Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Venelased hindavad usuvabadust

Venelased hindavad usuvabadust

Venelased hindavad usuvabadust

ALATES NÕUKOGUDE LIIDU LAGUNEMISEST 1991. AASTAL ON SEALSETEL ELANIKEL OLNUD SUUREM VABADUS JUMALAT KUMMARDADA. SEDA VABADUST ON HINNANUD KA NEED, KES ON EMIGREERUNUD TEISTESSE RIIKIDESSE.

PALJUD endise Nõukogude Liidu elanikud peavad ääretult kalliks vabadust koguneda avalikult Jumalat kummardama – seda võimalust polnud neil mitmeid aastakümneid.

Pärast bolševike revolutsiooni 1917. aastal muutus Venemaal Piibli lugemine ohtlikuks ja vähesed panid oma vabaduse selle pärast kaalule. Kuid Jehoova tunnistajad olid erandiks. Õigupoolest tsiteeriti ligi 44 aastat tagasi ajakirjas „Newsweek” (16. aprill 1956) ühe ida-saksa noore sõnu: „Keegi peale Jehoova tunnistajate ei loe Piiblit.” Selle eest, et Jehoova tunnistajad Piibli uurimiseks koosolekuid pidasid ja Piibli sõnumit kuulutasid, pandi nad vangi ning saadeti sunnitöölaagreisse. Kuhu iganes nad ka ei läinud, keskendasid nad siiski oma tähelepanu Piiblil põhinevale lootusele, nagu võib näha juuresolevas kastis.

Kui Nõukogude Liit 1991. aastal lagunema hakkas, pidasid sealsed Jehoova tunnistajad seitse konventi, kus suunati tähelepanu piiblilisele haridusele. Neist konventidest võttis osa 74 252 inimest. Kõigest kaks aastat hiljem, aastal 1993, kogunes 112 326 inimest kaheksale samasugusele konvendile, mis toimusid Nõukogude Liidu endise 15 vabariigi hulka kuulunud neljas riigis. * Paljud nende tuhandete kohalviibijate hulgast olid veetnud pikki aastaid nõukogude vangi- ja sunnitöölaagreis. Need ustavad kristlased olid väga tänulikud vabaduse eest kummardada Jumalat ilma takistusteta.

Alates 1993. aastast on endiste Nõukogude vabariikide elanikud võinud igal aastal tunda heameelt sellest, et neil on eesõigus vabalt oma kodumaal kristlikel koosviibimistel käia. Näiteks eelmisel aastal võisid 282 333 Jehoova tunnistajat ja nende sõpra tunda rõõmu võimalusest kummardada üheskoos Jumalat 80-l „Jumala prohvetliku sõna” piirkonnakonvendil, mis toimusid endistes Nõukogude vabariikides. Kokku ristiti 13 452 inimest.

Nii üllatav kui see ka pole, toimus eelmisel aastal venekeelseid konvente ka teistes maailma riikides. Maades, mis jäävad endise Nõukogude Liidu piiridest väljapoole, käis neljal sellisel koosviibimisel ühtekokku 6336 inimest. Kus need koosviibimised peeti? Ja miks nii palju vene keelt kõnelevaid inimesi tunneb suurt huvi Piibli vastu? Vaadelgem kõigepealt viimatimainitud küsimust.

Nad tajuvad oma vaimseid vajadusi

Venemaal on rikas usundilugu. Sealsed uhked katedraalid, mis sajandeid tagasi ehitati, on ristiusumaailma ühed kuulsaimad. Kuid vene õigeusu kirik on roomakatoliku kiriku sarnaselt inimesi Piiblist teadmatuses hoidnud.

Hiljuti ilmunud raamatus „The Russian Tragedy–The Burden of History” väidetakse: „Piibel pole vene õigeusus kunagi peamist rolli mänginud.” Vene usuteadlase Sergei Ivanenko sõnade kohaselt on selle tagajärjel „õigeusklike kehvad teadmised Piiblist viinud selleni, et paljud õigeusu kirikute koguduseliikmed on märksa vastuvõtlikumad ebausule, okultismile ja maagiale kui uskmatud”.

Kuulus vene kirjanik Tolstoi tegi samasuguse tähelepaneku. Ta kirjutas: „Veensin ennast, et [vene õigeusu] kiriku õpetus on teoorias üks riuklik ja kahjulik pettus ning praktikas labase ebausu ja nõiduse kogum, mis varjab täielikult kristliku õpetuse terve mõtte.”

