Geneetiliselt muundatud toit: kas see on ohutu?

OLENEVALT sellest, kus sa elad, võid tänagi olla söönud hommiku-, lõuna- või õhtueineks mõningaid geneetiliselt muundatud toiduaineid. Need võisid olla kartulid, mis sünteesivad putukatõrjevahendit, või tomatid, mis püsivad pärast korjamist tavalisest kauem värskena. Selle kohta, et mingi toiduaine või selle komponent on geneetiliselt muundatud, ei pruugi aga pakendil märget olla ning maitse järgi on neid tavalistest toiduainetest praktiliselt võimatu eristada.

Nüüdki, kui sa neid ridu loed, kasvavad Ameerika Ühendriikides, Argentinas, Brasiilias, Hiinas, Kanadas ja Mehhikos sellised geneetiliselt muundatud põllukultuurid nagu soja, mais, raps ja kartul. Ühes aruandes öeldakse, et „1998. aastaks oli USAs 25 protsenti maisist, 38 protsenti sojaubadest ja 45 protsenti puuvillast geneetiliselt muudetud, et need oleksid vastupidavad umbrohutõrjevahenditele või toodaksid omaenda putukatõrjevahendit”. Arvestuste kohaselt kasvas 1999. aasta lõpus maailmas geneetiliselt muundatud taimi 40 miljonil hektaril. Tõsi küll, kõik need ei ole toidutaimed.

Kas geneetiliselt muudetud toit on ohutu? Kas teaduslikud meetodid, mida kasutatakse geneetiliselt muundatud põllukultuuride saamiseks, kujutavad endast mingit ohtu keskkonnale? Euroopas muutuvad vaidlused geenitoidu üle aina ägedamaks. Üks geenitoidu vastane Inglismaalt ütles: „Olen geneetiliselt muundatud toiduainete vastu lihtsalt sel põhjusel, et need on ohtlikud, soovimatud ja mittevajalikud.”

Kuidas toiduaineid geneetiliselt muudetakse?

Geenitoidu taga olev teadusharu on toiduainete biotehnoloogia, milles kasutatakse moodsa geneetika meetodeid taimede, loomade ja mikroorganismide täiustamiseks toiduainete tootmise eesmärgil. Selline püüd elusorganismide omadusi muuta on peaaegu sama vana kui põllumajandus. Esimene karjakasvataja, kes paremate loomade saamiseks oma parima lehma parima pulliga paaritas – selle asemel et lasta loomadel suvaliselt paarituda –, rakendas  biotehnoloogiat selle algelises tähenduses. Esimene pagar, kes kasutas leiva kergitamiseks pärmiensüümi, kasutas samuti elusorganismi parema toote saamiseks. Nende traditsiooniliste meetodite ühine joon on see, et looduslikke protsesse kasutati toiduainete omaduste muutmiseks.

Ka moodne biotehnoloogia kasutab elusorganisme saaduste valmistamiseks või muundamiseks. Kuid erinevalt traditsioonilistest meetoditest võimaldab nüüdisaegne biotehnoloogia muundada organismide geneetilist materjali otseselt ja väga täpselt. See võimaldab geenide ülekandmist täiesti erinevate liikide vahel ning selle tulemusel luuakse kombinatsioone, mis tavapärase aretamise käigus ei teki. Aretajatel on nüüd võimalik viia taime genoomi teiste organismide omadusi. Näiteks kaladelt võib saada külmataluvuse, viirustelt vastupanuvõime haigustele ning mullabakteritelt resistentsuse kahjurputukate suhtes.

Oletame, et põllumees ei taha, et tema kartulid või õunad pärast lõikamist või muljuda saamist pruuniks muutuksid. Teadlased tulevad appi, eemaldades taimedest geeni, mis pruunistumist põhjustab, ja asendades selle muundatud geeniga, mis pruunistumist takistab. Või kujutlegem, et peedikasvataja sooviks taimed varem maha panna, et paremat saaki koristada. Tavapäraselt ta seda teha ei saaks, sest peeditaimed kahjustuksid külma ilmaga. Jällegi rakendatakse biotehnoloogiat: peeditaime viiakse sama geen, mis võimaldab kaladel külmas vees elada. Tulemuseks on geneetiliselt muundatud peet, mis talub isegi nii madalat temperatuuri kui -6,5°C – see on üle kahe korra külmem kõige madalamast temperatuurist, mida peedid normaalselt taluvad.

