Lamu – saar, kus aeg on peatunud

„ÄRGAKE!” KEENIA-KORRESPONDENDILT

LÕIKAV tuul pingutas purje ja tõukas tagant väikest puulaeva. Kõrgel teki kohal uuris masti külge klammerduv vahimees kissis silmil üle sätendava India ookeani, kas horisondil paistab maad. Oli meie ajaarvamise 15. sajand ning need meremehed otsisid Lamu saart.

Kuld, elevandiluu, vürtsid ja orjad – seda kõike pakkus Aafrika. Peibutatuina Aafrika aaretest ja uurimisjanust aetuina, purjetasid vaprad mehed kaugetest maadest Ida-Aafrika rannikule. Meremehed trotsisid mässavat merd ja tormituuli, et vaid leida aardeid. Täiskiilutud puulaevadega võtsid nad ette pikki reise.

Poolel teel Ida-Aafrika rannikule leidsid need meresõitjad oma kergetele laevadele väikeses Lamu saarestikus sügava ja turvalise sadama, mida kaitsesid korallrahud. Siin said meremehed täiendada oma magevee ja toidu varu.

15. sajandiks oli Lamu saarest kujunenud õitsev kaubanduskeskus. 16. sajandil sinna saabunud Portugali meremehed leidsid eest jõukad kaupmehed, kes kandsid siidturbaneid ja lehvivaid kaftaneid. Kitsastel tänavatel liikusid lõhnastatud naised, käte ja säärte ümber kuldvõrud. Ladina purjeis laevad seisid piki kogu sadamasilda kindlalt vees, pilgeni täis laaditud välismaale veetavaid kaupu. Orjad kössitasid mitmekesi kokku seotuina ning ootasid, kuni neid aetakse väikestele kaubalaevadele daudele.

Need varajased Euroopa maadeuurijad leidsid oma üllatuseks Lamul eest kõrgetasemelise kanalisatsiooni ja arhitektuuri. Mereäärsed majad olid ehitatud korallplokkidest, mis olid käsitsi välja raiutud kohalikes kaevandustes, ning majade sissekäike kaitsesid rasked, peenelt nikerdatud puu-uksed. Majaridade paigutus oli hästi läbi mõeldud, nii et jahe meretuul puhus läbi kitsaste tänavate ja pakkus lämmatavas kuumuses kergendust.

Jõukamate elanike majad olid suured ja avarad. Vannitubades oli mage vesi, mis voolas läbi algelise torustiku. Sama muljetavaldav oli jäätmete kõrvalejuhtimine ning see oli tunduvalt kõrgemal tasemel kui paljudes tolleaegse Euroopa maades. Suured kivist välja raiutud kanalid, kallakuga mere poole, juhtisid solgivee aukudesse sügavale mereliiva alla, kaugele mageveeallikatest. Kivitsisternides, mis varustasid maju mageveega, ujusid väikesed kalad, kes toitusid sääsevastsetest ning piirasid sellega hammustavate putukate levikut.

19. sajandiks varustas Lamu ookeanidausid suures koguses elevandiluu, õli, seemnete, loomanahkade, kilpkonnakilpide, jõehobuhammaste ja orjadega. Aja jooksul hakkasid aga Lamu rikkused kahanema. Katkud, vaenulike suguharude rünnakud ning orjakaubanduse piiramine vähendasid Lamu majanduse tähtsust.

Samm möödanikku

Tänapäeval on Lamu sadamasse purjetamine sama mis ajaloos samm tagasi astuda.  India ookeani tohutust helesinisest avarusest puhub pidev tuul. Õrnad türkiissinised lained õõtsuvad vastu valgeid liivarandu. Vanaaegsed puudaud liuglevad piki kaldajoont, valged kolmnurksed purjed nagu liblikad tuule käes laperdamas. Kalu, puuvilju, kookospähkleid, lehmi, kanu ja reisijaid täis laaditud, suunduvad need Lamu sadama poole.

Sadamas sahisevad kuuma tuule käes palmipuud, andes pisut varju puupaate tühjaks tõstvatele meestele. Turg on tungil kärarikkalt kauplevaid inimesi. Need turukaubitsejad ei hangi aga mitte kulda, elevandiluud ega orje, vaid banaane, kookospähkleid, kalu ja korve.

Hiiglasliku mangopuu varjus punub üks mees pikka sisalköit ja parandab riidest purjeid, mis panevad liikuma nende puudaud. Tänavad on kitsad ja täis edasi-tagasi sagivaid inimesi. Pikkadesse, lehvivatesse valgetesse rüüdesse riietunud kaupmehed kutsuvad kliente oma pudi-padi poodidesse kaupa uurima. Üks eesel üritab inimvoolust läbi trügida ja raskeid viljakotte täis puukaarikut vedada. Lamu elanikud liiguvad saarel jalgsi, kuna seal pole mootorsõidukeid. Saarele pääseb vaid paadiga.

Kui päike keskpäeval seniiti jõuab, paistab aeg seiskuvat. Väljakannatamatus kuumuses liiguvad vaid üksikud hingelised ning isegi eeslid seisavad liikumatult, silmad kõvasti kinni, ning ootavad kuumuse möödumist.

Kui päike hakkab  loojuma ja temperatuur langeb, muutub unine saar jälle elavaks. Suurkaupmehed paiskavad oma äride rasked nikerdatud uksed kauplemiseks valla ning toimetavad seal kuni hilisõhtuni. Naised pesevad oma pisipõnne ja hõõruvad neid kookosõliga, kuni nende nahk hakkab sätendama. Seejärel hakkavad naised toitu valmistama, istudes kookospalmiokstest kootud mattidel. Nad küpsetavad siiani lahtisel tulel ning valmistavad nõnda hõrgutavat kalarooga, mis on maitsestatud aromaatsete vürtsidega, ning keedavad kookospiimas riisi. Inimesed on sõbralikud, külalislahked ja lihtsad.