Taoline olukord oli viljakas pinnas kommunismi tärkamiseks, mis tuli koos oma ateistliku propaganda ning tuntud hüüdlausega: „Religioon on oopium rahvale!” Sellegipoolest muutus kommunism peagi ise üheks religiooniks, mida sageli ka punaseks usuks nimetati. Kuid see punane usk ei jäänud püsima. Kui Nõukogude Liit 1991. aastal kokku varises, olid miljonid inimesed hämmingus ega teadnud, mida teha. Jehoova tunnistajate julgustusel hakkasid tuhanded venelased otsima vastuseid Piiblist.

Hea haridussüsteemi tõttu olid venelased saanud üheks maailma rahvaks, kelle hulgas kirjaoskus on laialt levinud. Paljudest venelastest ei saanud siiski mitte ainult Piibli lugejaid, vaid nad hakkasid ka armastama selle õpetusi. Sel ajal, eriti aga 1990-ndate aastate jooksul, emigreerusid sajad tuhanded endise Nõukogude Liidu kodanikud taolistesse riikidesse nagu Ameerika Ühendriigid, Kreeka ja Saksamaa. Milleni on see viinud?

Kummardamisvabadus Saksamaal

18. ja 19. sajandil kolis Venemaale palju sakslasi. Kõige tuntum neist oli 15-aastane Sofia, kes 1762. aastal oma abikaasa järel Venemaa valitsejaks sai. Oma pika valitsusaja jooksul kutsus Sofia, keda hiljem Katariina Suure nime all tunti, saksa talunikke Venemaale elama. Kui Saksamaa Teise maailmasõja ajal Nõukogude Liitu ründas, saadeti enamik saksa päritolu inimesi Siberisse ning sellistesse Nõukogude vabariikidesse nagu Kasahstan, Kõrgõzstan ja Usbekistan. Hiljuti on paljud vene keelt kõnelevad sakslased, nagu ka paljud teised endise Nõukogude Liidu elanikud, paremate majanduslike tingimuste tõttu Saksamaale kolinud.

Detsembris 1992 moodustati Saksamaal Berliinis esimene venekeelne kogudus. Eelmiseks aastaks oli Saksamaa kolmes venekeelses ringkonnas moodustatud 52 kogudust ja 43 väiksemat gruppi. Venekeelsel „Jumala prohvetliku sõna” piirkonnakonvendil oli osavõtjate kõrgarv 4920. Konvent toimus 30. juulist 1. augustini Kölnis ning seal ristiti 164 inimest, kes sümboliseerisid sellega oma pühendumist Jehoovale. Enne seda, 1. aprillil, oli Saksamaa venekeelsetes kogudustes Jeesuse surma mälestusõhtu tähistamisel käinud 6175 inimest.

Venelased Ameerika Ühendriikides

Ka Ameerika Ühendriikidesse on tulnud vene keelt kõnelevaid inimesi endisest Nõukogude Liidust. „The New York Times” teatab: „Ajavahemikul 1991 kuni 1996 on venelased olnud kõige kiiremini kasvav pagulasgrupp Brooklynis. Selle ajavahemiku jooksul on Immigratsiooni- ja Naturalisatsiooniamet lubanud endisest Nõukogude Liidust Ameerika Ühendriikidesse üle 339 000 pagulase.”

Hiljem märgib „The New York Times” (jaanuar 1999), et möödunud aastakümne jooksul on endisest Nõukogude Liidust New Yorki ja selle lähiümbrusesse saabunud ligi 400 000 juuti. Lisaks sellele on viimastel aastatel tuhanded venelased asustanud ka teisi Ameerika Ühendriikide piirkondi. Näiteks on California põhjaossa elama asunud umbes 35 000 uut vene pagulast, mistõttu sellest on saanud New Yorgi ja Los Angelese järel suuruselt kolmas endise Nõukogude Liidu pagulaste keskus. Need vene keelt kõnelevad inimesed on haaranud kinni ka võimalusest Piiblit uurida ja sadadest neist on saanud tõelise Jumala Jehoova kummardajad.

Lähimineviku esimene venekeelne Jehoova tunnistajate kogudus Ameerika Ühendriikides moodustati Brooklynis (New York) 1. aprillil 1994. Nüüd tegutsevad venekeelsed kogudused ka Pennsylvania, California ja Washingtoni osariigis. Paljudes teistes maa osades on oma tegevust alustanud uurimisgrupid.

Esimene Ameerika Ühendriikides

Möödunud aasta 20. kuni 22. augustini võis üle terve Ameerika Ühendriikide ja Kanada kokku tulnud kuulajaskond tunda rõõmu sellest, et sai olla esimesel venekeelsel piirkonnakonvendil. Konvent toimus New Yorgis ja kohalviibijate kõrgarv oli seal 670. Kõik kõned peeti vene keeles ja Los Angelese (California osariik) venekeelse koguduse liikmed esitasid kostüümides näidendi, mis põhines Piibli jutustusel Jaakobist ja Eesavist. See oli tõesti üks konvendi tipphetki.

