Nüüd mööndakse religioosset sallimatust

„ÄRGAKE!” SUURBRITANNIA-KORRESPONDENDILT

„PIISKOPID avaldavad kahetsust kuninganna Mary „hirmsate kuritegude pärast”,” kõlas üks pealkiri Suurbritannia ajalehe „Catholic Herald” 1998. aasta 11. detsembri numbris. Inglismaa ja Walesi roomakatoliku piiskopid tunnistasid, et „katoliku usu nimel on tehtud hirmsaid väärtegusid, näiteks Suurbritannia protestantide vastu reformatsiooni ajal”. Kes oli kuninganna Mary? Millised tema väärteod tingisid vajaduse sel moel süüd tunnistada? Ning miks otsustasid Inglise ja Walesi piiskopid just sel ajal oma avalduse teha?

Mary Tudor sündis aastal 1516 roomakatoliiklikul Inglismaal, olles kuningas Henry VIII esimese naise Aragoni Katariina lastest ainus, kes ellu jäi. Mary ema kasvatas oma tütre pühendunud katoliiklaseks. Tütre isa tahtis meessoost pärijat, kuid Katariina ei sünnitanud poega. Kuna paavst keeldus Henry abielu Katariinaga tühistamast, võttis too asja ise käsile ning valmistas sellega teed protestantlikule reformatsioonile Inglismaal. Aastal 1533, neli kuud enne seda, kui Canterbury peapiiskop Thomas Cranmer Henry esimese abielu kehtetuks tunnistas, abiellus ta Anne Boleyniga.

 Järgmisel aastal katkestas Henry väljakutsuvalt kõik sidemed rooma kirikuga ning temast sai Inglise kiriku kõrgeim pea. Mary, kellele nüüd vaadati kui väljaspool seaduslikku abielu sündinule, ei näinud oma ema enam kunagi – Katariina oli sunnitud veetma oma ülejäänud elupäevad avalikust elust tagasitõmbununa.

Protestantide sallimatus

Järgmise 13 aasta jooksul hukati neid, kes keeldusid tunnistamast Henryt kirikupeana või kes tunnustasid ikka veel paavsti autoriteeti. Henry suri aastal 1547 ning tema trooni päris 9-aastane Edward, tema ainus seaduslik poeg, kelle oli talle ilmale toonud kolmas tema kuuest naisest. Edward ja ta nõuandjad püüdsid Inglismaad protestantlikuks muuta. Roomakatoliiklasi kiusati usukommete täitmise pärast taga ning kirikutes kisuti maha pühakujusid ja -pilte ning altareid.

Peagi kõrvaldati piirangud, mis olid seatud ingliskeelse Piibli trükkimisele ja lugemisele, ning kiriklikel jumalateenistustel hakati lugema piiblitekste ladina keele asemel inglise keeles. Kuid aastal 1553 suri Edward vaid 15 aasta vanuses tuberkuloosi. Mary loeti seaduslikuks troonipärijaks ning temast sai Inglismaa kuninganna.

Katoliiklaste sallimatus

Esialgu võttis rahvas 37-aastase Mary rõõmuga vastu, kuid varsti muutus ta ebapopulaarseks. Tema alluvad olid juba harjunud protestantismiga, Mary aga otsustas nüüd riigis roomakatolitsismi taastada. Lühikese aja jooksul tühistati kõik Edwardi ususeadused. Mary taotles paavstilt rahvale andestust. Taas kord sai Inglismaast roomakatoliiklik maa.

Roomaga leppimine aga päästis omakorda valla uue tagakiusamislaine protestantide vastu. Neid võrreldi pahaloomulise paisega, mis tuleb ära lõigata enne, kui ta tervet keha kahjustada jõuab. Paljud, kes keeldusid roomakatoliku kiriku õpetusi omaks võtmast, põletati elusalt tuleriidal.

Ketserite karistamine

Esimene inimene, kes Mary valitsuse ajal surmati, oli John Rogers. Ta oli saanud valmis hiljem Matteuse Piiblina tuntud piiblitõlke, millest kujunes Kuningas Jamesi tõlke alus. Pärast seda kui ta oli pidanud ühe roomakatolitsismivastase jutluse, milles ta hoiatas inimesi „hukutava paavstluse, ebajumalakummardamise ja ebausu” eest, pandi ta aastaks vangi ning veebruarikuus 1555 saadeti ta tulesurma, süüdistatuna ketserluses.

Ka Gloucesteri ja Worcesteri piiskop John Hooper kuulutati ketseriks. Ta tegi teatavaks, et vaimulike abielud on seaduslikud ning lahutus abielurikkumise pärast lubatav. Samuti eitas ta seda, et Kristus missal füüsiliselt kohal viibib. Hooper praeti elusalt, tema surmaagoonia kestis ligi kolmveerand tundi. Kui jõudis kätte 70-aastase protestandijutlustaja Hugh Latimeri kord tuleriidale astuda, julgustas ta oma kaaskannatajat tuleriidal Nicholas Ridley’t, kes oli koos temaga reformatsioonis osalenud, järgmiste sõnadega: „Olge te trööstitud, õpetaja Ridley, ja olge meheks. Ma loodan, et me süütame täna Inglismaal Jumala armust säärase küünla, mis eal ei kustu.”

Thomas Cranmer, Canterbury esimene protestantlik peapiiskop Henry ja Edwardi ajal, mõisteti samuti hukka kui ketser. Ehkki ta oli protestantlikest uskumustest lahti öelnud, tunnistas ta viimasel minutil kõigi ees selle teo ekslikuks, mõistis paavsti avalikult hukka kui Kristuse vaenlase ning torkas esmalt oma parema käe tulle, sest just sellega oli ta lahtiütlemisdokumentidele alla kirjutanud.

