Pits nagu ämblikuvõrk – Paraguay lummav käsitöö

„ÄRGAKE!” PARAGUAY-KORRESPONDENDILT

ASUNCIÓN, PARAGUAY. Senikaua kuni meie kotte maha laaditakse, jääb meil mõni minut aega ringi vaadata. Äkitselt tõmbab naine mu ühe seina juurde müügiks välja pandud esemeid vaatama. „Kas pole uhke?!” hüüatab ta, osutades ühele kaunile väga keeruka mustriga pitslaudlinale. Otsekohe tekib tal soov teada saada, kuidas see on tehtud.

Ämblikuvõrgusarnane pits on pärit Araabiast. Teatmik „Paraguay, Informaciones generales y Turísticas” ütleb, et „see toodi sisse Kanaari saartele ja Hispaaniasse ning 17. ja 18. sajandi vahel viidi see Paraguaysse, kus niinimetatud Tenerife päikesepits sai omale nimeks Paraguay pits ehk ñanduti”. Paraguay käsitöölistel kujunes seda õrna pitsi valmistades igaühel välja oma isikupärane stiil ning nad lisasid mustrisse kohalike taimede ja loomade kujutisi. Ehkki paraguaylased pole selle pitsi leiutajad, mõtlesid nad välja mitmed uued silmused. Paljudele kohalikele on pitsiõmblemine sissetulekuallikaks.

Kuidas valmib see keerukas pits, mis on otsekui ämblikuvõrk? Et aidata meil sellele küsimusele vastust leida, viis meie teejuht meid 30 kilomeetrit Asunciónist ida pool asuvasse väikelinna Itauguásse. Ta rääkis, et suurem osa Paraguay ämblikuvõrgusarnasest pitsist valmib just selles piirkonnas. Peatänava äärsetes kauplustes on välja pandud tõesti palju pitsist esemeid.

Ühe poe omanik tervitas meid lahkelt ning näitas meile paari pilkupüüdvat eset. Seejärel hakkas ta seletama: „Käsitsi tehtud pits liigitatakse selle valmistusviisi järgi. Ämblikuvõrgu moodi pits on nõelapits. Enamik Paraguay pitsiõmblejaid on oma mustrid pähe õppinud, kuid osa vaatab mustrilehte. Võetakse tükk puuvillast riiet, asetatakse see puitraami ning hakatakse nõela ja niidiga pitsi valmistama. See oskus õpitakse juba noorelt selgeks oma emalt ning hiljem õpetatakse see edasi oma lastele.”

Mõnel võrkurlaste sugukonna ämblikul kulub võrgu kudumiseks vaid kaks-kolm tundi. „Et teha valmis laudlina, mis sobiks lauale, mille äärde mahub istuma kaheksa inimest, kulub jämeda niidi puhul kaks kuni kolm kuud ning peene niidi puhul valmib samasugune lina kuue kuni kaheksa kuuga,” sõnab poeperenaine. „Mida peenem niit, seda kaunim lõpptulemus.”

Hoides käes väikest valget pitslinikut, selgitab ta: „Sellel siin on keskel guajaavipuu õie kujutis ning selle niite tuleb valmistamise käigus lugeda. Seda mustrit on kõige raskem teha ja peene niidiga võtab see aega kaks nädalat. Algselt kasutasid kõik pitsiõmblejad ainult peent niiti ning pits oli väga kallis. Kuid et töö kiiremini läheks ja odavam oleks, hakkasid paljud pitsitegijad jämedat niiti kasutama.”

Välja oli pandud värvilisi ja valgeid söögilaualinikuid, laudlinasid, väikeseid linikuid, klaasialuseid ja teisi majatarbeid. Kui küsisime rõivaste kohta, tõi perenaine kiiresti välja ühe tüüpilise kleidi, mis kuulus ta tütrele ning mille üle ta ilmselgelt väga uhke oli. Kleit oli tõesti korralik ja kaunilt vikerkaarevärviline. Käisime teisteski kauplustes ning leidsime hästi tehtud ja peenest pitsist kaunistustega postkaarte. Pole ime, et ämblikuvõrgusarnane pits on tuntud kui Paraguay kõige kuulsam käsitöö.

 [Lehekülje suurune pilt lk 18]