Ateena kuulus minevik ja probleemikas tulevik

„ÄRGAKE!” KREEKA-KORRESPONDENDILT

LENNUK võtab enne Ateena rahvusvahelisele lennuväljale maandumist viimase pöörde. Pärast kaheaastast eemalolekut tulen taas paika, mis on olnud mulle paar aastakümmet koduks. Ajalooraamatute põhjal tean ma, et seda linna siin all peavad paljud demokraatia hälliks.

Jõudnud maapinnale, selgub mulle, et oma ajaloo, kunsti ja mälestusmärkide kõrval kihab see kuulus ja elujõuline Kreeka linn energilisest ja optimistlikust rahvast. Samuti hakkan mõistma, et linna sõbralikud ja naeratavad elanikud teevad selle heaolu nimel tublit tööd – ja seda eriti põhjusel, et linn kui 2004. aasta olümpiamängude võõrustaja tahetakse ilusasti korda teha.

Kuulus minevik

Ateena ajalugu ulatub tagasi 20. sajandisse e.m.a., nimi aga on pandud talle kreeka jumalanna Athena järgi. Veel nüüdki saab kõndida tänavail, millel astus kord Sokrates, teha jalutuskäik koolis, kus õpetas Aristoteles, või nautida mõnda hingestatud tragöödiat või komöödiat neilsamadel lavadel, kus Sophokles ja Aristophanes kord oma etendusi juhtisid.

Ateena oli üks esimesi Kreeka linnriike ning tema hiigelpäevad jäid kuldsesse ajastusse viiendal sajandil e.m.a. Sel perioodil etendas demokraatlik Ateena Kreeka võitudes Pärsia üle peamist osa ning temast sai Kreeka kirjandus- ja kunstikeskus. Tol ajal püstitati ka terve rida praegusi kuulsaid arhitektuurilisi mälestusmärke – millest üldtuntuim on suurejooneline Parthenon.

Olgugi et ateenlased Pärsia ikkest pääsesid, langesid nad hiljem oma kauaaegse omamaise vaenlase Sparta rünnakute ohvriks. Järgnevate sajandite jooksul oli Ateena ikestatud linn, mida valitsesid järgemööda Makedoonia ja Rooma, Bütsantsi keisrid Konstantinoopolist, ristisõdijatest frangi vürstid ja türklased. Ja kui siis kreeklased aastal 1829 oma sõltumatuse saavutasid, oli Ateena mandunud  vaid mõne tuhande elanikuga provintsilinnakeseks.

Nüüdiselu

Kui Ateena aastal 1834 Kreeka pealinnaks sai, hakkas ta jõudsalt kasvama. Nüüd hõlmab ta Atika tasandikul laiudes 450 ruutkilomeetrit. Tema harud ulatuvad Parnese, Pendelikoni ja Hymettose mäe nõlvadele. Metropol pakub peavarju rohkem kui neljale ja poolele miljonile inimesele, mis teeb peaaegu 45 protsenti kogu Kreeka rahvastikust. Üldiselt on ta ehitatud ilma planeeringu ja eeskirjadeta. Ühe arvestuse kohaselt on rohkem kui kolmandik elumajadest püstitatud ebaseaduslikult, nii et praegusel ajal on veel vaid väike osa Ateenast betoonrajatisi täis tippimata.

Enamik Ateena nüüdisaegseid rajoone kubiseb valubetoonist karpehitistest. Tööstusettevõtete ja mootorsõidukite tekitatud halli tolmuga kaetud linn paistab päikese käes päris maadligi surutuna, vaid üksikud muistsed sambad siin-seal kõrgumas.

Sarnaselt paljude nüüdisaja metropolidega vaevab Ateenat sudu. Televisiooniantennide rägastikust veidi ülalpool on moodustumas sudupilv, mille kohta kohalikud elanikud ütlevad nefos. Selline sudu lagundab iidseid mälestusmärke sedavõrd kiiresti, et arheoloogid on juba kaalunud, kas mitte katta akropol klaaskupliga. Saastehoiatused on saanud igapäevaseks asjaks. Kui ilmastikuolud on sellised, et sudu Ateenat ümbritsevate mägede vahele lõksu jääb, võib nefos inimestele surma tuua. Taolistel päevadel on eraautoga linna keskuses liigelda keelatud, tehased vähendavad kütusetarbimist, vanematel inimestel soovitatakse siseruumidesse jääda ning ateenlasi kutsutakse üles oma autod koju jätma.