Olgugi et vähemalt 800 jõukat protestanti läks välismaale  pakku, põletati Inglismaal Mary surmani jäänud viimase kolme aasta ja üheksa kuu jooksul vähemalt 277 inimest tuleriidal. Paljud ohvrid olid lihtsad inimesed, kes olid sattunud selles suhtes, mida uskuda, täielikku segadusse. Sirguvad noored olid kuulnud, kuidas paavst avalikult hukka mõisteti, nüüd aga karistati neid tema vastu sõna võtmise eest. Oli neid, kes olid omal käel Piiblit lugema õppinud ning enda usulised vaated ise välja kujundanud.

Paljusid kohutas tuleriidal põletatavate meeste, naiste ja laste aeglane, äärmiselt piinarikas surm. Ajaloolane Carolly Erickson kirjeldab tüüpilisi stseene: „Üsnagi sageli olid põletuspuud toored – või siis olid kõrkjad liiga märjad –, et lõõmates põleda. Ohvrite külge nende agoonia lühendamiseks seotud kotid püssirohuga ei võtnud tuld või siis köndistasid neid, ilma et oleksid nad tapnud.” Ohvritele ei pandud troppi suhu, nii et „nende karjeid ja palveid oli kuulda tihtipeale kuni nende surmamomendini”.

Üha enam inimesi hakkas kahtlema, kas usund, kes peab oma õpetuste kinnituseks inimesi tuleriidal põletama, on ikka õige. Kaastundelaine ohvrite vastu ajendas ballaaditegijaid looma protestandi märtritest laule. John Foxe asus koostama oma raamatut „Book of Martyrs” (Märtrite raamat), mis hakkas protestandi reformaatoritele avaldama peaaegu sama suurt mõju kui Piibel. Paljudest, kes Mary valitsuse algusajal olid olnud roomakatoliiklased, said selle lõppedes protestandid.

Mary pärand

Pärast kuningannaks saamist tahtis Mary abielluda oma nõo Felipega, Hispaania troonipärijaga. Viimane oli võõramaa kuningas ja harras roomakatoliiklane – paljude inglaste meelest viimane, keda soovida. Protestantide korraldatud mäss protestiks selle abielu vastu suruti maha ja 100 mässulist hukati. Felipe ja Mary abiellusid 25. juulil 1554. aastal, ehkki Felipet kunagi ei kroonitudki. Ent nende lastetust abielust kujunes roomakatoliiklasest pärijat ihkavale Maryle mureallikas.

Mary tervis halvenes ja ta suri murest murtuna pärast lühikest viieaastast valitsusaega 42 aasta vanuselt. Tema abikaasa oli tast tüdinud ning enamik alamaid vihkas teda. Paljud londonlased pidutsesid tänavail, kui ta suri. Selle asemel et oma fanatismiga tugevdada roomakatoliiklust, ta hoopis edendas protestantismi võidukäiku. Tema pärandi võtab kokku nimi, mille all teda tuntakse – Mary Verine.

Valesti motiveeritud sisetunne

Miks saatis Mary nii palju inimesi tulesurma? Talle oli õpetatud, et ketserid on Jumala reeturid, ning ta pidas oma kohuseks nende mõju likvideerida, enne kui see nakatab kogu rahva. Ta kuuletus oma sisetundele, arvestamata nende õigusega, kelle sisetunne nad teise suunda oli juhtinud.

Paraku olid protestandid samavõrd sallimatud. Ka Henry ja Edwardi valitsusajal oli inimesi nende usuliste tõekspidamiste pärast põletatud. Mary protestandist järeltulija Elizabeth I kuulutas roomakatoliiklusest kinnipidamise riigireetmiseks, nii et tema valitsusajal hukati enam kui 180 inglise roomakatoliiklast. Järgmisel sajandil tuli veel sadadel inimestel oma usuliste veendumuste pärast surra.

Miks vabandatakse just nüüd?

ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni 50. aastapäeva tähistati 1998. aasta 10. detsembril. Selle artiklis 18 tunnustatakse „õigust mõtte-, südametunnistuse ja usuvabadusele”, kaasa arvatud vabadusele oma usku muuta, õpetada ja selle kombeid täita. Inglise ja Walesi roomakatoliku piiskopid valisid selle 50. aastapäeva kui „katoliiklastele kohase sündmuse, et süüvida oma sisetundesse neis küsimustes” ning tunnistada, et on sooritatud „hirmsaid kuritegusid”, seda eriti Mary Tudori ajal.

Aga kas on ka midagi tegelikult muutunud nüüd, pärast kahetsusavaldust usulise sallimatuse aktide pärast peaaegu 450 aastat tagasi? Inimesi küll ei põletata enam tuleriidal, ent paljud niinimetatud kristlased vägistavad ja tapavad teistesse uskkondadesse kuulujaid ka praegusel ajal. Taoline sallimatus ei ole Jumalale meelepärane. Kuulutas ju Jumala isiksust täiuslikult peegeldav Jeesus Kristus: „Sellest tunnevad kõik, et teie olete minu jüngrid, kui teil on armastus isekeskis!” (Johannese 13:35).

[Pilt lk 12]

Kuninganna Mary

[Allikaviide]

Raamatust A Short History of the English People

[Pilt lk 13]

Latimer ja Ridley põletati tuleriidal

[Allikaviide]

Raamatust Foxe’s Book of Martyrs

[Pilt lk 13]

Cranmer soovib, et esmalt põleks tules tema parem käsi

[Allikaviide]

Raamatust The History of England (1. köide)

[Pildi allikaviide lk 12]

Raamistus: 200 Decorative Title-Pages/Alexander Nesbitt/Dover Publications, Inc.