Need tunnused, mis saadakse ühe geeni siirdamisel, toovad vaid piiratud määral kasu. Hoopis ise asi oleks muuta keerukamaid tunnuseid, nagu kasvukiirust või  põuataluvust. Nüüdisaja teadus ei ole siiani veel võimeline manipuleerima tervete geenirühmadega. Pealegi ei ole paljusid geene veel avastatudki.

Kas uus roheline revolutsioon?

Ent isegi see, et ollakse võimelised põllukultuure väikesel määral geneetiliselt muundama, sisendab biotehnoloogia pooldajatesse optimismi. Nad ütlevad, et geneetiliselt muundatud põllukultuurid tõotavad uut rohelist revolutsiooni. Ühe biotehnoloogiakompanii juhi väitel on tehnogeneetika „paljutõotav viis, kuidas suurendada toiduainete tootmist” maailma rahvastiku tarbeks, mis kasvab umbes 230 000 inimese võrra päevas.

Geneetiliselt muundatud põllusaadused on juba aidanud toiduainete tootmiskulusid vähendada. Toidutaimedesse on viidud sisse geen, mis toodab looduslikku putukatõrjevahendit ja kõrvaldab vajaduse pritsida hektareid laiuvatele põldudele pilvedena mürkkemikaale. Praegu on väljatöötamisfaasis sellised geneetiliselt muundatud põllukultuurid nagu oad ja teraviljad, mille valgusisaldus on tavalisest märksa suurem. See pole sugugi vähetähtis kasu maakera vaesemate paikade jaoks. Nende „supertaimede” uued kasulikud geenid ja tunnused kanduksid edasi järgnevatele põlvkondadele ning sellega tõuseks saagikus vaeste ja ülerahvastatud riikide minimaalse tootlikkusega põllumaal.

„Maailma farmerite olukorra heaks annaks veel paljugi ära teha,” sõnas ühe juhtiva biotehnoloogiafirma president. „Ja seda me ka teeme. Biotehnoloogia võimaldab meil teha molekulaarsel ja üksiku geeni tasandil seda, mida taimekasvatajad on sajandite vältel teinud „kogu taimega”. Me loome paremaid saadusi, mis rahuldavad konkreetseid vajadusi, ja me teeme seda kiiremini kui kunagi varem.”

Põllumajandusteadlased seevastu väidavad, et tehnogeneetika kui maailma toitluskriisi lahenduse hoogne propageerimine õõnestab uurimistöid, mida seoses põllukultuuridega praegu tehakse. Ehkki taolised uurimistööd ei ole nii huviäratavad, annavad need siiski paremaid tulemusi ja võivad tuua kasu ka maailma vaesematele paikadele. „Meid ei peaks ajendama tegutsema vaimustus selle läbiproovimata tehnoloogia vastu, kui toitlusprobleemile on hulgaliselt märksa tõhusamaid lahendusi,” sõnab Hans Herren, taimehaiguste tõrje asjatundja.

Eetilised probleemid

Lisaks võimalikele ohtudele inimeste tervisele ja keskkonnale leiavad mõned, et põllukultuuride ja teiste elusorganismide geneetiline muundamine tõstatab moraalseid ja eetilisi küsimusi. Teadlane ja aktivist Douglas Parr täheldas: „Tehnogeneetika avab inimestele sellel planeedil senitundmatu tegevusvaldkonna: võimaluse muuta elu olemust.” Jeremy Rifkin, raamatu „The Biotech Century” autor, ütles nõnda: „Kui meil on võimalik ületada kõik bioloogilised piirid, hakkame suhtuma liiki lihtsalt kui muutlikku geneetilisse informatsiooni. See asetab meid olukorda, kus meie suhted loodusega ja viis, kuidas me seda kasutame, tuleb täielikult ümber mõtestada.” Seepärast ta küsis: „Kas elusorganismi väärtus seisneb temas eneses või üksnes selles, millisel otstarbel teda kasutada saab? Mis on meie kohus tulevaste põlvede ees? Milline vastutus meil lasub kõigi elusolendite ees, kellega me koos eksisteerime?”