Teiseks konvendi tipphetkeks oli 14 inimese ristimine, keda kõiki võib näha juuresoleval fotol. Mõnel tuli selleks, et end New Yorgi konvendil ristida lasta, sõita kohale umbes 4000 kilomeetri kauguselt Portlandist (Oregoni osariik) ning Los Angelesest ja San Franciscost (California osariik). Varem olid need 14 elanud sellistes endistes Nõukogude vabariikides nagu Armeenia, Aserbaidžaan, Moldova, Ukraina, Valgevene ja Venemaa. Nende kogemused näitavad, kui väga nad hindavad Jumala tundmist ja vabadust teda kummardada.

Svetlana (esimeses reas vasakult kolmas) kasvas üles Moskvas. Ta abiellus 17-aastaselt ühe tuntud lauljaga, kes oli temast palju vanem, ning 1989. aastal läksid nad koos oma väikese pojaga Ameerika Ühendriikidesse. Tema abikaasa käis väga pikkadel reisidel ning viis aastat hiljem nad lahutasid.

Kui Svetlana sai tuttavaks ühe Jehoova tunnistajast kaastöölisega, hoiatasid tema sõbrad, et ta ei seoks end „sektiga, kes hakkab kontrollima tema elu ning võtab temalt kõik ta raha”. Ent Svetlana tahtis teada, mida Piibel õpetab. Selle kohta, et talle Piiblist Jumala nime näidati, ütles ta: „Mulle avaldas sügavat muljet, et Jehoova tunnistajad on ainsad, kes selle teatavaks teevad.”

Juba noorpõlves lahkus Andrei (tagumises reas vasakult kolmas) oma kodust Siberist, et jätkata sportlasena treeninguid linnas, mille nimi praegu on Peterburi. Varsti pärast seda Nõukogude Liit lagunes ja 1993. aastal emigreerus 22-aastane Andrei Ameerika Ühendriikidesse. Ta räägib: „Hakkasin mõtlema Jumalale ja käima vene õigeusu kirikus. Kord jäin vene ülestõusmispühade tähistamise ajal terveks ööks kirikusse, et Jumalaga lähedasemaks saada.”

Umbes sel ajal tutvus Svetlana Andreiga ja rääkis talle, mida ta oli Piiblit uurides teada saanud. Andrei oli nõus Svetlanaga Jehoova tunnistajate koosolekule kaasa minema ja hiljem nõustus ta ka Piiblit uurima. Jaanuaris 1999 nad abiellusid. Pärast konvendil ristimist nad lausa särasid rõõmust.

Pavel (tagumises reas vasakult neljas) on sündinud Kasahstanis Karagandõ lähistel, kuid hiljem kolis ta Venemaale Naltšikisse. See suur linn asub Tšetšeenia ja Dagestani ligidal, kus on peetud palju lahinguid. Seal kohtus Pavel Jehoova tunnistajatega esmakordselt 1996. aastal, kuid juba järgmisel kuul kolis ta San Franciscosse. Ta oli tarvitanud uimasteid ning tal oli tütar, kes jäi oma ema juurde Venemaale.

Otsekohe pärast Ameerika Ühendriikidesse jõudmist võttis Pavel Jehoova tunnistajatega ühendust ja hakkas nendega Piiblit uurima. Ta seadis oma elu korda ning kirjutas oma tütre emale vastleitud usust. Nüüd uurib ka tema Jehoova tunnistajatega ja plaanib koos tütrega Ameerika Ühendriikidesse sõita, et Paveliga abielluda ning Californias üheskoos Jehoovat teenida.

Georgi (tagumises reas vasakult teine) on sündinud ja kasvanud Moskvas. Ta tuli Ameerika Ühendriikidesse 1996. aastal ning järgmisel aastal abiellus Floraga, kes on pärit Aserbaidžaanist. Georgi käis vene õigeusu kirikus, kuid pärast ühe „Vahitorni” numbri lugemist tekkis tal küsimusi kolmainuõpetuse kohta. Vahitorni ühingule saadetud kirja vastuseks sai ta brošüüri „Kas sa peaksid uskuma Kolmainsust?”. Aastal 1998 hakkasid nad koos Floraga mõlemad Piiblit uurima. Nüüd kavatseb ka Flora end ristida lasta.