 Nädalalõpul lahkuvad ateenlased massiliselt linnast. „Hüppa aga autosse,” sõnab seda oma nahal kogenud ateenlane Vassilis ühes kohvikus mesimagusat pähklitega kaetud baklava’t koos tassikese mõru kohviga nautides. „Läheb mõni tunnike, ja oledki mägedes või mere ääres.” Öeldu mõte on selles, et olles autoga nobedasti teele asutud, võib juhtuda, et liiklusummikus tuleb istuda paar tundi või rohkemgi, enne kui linnast välja maapiirkonda jõutakse.

Puhastamine ja korrastamine

Ateenlaste sõnul on nüüd linna puhastamine tõsiselt käsile võetud, ja sellekohastest veenvatest tõenditest pole tõesti puudu. Näiteks on suur osa linna ärikeskusest liiklusele suletud. Enne sulgemist olid siinsed äritänavad ühed kõige ummistunumad. Autod liikusid edasi viis kilomeetrit tunnis, mis vastab rahulikule kõnnitempole. Praegu asendavad venivaid sõidukiridasid konteinerites kasvavad puud ning pidurikriginast ja motorollerite vingumisest tekkinud tavapärane helitaust on taandunud linnulaulu ees. Linn üritab koguni kõigutada traditsioonilist Vahemeremaade elustiili, kutsudes töötajaid üles loobuma minemast koju siestale – millisest kombest on tingitud veel oma tubli paar tipptundi.

Ateena aselinnapea Nikos Yatrakose büroos võib tajuda vaoshoitud optimismi. Kui mainin, et tema büroosse jõudmiseks kulus mul kaks kurnavat tundi, noogutab ta kaastundlikult. „Ent ärgem unustagem, et saabumas on 2004. aasta olümpiamängud. Oleme võtnud südameasjaks linna olukorda parandada, ja me ka teeme seda,” on ta kärme rõhutama. Mängude peaorganisaator Constantine Bakouris märgib: „Meil tuleb mängud heal tasemel läbi viia. Kuid me peame silmas ka kaugemat tulevikku. [––] Vaja on teha seda, mis jääb püsima.”

Et Ateenast saab 2004. aasta olümpiamängude võõrustajalinn, on vallandunud enneolematult tormiline tegevus ja areng. Kõikjal kaevavad masinad pinnast, et parandada mängude tarbeks infrastruktuuri ning rajada teid ja võistluspaiku. Uus 16 kilomeetri pikkune metrooliin on peaaegu valmis. Kui kõik kulgeb plaanipäraselt, maandub 2001. aasta märtsis esimene lennuk Ateena uuele rahvusvahelisele lennuväljale, mida iseloomustatakse kui Euroopa moodsaimat.

 Lisaks sellele saab aastaks 2001 valmis tervelt 72 kilomeetrit uut kiirteed. See juhib liikluse Ateena keskusest mööda ning soodustab ühiskondlike transpordivahendite kasutamist. Loodetakse, et tänu sellele liigub iga päev kesklinnas üle 250 000 auto vähem ning atmosfääri saastatus kahaneb 35 protsendi võrra. Uus Suur-Ateena piirkonna bioloogilise heitveepuhastuse programm tõotab parandada merekeskkonna olukorda pealinna ümbruses. Auahneks taotluseks on muuta Ateena mõne aastaga uueks linnaks oma täiustatud transpordisüsteemi, lisandunud haljasalade ja puhtama keskkonnaga.

Nurgake vana Ateenat

Hoolimata kõrguvatest büroohoonetest, kordaseatud puiesteedest ja purskkaevudest, moodsatest äridest ning vilkast tänavaelust, jääb Ateena paljude meelest ikkagi külaks – pigem spontaanseks kui distsiplineerituks, pigem kaootiliseks kui korrapäraseks. Ateena külamiljööd võib hoomata neis linnaosades, kus majadel on veel nüüdki kivikatused ning raudvõrestiku ja pelargoonipottidega ehitud rõdud.

