekodu Jehoova tunnistajad. Nende õpetus tundus olevat väga huvitav. Nad näitasid mulle Johannese evangeeliumis kirjakohta pimedana sündinud mehest. Jeesus ütles tema kohta: „Ei ole tema pattu teinud ega ta vanemad” (Johannese 9:1–3). Mulle selgitati, et oleme pärinud patu ja haigused oma esiisalt Aadamalt (Roomlastele 5:12).

Kõige rohkem olin vaimustunud faktist, et kunagi tervendab Jumal kõik inimesed, kes saavad elu tema Poja Jeesuse Kristuse Kuningriigi valitsuse all, mil maa peal taastatakse paradiis (Laul 37:11, 29; Luuka 23:43; Ilmutuse 21:3, 4). Rõõmupisarad voolasid mu silmist ja ma sosistasin: „Olen leidnud tõe, tõe, tõe!” Uurisin aasta otsa Jehoova tunnistajatega Piiblit ning 1991. aastal sümboliseerisin oma pühendumist Jehoova Jumalale veeristimisega.

Kuigi mul oli suur soov teenida Jehoovat ja kuulutada tema imelist eesmärki, seisis mu teel mitu takistust. Varem polnud mul suurt vajadust ringi liikuda, nüüd aga tahtsin oma usku teistega jagada. Minu esimeseks kuulutustööterritooriumiks sai hooldekodu,  kus elab üle 300 inimese. Et saada kontakti nii paljude inimestega kui võimalik, palusin, et mind määrataks tööle majapidamistarvete ruumi.

Seadsin igal hommikul end oma töökohas sisse ja täitsin oma ülesannet. Tänu sellele tööle olen saanud palju uusi sõpru, kellega mul on olnud huvitavaid piibliteemalisi vestlusi. Paljud neist on võtnud minu käest raamatuid ja ajakirju, mis on aidanud neil Piiblit mõista. Külalised on juba harjunud sellega, et loen neile ette Piiblit ja Piiblil põhinevaid väljaandeid. Tihtipeale on lõuna ajal minu ja mu naise tuba puupüsti rahvast täis.

Kristlikud vennad ja õed Jehoova tunnistajate kogudusest on mind kuulutustöös suuresti aidanud. Nad toovad mulle piiblilist kirjandust ning veedavad aega koos minu ja mu naisega. Samuti viivad nad mind kuningriigisaali, kus toimuvad koguduse koosolekud. Üks vend ostis minu sõidutamiseks isegi külgkorviga mootorratta. Teised, kellel on auto, sõidutavad mind meeleldi koosolekutele külmadel talvekuudel.

Tänu sellisele armastavale hoolele on mul olnud võimalik käia enam kui kümnel Jehoova tunnistajate konvendil ehk koolitusseminaril. 1993. aasta juulis toimunud suur Moskva rahvusvaheline konvent oli minu jaoks esimene. Kohalolijate kõrgarv oli 23 743 ning delegaate oli rohkem kui 30 riigist. Sellele kokkutulekule minek tähendas mulle umbes 1000 kilomeetri pikkust reisi. Sellest ajast saadik pole ma puudunud üheltki Jehoova rahva konvendilt.

Meie hooldekodu juhtkond peab minust sügavalt lugu, mille eest olen väga tänulik. Ka minu naine Lidia, kellega olen elanud harmooniliselt 30 aastat, toetab ja aitab mind, kuigi ta ei jaga minu usulisi vaateid. Kõige tähtsam on aga see, et Jehoova toetab mind oma tugevate kätega ja õnnistab mind rikkalikult. Mõni aeg tagasi, 1997. aasta 1. septembril, määrati mind pioneeriks, nagu kutsutakse Jehoova tunnistajate täisajalisi teenijaid.

Mu elus on olnud mitmeid kordi, kus mu süda oleks võinud seisma jääda ning ma oleksin surnud. Kui õnnelik ma olen, et see siiski ei juhtunud ning et mul on olnud võimalik õppida tundma ja armastama Jehoova Jumalat, kes on meile elu andnud. Tahan teenida teda edasi koos oma vaimsete vendade ja õdedega kõikjal maailmas, nii kaua kui mu süda lööb.

[Pilt lk 20]

Oma naise Lidiaga

[Pilt lk 21]

Teen meie hooldekodus õpetustööd