Veel üheks konvendi tipphetkeks olid tervitused Moskvast, kus samal nädalavahetusel oli konvendile kogunenud 15 108 inimest. Kui rõõmsad olid küll New Yorgi konvendi delegaadid, kuuldes teadet, et seal ristiti 600 inimest! Rõõm oli eriti suur, kui pidada silmas neid pahaendelisi ajalehe ja televisiooni teadaandeid, mis hakkasid ilmuma nädal enne konvendi algust nii Ühendriikides kui ka mujal.

Mis toimus samal ajal Moskvas

21. juulil 1999 kirjutasid Jehoova tunnistajad alla lepingule olümpiastaadioni kasutamise kohta, mis asub päris Moskva keskel, otse suure vene õigeusu kiriku kõrval. Kuid nädal enne konvendi algust sai ilmsiks vastuseis. Kolmapäeval, 18. augustil ei olnud luba staadioni kasutamiseks ikka veel antud, kuigi üür oli juba makstud. Ametnikele rõhutati, et Jehoova tunnistajad on seaduslikult tunnustatud usuorganisatsioon Venemaal, nagu ka leheküljel 28 olevast kastist näha võib.

Kuna reede hommikul kavatses konvendile tulla umbes 15 000 delegaati, hakkasid Jehoova tunnistajate esindajad murelikeks muutuma. Mõned delegaadid tulid Moskvasse linnadest ja asulatest, mis on Moskvast paljude kilomeetrite kaugusel. Lõpuks neljapäeval, 19. augustil kell 20.00 oli staadioni juhtkonnal pärast mõnetunnist arutelu Jehoova tunnistajate esindajatele hea meel teatada, et konvent võib toimuda. Linnaametnikud olid teatavaks teinud, et neil pole konvendi vastu midagi.

Järgmisel hommikul täitus staadion tuhandete inimestega. Jehoova tunnistajatest vabatahtlikud olid töötanud kogu öö, et staadion nende saabumiseks korras oleks. Sellel esimesel hommikul olid kohal ka ajakirjanikud, keda varem oli teavitatud vastuseisust, mida konvendi pidamisele osutati. „Õnnitleme!” hõikas üks neist. „Meil on hea meel kuulda, et teil konvendiga asjad edenevad!”

Korraliku käitumise eeskuju

Staadioni juhtkonnale tundus, et turvalisuse tagamiseks oleks tark midagi ette võtta. Niisiis paigutati iga sissepääsu juurde turvamehed, kelle varustusse kuulusid sellised metalliotsijad, mida lennujaamades reisijate läbiotsimisel kasutatakse. Politseinikke oli ka igal pool staadionil. Konvendil toimus kõik korra järgi, ja seda vaatamata ühele tõsisele ähvardusele.

Laupäeva õhtupoolikul helistas keegi ja teatas, et staadionil on pomm. See ähvardus saadi vahetult enne päeva eelviimase kõne lõppu. Niisiis esitati staadioni juhtkonna nõudel lühike teade, et staadionilt tuleb otsekohe evakueeruda. Kui kõik korra järgi nii tegidki, olid staadioni ametnikud ja politseinikud hämmingus. Nad polnud iialgi midagi sellist näinud! Nad küsisid, kas seda oli varem harjutatud.

Pommi ei leitud ning järgmisel päeval pikendati programmi selle osa võrra, mis laupäeval esitamata jäi. Staadioni juhtkond jäi konvendiga rahule.

Kreekas ja mujal

Augustikuu viimasel ja septembri esimesel nädalavahetusel peeti venekeelseid piirkonnakonvente ka Kreekas – kõigepealt Ateenas ja siis Thessaloníkis. Kohalviibijaid oli kokku 746 ja 34 ristiti. Kreekas on 8 venekeelset kogudust ja 17 väiksemat gruppi Nõukogude Liidu endiste lõunavabariikide pagulastest. Seal toimuvad koosolekud vene keeles ja teistes keeltes, mida pagulased räägivad.

Üks, kes Ateenas ristiti, oli Viktor. Ta oli olnud ateist, kuid 1998. aasta augustis käis ta Ateenas Jehoova tunnistajate konvendil, kus tema naine ristiti. Ta ütles, et talle avaldas delegaatide ilmutatud armastus nii sügavat muljet, et see ajendas teda Piiblit uurima.

Mees nimega Igor sai kunagi raamatu „Sa võid elada igavesti Paradiisis maa peal” ning pärast selle lugemist viskas ta minema kõik oma ikoonid. Ta hakkas end isegi Jehoova tunnistajaks nimetama. Pärast seda, kui ta Ateena harubüroole oli kirjutanud ning Jehoova tunnistajad teda 1998. aasta novembris külastasid, tuli ta otsekohe koguduse koosolekule ega ole üheltki neist sest ajast peale puudunud. Nüüd pärast ristimist on Igori eesmärk Jehoova tunnistajate täisajaliseks teenijaks saada.

