Hästihoitud saladus

„Kedagi ei või pidada orjuses või õigusteta seisundis; orjus ja orjakaubandus ükskõik millisel kujul on keelatud.” (Inimõiguste ülddeklaratsioon)

JÄRGMINE kord, kui sa kohvi sisse suhkrut paned, mõtle Haitist pärit Prevot’ peale, kellele lubati ühes teises Kariibi mere riigis head töökohta, kuid kes müüdi hoopis kaheksa (USA) dollari eest orjaks.

Prevot’d ja tuhandeid tema kaasmaalasi, kes on samuti orjastatud, sunnitakse raiuma suhkruroogu kuus või seitse kuud väikese rahasumma eest või üldse ilma palgata. Temasugused vangid peavad elama kitsastes ja räpastes tingimustes. Pärast seda, kui nende isiklikud asjad ära võetakse, antakse neile kätte matšeeted. Selleks et süüa saada, tuleb teha tööd. Kui nad püüavad põgeneda, võidakse neid peksta.

Mõtle Kagu-Aasiast pärit tüdrukule Lin-Linile. Lin-Lin oli 13-aastane, kui ta ema suri. Tööagentuur ostis Lin-Lini tema isa käest 480 dollari eest, lubades tüdrukule head tööd. Tema eest makstud hinda nimetati „teenistustasu avansiks”, mis on kindel moodus teda uute omanike juures jäädavalt kinni hoida. Selle asemel et Lin-Lin oleks saanud korraliku töö, viidi ta bordelli, kus kliendid maksavad tema omanikule temaga veedetud tunni eest neli dollarit. Lin-Lin on niisama hästi kui vang, kuna ta ei või lahkuda bordellist enne, kui ta on maksnud ära oma võla, kaasa arvatud selle hinna, mille bordelli omanik tema eest maksis, ning intressi ja ülalpidamiskulud. Kui Lin-Lin keeldub täitmast oma tööandja soove, võidakse teda peksta või piinata. Põgenemine võib aga lõppeda surmaga.

Kas vabadus kõikidele?

Enamik inimesi arvab, et orjapidamise aeg on möödas. Orjapidamine on tõepoolest pärast arvukaid konventsioone, deklaratsioone ja akte enamikus maades ametlikult likvideerituks kuulutatud. Kõikjal tunnistatakse avalikult, et orjapidamine on jälestusväärne. Riikide seadused on orjapidamise keelustanud ja selle likvideerimine on kirjas rahvusvahelistel juriidilistel dokumentidel, näiteks 1948. aastal vastu võetud Inimõiguste ülddeklaratsiooni 4. artiklis, mida tsiteeriti ülal.

Ometi pole orjapidamine kuhugi kadunud, vaid lausa õitseb, ehkki paljudel pole sellest aimugi, sest see on hästihoitud saladus. Phnom Penhist Pariisini, Mumbaist Brasíliani on miljoneid inimesi, mehi, naisi ja lapsi, keda sunnitakse kas orjadena või siis orjalikes tingimustes elama ja töötama. Londonis asuva maailma vanima sunnitööd järelevalvava ja orjuse vastase rahvusvahelise organisatsiooni Anti-Slavery International sõnul on maailmas sadu miljoneid orjastatud inimesi. Praegu võib maailmas olla isegi rohkem orje kui eales varem.

On tõsi, et moodsat orjapidamist ei iseloomusta orjaahelad, piitsad ja orjaturud. Nüüdisaegse orjuse mõningateks enamtuntud vormideks on sunnitöö, sundabielud, võlaorjus, laste tööjõu kasutamine ja prostitutsioon. Orjad võivad olla konkubiinid, kaameliajajad, suhkruroo raiujad, vaibakudujad või teedeehitajad. Kuigi valdavat enamikku neist inimestest ei müüda avalikul orjaturul, ei ole nad sugugi paremas olukorras kui nende eelkäijad. Mõningate orjade elu on aga hirmsamgi.

Kellest saavad orjad? Kuidas neid orjastatakse? Mida tehakse nende aitamiseks? Kas kunagi tehakse orjapidamisele täielik lõpp?

 [Kast/pilt lk 4]

MIDA ORJUS NÜÜDISAJAL ENDAST KUJUTAB?

See on küsimus, millele on pärast aastatepikkusi pingutusi raske vastata isegi Ühinenud Rahvaste Organisatsioonil. Üks orjuse definitsioon on see, mis formuleeriti 1926. aasta Orjuse konventsioonis. See kõlab järgmiselt: „Orjus on inimese seisund, mille puhul tema suhtes rakendatakse omandiõigusega kaasnevat võimu kas osaliselt või täielikult.” Siiski tõlgendatakse orjuse mõistet mitmeti. Ajakirjaniku Barbara Crossette’i sõnul „mõeldakse orjade all madalapalgalisi töölisi, kes töötavad välismaal riiete ja spordirõivaste tööstuses ning Ameerika linnade vabrikutes, kus valitsevad kurnavad töötingimused. Sõna orjus kasutatakse selleks, et mõista hukka seksitööstust ja sunnitööd vanglas”.

Anti-Slavery International’i direktor Mike Dottridge arvab, et „kui orjandus võtab uusi vorme ehk kui seda sõna kasutatakse ühe rohkemate olude kohta, on oht, et selle tähendus ähmastub”. Tema arvates „tähendab orjus seda, kui inimest võetakse kui omandit või kontrollitakse tema elu”. See hõlmab inimese sundimist ja tema liikumise piiramist, fakti, et „inimesel pole õigust lahkuda oma tööandja juurest, vahetada tööandjat”.

Abraham M. Rosenthal märgib ajalehes „The New York Times”: „Orjad elavad orja elu, nad teevad tapvat tööd, neid vägistatakse, näljutatakse, piinatakse ja alandatakse täielikult.” Ta lisas: „Orja saab osta viiekümne dollari eest, seega pole [omanikel] suurt vahet, kaua need inimesed vastu peavad, enne kui nende surnukehad mõnda jõkke heidetakse.”

[Allikaviide]

Ricardo Funari