Tärganud elutahe

MARY kannatas nii kliinilise depressiooni kui ka teiste tervisehädade käes. Ent ta polnud oma perekonnast eraldunud, ka ei kuritarvitanud ta alkoholi või narkootikume. Mary juhtum on hea näide selle kohta, et tõsise enesetapukatsega ei pruugi kaasneda sugugi mitte kõik riskitegurid.

Mõnda aega näis, et Marygi juhtum kinnitab statistikat selle kohta, kui tõhusalt eakad inimesed oma elule lõpu teevad. Meelemärkuseta, elutegevus soikunud, viibis ta mitu päeva kohaliku haigla intensiivraviosakonnas koomaseisundis. Tema enesest väljas abikaasa John ei lahkunud ta kõrvalt peaaegu hetkekski. Arstid hoiatasid Johni ja teisi perekonnaliikmeid, et võib-olla ei jää Mary ellu, ja kui ta ka jääb, tuleb neil arvestada sellega, et tal võib olla püsivaid ajukahjustusi.

Maryt käis iga päev vaatamas naabrinna Sally, kes on Jehoova tunnistaja. „Julgustasin perekonda lootust mitte kaotama,” sõnab Sally. „Paar aastat tagasi oli mu diabeetikust ema mitu nädalat koomas. Arstid ütlesid meie perele, et tema küll ellu ei jää, aga ta jäi. Võtsin Mary käe oma pihku ning kõnelesin temaga, nagu olin teinud seda oma emaga, ning mulle paistis, et ta reageerib sellele vaevumärgatavalt.” Kolmandal päeval oli Mary reageering juba tugevam, ning tundus, et ta tunneb inimesed ära, olgugi et ta ei suutnud kõnelda.

„Kas ma oleksin saanud seda ära hoida?”

„John tundis end kohutava süüdlasena,” lausub Sally. „Ta oli kindel, et kõik see on tema viga.” See on tavapärane reageering lähedase inimese enesetapule või enesetapukatsele. „Tuletasin talle meelde, et Maryl raviti kliinilist depressiooni. Naine oli haige ega saanud sinna midagi parata, et oli depressioonis, nõnda nagu ta meeski ei saanud midagi parata, et oli füüsiliselt haige.”

Neid, kelle lähedane sooritab enesetapu, jääb tihtilugu piinama küsimus: mida ma oleksin saanud selle ärahoidmiseks teha? Kui panna tähele ohumärke ja riskitegureid, võib see aidata enesetapukatset ära hoida. Ent kui seda pole suudetud teha, tuleb meeles pidada, et teine inimene pole süüdi inimese enesehävituslikus käitumises (Galaatlastele 6:5). Eriti tähtis on seda meeles pidada neil juhtudel, kui suitsidaalne perekonnaliige üritab tahtlikult veeretada süü teistele. Varem tsiteeritud  dr. Hendin märgib: „Tuleb meeles pidada, et elu ohtu seadvaid enesetapukatseid teevad tihti inimesed, kes loodavad teiste inimeste tundeid mõjutada või nendega manipuleerida, olgugi et nad ise ei pruugi enam olla oma püüete edukuse või nurjumise tunnistajad.”

Dr Hendin juhib tähelepanu veel ühele seigale: „Suitsidaalsel eakal inimesel on üldjuhul olemas täiskasvanud lapsed, aga ka vennad-õed või abielupartner, keda ta soovib mõjutada, kontrolli all hoida või sundida asuma tõsisemasse kaitsjarolli. Tihti on patsiendi nõuetele võimatu vastata, ka on ta sageli nende suhtes kompromissitu, nii et tihtilugu järgnevad mitte päris tõsistele enesetapukatsetele juba tõsised üritused endalt elu võtta.”

Sellisesse olukorda sattunud perekonnaliikmed võivad tõesti tunda endal äärmist, juba üle jõu käivat survet. Ent ärgem eales unustagem, et Jehoova Jumal äratab surnud üles ning see võib vägagi tõenäoliselt hõlmata ka meie lähedasi, kes kas depressioonist,  psüühilisest haigusest või meeleheitest tingituna panid käe oma elu külge. (Vt. 1990. aasta 8. septembri „Ärgake!” artiklit „Piibli seisukoht: kas enesetapjad äratatakse üles?”, lk. 22–23, inglise keeles.)

Ehkki enesetappu ei saa õigustada, on lohutav meeles pidada, et meie lähedaste tulevik on Jumala kätes, kes mõistab täielikult nõrkusi, mis võisid sundida neid sellist meeleheitlikku sammu ette võtma. Piibel ütleb Jehoova kohta: „Otsekui taevas on maast kõrgel, nõnda on tema heldus võimas nende vastu, kes teda kardavad! Nii kaugel kui ida on läänest, nii kaugele viib ta meist meie üleastumised! Otsekui isa laste peale halastab, nõnda halastab Jehoova nende peale, kes teda kardavad! Sest ta teab, millist tegu me oleme; tal on meeles, et oleme põrm!” (Laul 103:11–14).