Vene keelt kõnelevaid inimesi on emigreerunud paljudesse teistesse riikidesse, mida siin ei mainitud. Ka paljud neist tunnevad rõõmu vabadusest Piiblit uurida ja vabalt koos Jumalat kummardamas käia. Nad peavad seda eesõigust väga kalliks.

[Allmärkus]

^ lõik 5 Need 15 vabariiki on nüüd iseseisvad riigid: Armeenia, Aserbaidžaan, Eesti, Gruusia, Kasahstan, Kõrgõzstan, Leedu, Läti, Moldova, Tadžikistan, Türkmenistan, Ukraina, Usbekistan, Valgevene ja Venemaa.

[Kast lk 22]

Venelased, kes armastavad Piiblit

Hinnatud vene usuteadlane professor Sergei Ivanenko nimetas Jehoova tunnistajaid inimesteks, kes on siiralt pühendunud Piibli uurimisele. Oma hiljuti ilmunud venekeelses raamatus „О людях, никогда не расстающихся с Библией” („Inimestest, kes ei jäta kunagi Piiblit”) kirjutas ta nende varajasest ajaloost Nõukogude Liidus: „Isegi kui Jehoova tunnistajad oma uskumustele kindlaksjäämise pärast vangi pandi, leidsid nad võimalusi Piiblit kasutada.” Et seda väidet ilmestada, lisas ta järgneva kogemuse.

„Vangidel ei tohtinud Piiblit olla. Läbiotsimiste ajal Piiblid konfiskeeriti. Üks Jehoova tunnistaja töötas ühes põhjapoolses laagris elektrikuna ja hoidis Piibli raamatuid ühes trafoputkas, kus oli väga kõrge pinge. Piibli iga osa oli seotud nööriga teatud juhtme külge ning ainult see mees teadis, millisest nöörijupist tuleb sikutada, et välja tõmmata näiteks Matteuse evangeelium, ilma et sealjuures surmavat elektrilööki saada. Mõistagi ei toonud läbiotsimised mingeid tulemusi, kuidas valvurid ka ei püüdnud, ning seetõttu seda ainulaadset Piiblit ei avastatudki.”

[Kast lk 28]

Jehoova tunnistajad on Venemaal uuesti registreeritud

Üle sajandi on Jehoova tunnistajad Venemaal aktiivselt Jumala Kuningriiki kuulutanud. Valitsuse seatud piirangute tõttu ei leidnud Jehoova tunnistajad aga ametlikku tunnustust enne 1991. aasta 27. märtsi. Siis registreeriti nad nime all NSVL Jehoova Tunnistajate Religioossete Organisatsioonide Administratiivne Keskus.

26. septembril 1997 jõustati seadus, mis puudutas südametunnistuse vabadust ja usuühinguid. See uus seadus sai ülemaailmselt pressis laialdase vastukaja osaliseks. Miks? Sest paljud nägid selle seaduse taga püüdu piirata Venemaal vähemusreligioonide tegevust.

Niisiis vaatamata Jehoova tunnistajate raskelt kättevõidetud registreerimisaktile 1991. aastal, nõudis Venemaa uus südametunnistuse vabaduse seadus, et nad end uuesti registreeriks, nii nagu ka kõik muud usuorganisatsioonid. See tõstatas palju küsimusi. Kas viitab see sellele, et Venemaa võimud olid pöördunud tagasi Jehoova tunnistajate rõhumispoliitika juurde? Või kas nad toetavad Venemaa Föderatsiooni konstitutsiooniga garanteeritud usulist sallivust ja jumalakummardamisvabadust?

Viimaks saabus vastus. Kuidas küll Jehoova tunnistajad rõõmustasid, kui neid jälle seaduslikult tunnustati 1999. aasta 29. aprillil, mil Venemaa Justiitsministeerium väljastas „Venemaa Jehoova Tunnistajate Administratiivkeskuse” registreerimistunnistuse!

[Pilt lk 23]

Esimene venekeelne piirkonnakonvent Ameerika Ühendriikides

[Pilt lk 24]

Piibliteemaline näidend New Yorgis Los Angelese venekeelse koguduse esituses

[Pilt lk 25]

Need 14 New Yorgis ristitut on pärit kuuest endisest Nõukogude Liidu vabariigist

[Pilt lk 26, 27]

Moskvas kogunes olümpiastaadionile üle 15 000 inimese