Et leida seda Ateenat, lähen Akropoli mäe põhjanõlvadel laiuvasse linna vanimasse rajooni Plakasse. Siin näen ma kõverate, kitsaste ja üles-alla kulgevate tänavate labürinti, viltuvajunud maju, veinitubasid, üksikuid kasse-koeri, taverne ja käsikärusid. Piirkonnas on säilinud möödunud aegade pöörasevõitu, karnevalihõngulist atmosfääri, mis tõmbab ligi turiste. Kõnniteid ääristavad kipakavõitu lauad koos masajate toolidega. Käes avatud menüü, üritavad kelnerid kliente ligi meelitada.

 Mootorrataste podin kostab üle leierkastimuusika. Suveniiripoodide ees ripub värskelt pargitud nahast rahataskuid ridade kaupa. Kreeka jumalate kujusid jäljendavate marmorist malenuppude armeed on seatud lahinguvalmis, liigendnukud esitavad rahvatantse, keraamilised tuuleveskid pöörlevad. On ilmne, et see linnanurgake seisab raevukalt vastu mis tahes moderniseerimiskatsele.

Õhtuse Ateena pildid ja helid

Ateenas käik jääks päris kesiseks, kui ei tutvutaks selle linna kultuuririkkustega. Täna õhtul otsustame koos naisega minna sümfooniakontserdile Akropoli mäe lõunanõlval paiknevasse ennistatud roomaaegsesse Herodese amfiteatrisse. Jalakäijad lähevad teatrisse mööda vaikset, mahedalt valgustatud kõnniteed piiniate tumedate siluettide all. Ookerkollane valgustatud kivifassaad terendub läbi puude teatraalselt. Oleme ostnud piletid ülemisse ritta, seepärast tõuseme mööda marmorastmeid üles ja siseneme läbi Rooma portaali amfiteatrisse.

Peatume viivuks, et talletada mällu see pilt: sametmust taevas, peaaegu täiskuu kiudpilvede kimbu taga ning prožektorituled, mis muudavad sügava poolkoonuse sisemuse säravaks vaatepildiks. Piki valgest marmorist kontsentrilisi ridasid liigub oma kohtade poole sadu inimesi, kes paistavad selles 5000-kohalises hiigelteatris nii pisikesed ja kauged. Päeva päikesesoojus on talletunud istmekividesse – neissesamadesse kividesse, millelt on aastatuhandeid kajanud vastu näitlejate jutt ja muusika ning naer ja aplaus.

Mööda ei saa minna ka linna arvukatest muuseumidest. Kõige silmapaistvam neist on Rahvuslik Arheoloogiamuuseum oma muljetavaldava ja põhjaliku ülevaatega kreeka kunstist läbi sajandite. Teistest muuseumidest väärivad veel külastamist Küklaadi Kunsti Muuseum ja Bütsantsi Muuseum. Alates aastast 1991 on Ateena Kontserdihall Mégaron – majesteetlik marmorhoone oivalise akustikaga – pakkunud aastaringselt oopereid, ballette ja klassikalise muusika kontserte. Ja muidugi on arvukates traditsioonilistes tavernides võimalik nautida kreeka rahvamuusikat.

Tere tulemast!

Kuulsa minevikuga Ateenal tuleb tänapäeval saada hakkama pealesuruva probleemika tulevikuga. Ent tema elanikud on õppinud tänu oma heale huumorimeelele, nutikusele ja philotimo’le – kõigutamatule eneseväärikusele – kohanduma nii hästi kui võimalik. Enamikule turistidele aga jääb Ateena meelde kui kütkestav ja kultuuriliselt rikas linn.

[Kaart lk 13]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

Ateena

[Pilt lk 14]

Parthenon, muistne paganlik tempel, on olnud kasutusel nii kiriku kui mošeena

[Pilt lk 15]

Ateena on koduks rohkem kui neljale ja poolele miljonile inimesele

[Pilt lk 16]

Tavern Plakas, Ateena vanimas rajoonis

[Allikaviide]

M. Burgess/H. Armstrong Roberts

[Pilt lk 17]

Suveniiripoekesed oma iseloomulike rõdudega

[Allikaviide]

H. Sutton/H. Armstrong Roberts