Lamu on küll kaotanud oma endise hiilguse, kuid siiani õitseb seal traditsiooniline 20. sajandi eelne Aafrika kultuur. Sooja troopikapäikese all jätkub elu samamoodi nagu palju sajandeid. Siin võib näha koos minevikku ja olevikku. Tõesti, Lamu on otsekui ainulaadne minevikumälestis, saar, kus aeg on seisma jäänud.

[Kast/pildid lk 16, 17]

Külastame LAMU saart

Mõnda aega tagasi käisime väikese grupiga Lamul, kuid meie eesmärgiks polnud sugugi kauplemine. Me külastasime sealseid Jehoova tunnistajaid, oma kristlikke vendi ja õdesid. Lendasime väikese lennukiga üle kaljuse Keenia rannajoone põhja poole. Kaugel all rullusid lained õrnalt vastu randa, kus kasvas lopsakas roheline troopiline mets, ääristatud valge liivaribaga. Siis ilmusid nagu tühjusest välja Lamu saared, särades türkiissinises meres kui kalliskivid. Tiirlesime otsekui hiiglasuur Aafrika kotkas ümber saarte ja laskusime siis taevast ühele mandril asuvale väikesele lennurajale. Tulime lennukist välja ning jalutasime vee äärde, kust sõitsime puudauga Lamule.

Oli imeilus päikesepaisteline päev ning meretuul oli värskendav ja soe. Saarele lähenedes nägime sadamasilda, mis oli täis askeldavaid inimesi. Tursked sellid tõstsid paate raskest koormast tühjaks ja naised kandsid oma kandameid kindlalt peas. Trügisime oma pagasiga läbi rahvamassi ja seisime ühe palmipuu varju. Meie kristlikud vennad märkasid meid mõne hetke pärast ja tervitasid sõbralikult oma kodusaarel.

Hommikul ärkasime juba enne päikesetõusu, et rannas oma vendade ja õdedega kokku saada. Koguduse koosolekupaika oli pikk tee, nii et see vältas mitu tundi. Meil oli kaasas joogivesi, peas laiaäärelised kübarad ja jalas mugavad jalavarjud. Koiduvalgus jäi meie selja taha, kui hakkasime purjetama mandrile, kus toimusid koosolekud.

Vennad kasutasid võimalust pardalolijatele kuulutada ning selleks ajaks, kui kohale jõudsime, olime  mitme inimesega Piibli üle arutanud ja levitanud mitu ajakirja. Maismaal pidime kõndima kõrvetavas kuumuses mööda tolmust kõrbeteed. Sammusime läbi asustamata põõsastiku ning meil soovitati valvel olla, kuna võisime kohata metsloomi, sealhulgas juhuslikult teed ületavat elevanti. Vennad jalutasid rahulikult sihtkohta ning olid rõõmsad ja õnnelikud.

Peatselt jõudsime väikesesse külla, kus kohtasime teisi kaugetest paikadest tulnud koguduseliikmeid. Pikkade vahemaade tõttu peeti neli koosolekut ühel päeval.

Koosolekud toimusid ühes väikeses koolimajas, mis oli ehitatud tahumata kividest ning kus akende ja uste ehitamine oli veel pooleli. Meid oli kokku 15 inimest, istusime klassiruumis puupinkidel ning kuulasime huvitavat Piiblil põhinevat programmi, mis oli nii innustav kui ka õpetlik. Kedagi ei paistnud häirivat kohutav kuumus, mida võimendas meie pea kohal olev plekk-katus. Kõik olid õnnelikud juba ainuüksi selle pärast, et said koos olla. Pärast neljatunnilist koosolekut jätsime hüvasti ja rahvas läks eri kantidesse laiali. Selleks ajaks, kui jõudsime Lamule, laskus kuldne päike juba horisondile.

Ööjaheduses einestasime kergelt koos Lamul elavate Jehoova tunnistajate peredega. Järgmistel päevadel tegime koos nendega kuulutustööd, jalutades mööda käänulisi kitsaid tänavaid, et leida neid, kes janunevad Piibli tõe järele. Sealsete väheste vendade ja õdede innukus ning pealehakkamine julgustas meid.

Viimaks saabus päev, mil pidime lahkuma. Vennad saatsid meid sadamasse ja jätsime nendega südamlikult hüvasti. Nad ütlesid, et meie külaskäik julgustas neid väga. Huvitav, kas nad ka mõistsid, kuivõrd innustavalt nad meile mõjusid. Jõudnud tagasi mandrile, astusime peatselt meie väiksesse lennukisse. Tõusime üha kõrgemale taevasse ning vaatasime alla imeilusale Lamu saarele. Mõtlesime meie sealsete vendade tugevale usule, sellele, kui kaugel nad peavad koosolekutel käima, ning kui innukad nad on tõe suhtes ja kuidas nad seda armastavad. Kaua aega tagasi kirjapandud prohvetikuulutus Laulus 97:1 ütleb: „Jehoova on kuningas, maa ilutsegu! Rõõmustugu saarte hulk!” (Meie kursiiv.) Tõesti, isegi kõrvalisel Lamu saarel on inimestel võimalik rõõmustada imepärase tulevikulootuse üle elada paradiisis, mille üle valitseb Jumala Kuningriik. (Kaastöö.)

[Kaardid/pilt lk 15]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

AAFRIKA

KEENIA

LAMU

[Pildi allikaviide lk 15]

© Alice Garrard

[Pildi allikaviide lk 16]

© Alice Garrard