Teised, sealhulgas Inglismaa prints Charles, väidavad, et geenide ülekandmine ühelt liigilt teisele, täiesti erinevale liigile tähendab, et „me siseneme valdkonda, mis kuulub Jumalale ja ainult Jumalale”. Piibliuurijad on kindlal seisukohal, et Jumal on „eluallikas” (Laul 36:10). Samas pole üheseid tõendeid selle kohta, et Jumalale on vastumeelt loomade ja taimede valikuline ristamine – tegevus, mis on aidanud meie planeedil miljardeid sellel asuvaid inimesi ära toita. Üksnes aeg näitab, kas moodne biotehnoloogia kahjustab tervist ja keskkonda. Kui biotehnoloogia tõepoolest tungib „valdkonda, mis kuulub Jumalale”, siis võib Tema, kes peab armastavalt silmas inimsoo parimaid huve, asjade kulgu otsustavalt muuta.

[Kast lk 26]

Võimalikud ohud

Biotehnoloogia on arenenud sellise peadpööritava kiirusega, et ei seadused ega kontrollametid ei suuda sellega sammu pidada. Samuti ei või kindel olla, et teaduslikud uurimused aitavad halbu tagajärgi ära hoida. Suurenev hulk kriitikuid hoiatab soovimatute tagajärgede eest – alates tõsisest majanduslikust kaosest maailma farmeritele ning lõpetades keskkonna hävitamise ja ohtudega inimeste tervisele. Uurijad hoiatavad, et pikaajalisi ulatuslikke katseid, mis tõendaksid geenitoidu ohutust, ei ole tehtud. Nad osutavad mitmele võimalikule ohule.

● Allergilised reaktsioonid. Kui maisitaime satuks geen, mis sünteesib allergiat põhjustavat valku, satuksid toiduallergia all kannatajad tõsisesse ohtu. Ehkki toiduametid käsivad ettevõtetel teatada, kas muundatud toidus sisaldub riskantseid valke, kardab osa uurijaid siiski, et tundmatud allergeenid võivad kontrollimise käigus tuvastamata jääda.

● Suurem toksilisus. Mõned eksperdid usuvad, et geneetiline muundamine võib suurendada taime looduslike toksiinide produktsiooni ettearvamatutel viisidel. Kui mingi geen käivitub taimes, võib ta lisaks soovitud efektile vallandada ka looduslike toksiinide produktsiooni.

● Antibiootikumresistentsus. Taimede geneetilise muundamise käigus kasutavad teadlased niinimetatud markergeene, et teha kindlaks, kas soovitud geen on tööle hakanud. Kuna enamik markergeene on antibiootikumide suhtes resistentsed, kardavad kriitikud, et juba niigi tõsine antibiootikumresistentsuse probleem võib süveneda. Teiste väitel polevat oht kuigi suur, sest markergeenid on enne kasutamist geneetiliselt ümber kombineeritud.

● „Superumbrohu” vohamine. Üks suuremaid hirme on see, et muundatud taime geenid võivad seemnete ja õietolmu kaudu levida umbrohu hulka kuuluvatele sugulasliikidele, nii et vohama hakkab herbitsiidikindel „superumbrohi”.

● Kahjulik mõju teistele organismidele. Maikuus 1999 teatasid Cornelli Ülikooli teadlased, et monarhliblika röövikud, kes sõid taimelehti, mis olid üle puistatud geneetiliselt muundatud maisi õietolmuga, haigestusid ja surid. Ehkki seda uurimust on kahtluse alla seatud, jääb siiski õhku rippuma küsimus: kas ei ole ohustatud ka need liigid, mille vastu putukatõrjevahend ei ole suunatud?

● Ohutud putukatõrjevahendid kaotavad toime. Mõningad parimad geneetiliselt muundatud teraviljasordid sisaldavad geeni, mis toodab kahjurputukatele mürgist valku. Bioloogid väidavad aga, et kui kahjurid selle geeni poolt toodetava mürgiga pidevalt kokku puutuvad, võivad nad muutuda selle suhtes resistentseks ning pestitsiid kaotab toime.