Õnnelik lõpp

Kaks päeva kõikus Mary elu ja surma vahel, ent jäi ellu. Tasapisi muutus ta mõistus selgemaks ning John viis ta koju, kus nüüd on kõik ravimid kindlalt luku taga. Praegu teevad Maryle korrapäraselt järelvisiite psühhiaatrilise ettevalmistusega sotsiaaltöötajad. Ta ütleb, et ei suuda seletada ega meenutadagi seda pimedat sundi, mis oleks talt äärepealt elu nõudnud.

Nüüd uurib Johni ja Mary naabrinna Sally nendega iga nädal Piiblit. Nad on saanud sealt teada, et üsna pea lahendab Jumal kõik need eriti just eakatele nii lahendamatutena näivad probleemid. „Muidugi pole Piibli uurimine iseenesest mingi imerohi,” selgitab Sally. „Inimesel tuleb endale Pühakirja põhjal selgeks teha, et need tõotused on reaalsed, seejärel aga õpitut ellu rakendada. Mina aga arvan, et John ja Mary saavad tõelise tulevikulootuse.”

Kui tulevik tundub sulle sünge ning sa ihkaksid leida mingit kindlat lootust, miks mitte võtta ühendust Jehoova tunnistajatega? Las nad näitavad sulle, nagu nad tegid seda Johnile ja Maryle, et pole olemas probleeme, mida Jumal ei suudaks ega tahaks lähitulevikus lahendada. Olgu asjalood praegusel hetkel kui tahes halvad, lahendus on olemas. Kutsume sind lähemalt vaatlema seda kindlat tulevikulootust, mis on andnud paljudele uut elutahet.

[Kast lk 6]

Riskitegurid ja ohumärgid

„Eakaid inimesi enesetapuni viivad riskitegurid erinevad noorte omadest,” täheldab „The Journal of the American Medical Association”. Nende riskitegurite hulka kuulub „sagedamini esinev alkoholi kuritarvitamine ja depressioon, ülimalt eluohtlike tegevusmeetodite tihedam kasutuselevõtt ning sotsiaalne isoleeritus. Peale selle on eakatel inimestel ... rohkem füüsilisi haigusi ja tundeelu häireid”. Stephen Flanders loetleb oma raamatus „Suicide” järgmisi riskitegureid, millest igaüks väärib tähelepanu.

Krooniline depressioon.

„Uurijate teatel on 50% ja enamalgi enda külge käe panijaist meditsiiniliselt tuvastatud sügav depressioon.”

Lootusetus.

Mõnest uurimusest selgub, et ka inimeste puhul, kes ei paistnud olevat depressioonis, ilmnes suitsidaalset käitumist palju tõenäolisemalt siis, kui neil puudus igasugune tulevikulootus.

Alkoholism ja narkootikumide kuritarvitamine.

„Arvestuste kohaselt võtab endalt elu 7–21% [alkohoolikuid], võrreldes napilt 1% enesetapjatega kogu rahvastikust.”

Perekonna mõju.

„Uuringud näitavad, et perekonnaliikmed, kelle lähedased on sooritanud enesetapu, on suuremas ohus sooritada ka ise enesetapp.”

Haigus.

„Juba ainuüksi hirm füüsilise mandumise ees, mis võib tingida hooldusasutusse paigutamise, võib õhutada mõningaid eakaid inimesi suitsidaalselt käituma.”

Kaotused.

„Mõni kaotus, näiteks abikaasa või sõbra, töö või tervise kaotus, võib olla ilmselge. Ent kaotus võib olla ka varjatud iseloomuga. See võib seostuda näiteks endast lugupidamise või turvatundega.”

Lisaks neile riskiteguritele tuuakse Flandersi raamatus ära ka ohumärgid, mida eales ei tohiks kergelt võtta.

Eelnev enesetapukatse.

„See viitab kõige selgemalt võimalikule enesetapule.”

Jutt enesetapust.

„Sellised ütlused nagu „Neil pole enam minu pärast vaja muret tunda” või „Neil on parem, kui nad must lahti saavad” on ilmsed ohutunnused.”

Surmaeelsed korraldused.

„Selline käitumine hõlmab testamendi tegemist, hinnalisest omandist loobumist ja koduloomade kohta tehtavaid korraldusi.”

Isiksuslikud ja käitumuslikud muutused.

Kui sellega „kaasnevad ütlused väärtusetuse või lootusetuse kohta”, võib see „osutada nii sügavale depressioonile, et see võib ajendada inimest enesehävituslikult käituma”.

[Pilt lk 7]

Tihti vajavad elukaaslase enesetapu üleelanud sellest ülesaamiseks abi