Petra – kaljusse raiutud linn

PALJUDEST muistse maailma linnadest voolasid läbi tähtsad jõed, mille veeküllus neid toitis ja kaitses. Ent Araabia kõrbe loodepiiril oli üks linn, mis sai kuulsaks just veepuuduse tõttu. See linn oli Petra.

Vahemeremaadega piirnevatel kõrbealadel ühendavad üksteisest kaugel asuvaid linnu karavaniteed, mõnevõrra sarnaselt tänapäevaste mandreid läbivate maanteedega. Kuid nii nagu autodele läheb vaja bensiinijaamu, nii vajavad kaamelid veevõtukohti, seda nende legendaarsest vastupidavusest hoolimata. Kaks tuhat aastat tagasi oli Petra üks tuntumaid veevõtukohti Lähis-Idas.

Petra paiknes kahe tähtsa kaubatee ristumiskohas. Üks tee ühendas Punase mere Damaskusega ja teine Pärsia lahe Vahemere rannikul asuva Gazaga. Lahe äärest teele suunduvad karavanid, mis vedasid väärtuslikku vürtsilaadungit, pidid trotsima Araabia kõrbe karme olusid terveid nädalaid, kuni jõudsid lõpuks jahedasse kitsasse kanjonisse Siq’i, mis juhtis nad Petrasse. Petra tähendas neile toitu ja peavarju ning eelkõige külma, värskendavat vett.

Muidugi ei pakkunud Petra elanikud selliseid mugavusi tasuta. Rooma ajaloolane  Plinius teatab, et lisaks tasule söögi ja peavarju eest tuli anda kingitusi valvuritele, väravavahtidele, preestritele ja kuninga teenijaskonnale. Ent need tohutud summad, mida Euroopa majanduslikult õitsevatelt linnadelt vürtside ja parfüümide eest saadi, tõid linna üha uusi karavane ning Petra varakambrid täitusid.

Veevarujad ja kivivallutajad

Petras sajab igal aastal vaid umbes 150 mm vihma ning ojasid seal praktiliselt pole. Kust said Petra elanikud linnale vajalikku vett? Nad kaevasid kaljusse kanaleid ja veehoidlaid. Aja jooksul koguti ja säilitati praktiliselt iga vihmapiisk, mis Petra ümbruses maha sadas. Oskuslik veega ümberkäimine võimaldas Petra asukatel kasvatada põlluvilja, pidada kaameleid ning ehitada kaubanduskeskus, kus kaupmehed viiruki ja mürriga kaubeldes rikastusid. Isegi tänapäeval juhib käänuline kivikanal vett piki Siq’i.

Petra asukad teadsid, kuidas veega ümber käia, kuid nad olid meistrid ka müürsepatöös. Nimi Petra, mis tähendab ’kaljumassiivi’, manab silme ette kivi. Petra oli tõesti kivilinn, mäherdust ei leidunud Rooma impeeriumis kuskil. Selle linna ehitajad nabatealased raiusid kannatlikult oma majad, hauad ja templid kaljusse. Punased liivakivimäed, millel Petra paiknes, sobisid selleks hästi ning meie ajaarvamise esimeseks sajandiks oli keset kõrbe kerkinud tähelepanuväärne linn.

Kaubavahetusest turismini

Kaks tuhat aastat tagasi sai Petra kaubitsemisega rikkaks. Ent kui roomlased avastasid meretee Idasse, kuivas maitsi toimuv vürtsikaubandus kokku ja Petra jäi tasapisi tühjaks. Kõrbemüürseppade töö aga säilis. Tänapäeval külastab Jordaaniat igal aastal umbes pool miljonit turisti, et näha roosakaspunast Petra linna, mille ehitised kõnelevad siiani selle hiilgavast minevikust.

Kui külaline on jalutanud läbi jaheda, kilomeetripikkuse Siq’i, tuleb pärast pöörakut kaljuseina tagant ootamatult nähtavale Aardekamber, aukartustäratav ehitis, mille esikülg on raiutud välja massiivsest kaljurünkast. Esmamulje sellest ühest paremini säilinud esimese sajandi ehitisest jääb paljudele unustamatuks. Ehitis sai nime teda krooniva tohutu kiviurni järgi, kus oletatavasti hoiti kulda ja kalliskive.

Kaljulõhe laienedes siseneb turist tohutu suurde looduslikku amfiteatrisse, mille liivakivist müürides on palju koopaid. Pilku püüavad ka kaljuhauad, mis on nii kõrged, et nende pimedatesse käikudesse siseneda söandajad tunnevad end kääbustena. Sammaskäik ja teater kõnelevad sellest, et esimesel ja teisel sajandil tegutsesid selles linnas roomlased.

Tänapäeva beduiinid, nabatealaste järeltulijad, pakuvad väsinud turistidele võimalust sõita kaameli seljas, müüvad suveniire ning joodavad oma kitsekarju Petra joogikohtades, mis siiani kustutavad inimeste ja loomade janu. Petra vanad sillutatud maanteed on tänini mõeldud üksnes kaamelitele, hobustele ja eeslitele. Nõnda kostuvad selles linnas samasugused hääled kui möödunud aegadel, mil kaamel oli kuningas ja Petra valitses kõrbet.

Kui päike langeb linna taha ning võimendab nõnda massiivsete ehitiste ruskust, võib tähelepanelik külastaja mõtiskleda Petras nähtu üle. See linn annab kahtlemata tunnistust sellest, kui leidlikult oskab inimene hoida piiratud ressursse isegi säärases karmis keskkonnas. Kuid see tuletab ka mõjusalt meelde, et materiaalne rikkus võib kiiresti ’lennata taeva poole’ (Õpetussõnad 23:4, 5).

[Pildi allikaviide lk 18]

Väike pilt: Garo Nalbandian