Kui „väike vend” tuleb koju

„ÄRGAKE!” KANADA-KORRESPONDENDILT

IGAL kevadel pärast seitsme- kuni kaheksakuist hulkurielu merel pöördub lunn tagasi oma koju Arktika vetele. On pesitsushooaeg ning lunn on selleks puhuks ehitud pulmarüüga. Tema jalad on muutunud erkoranžiks ja noka peale on kasvanud mitmevärviline sarvplaat, mis hiljem noka küljest ära tuleb. Musta-valgekirju kuub on tal aga seljas aasta ringi, mistõttu ta meenutab veidi vaimulikku. Ehk selgitab see, miks on põhjalunni teaduslikuks nimeks pandud Fratercula arctica, mis tähendab „väike kloostrivend ehk vend põhjast”. *

Väikeste salkadena, kuhu kuulub 20 kuni 30 lindu, suunduvad lunnid rannakaljudes asuvatesse pesaurgudesse. Oma kaasa leiab lunn kas teekonnal või pesa juurde jõudes. On huvitav, et paljud lunnid pesitsevad aasta aasta järel samas urus sama paarilisega.

Kuigi lunnid oskavad lennata, pole nad kindlasti mitte maailma parimad lendajad. See, kuidas nad kaldale laskuvad, võib meenutada lennuki hädamaandumist. Ka lunni õhkutõusmine on kuidagi kohmakas ja vahel tundub, nagu ei suudaks tiivad tema tüsedat keha kanda. Mõnel lunnil on raske õhku tõusta isegi veepinnalt. Kui aga lunn on juba tuule tiibadesse saanud, võib ta teha kuni 400 tiivalööki minutis ning saavutada lennukiiruse 80 kilomeetrit tunnis, mida ta suudab säilitada pikka aega.

On ilmne, et lunnid tunnevad end vabamalt vees kui maismaal. Sellegipoolest peavad nad maismaale lendama, sest poegade jaoks on vaja pesaurg ette valmistada. Jõudnud maale, puhastab lunnipaar pesauru, mis võib olla umbes poole kuni kahe meetri pikkune. Pesa vooderdatakse rohu, oksakeste ja sulgedega. Mõned lunnid pesitsevad rahnualustes urgudes või kaljulõhedes. Lunn kaevab endale pinnases teed nokaga ning kühveldab lestjalgadega mulla käigust välja.

Lunnid paarituvad vees. Paarimismängu ajal vehib isalind peaga, ajab rinna puhevile ja saputab tiibu. Peale selle kuulub pulmarituaali juurde ka nokkade kokku toksimine. Sellist nokaflirti jätkatakse isegi pärast paaritumist. See näib olevat viis väljendada vastastikust kiindumust.

Pärast seda, kui muna on munetud, hauvad seda mõlemad vanemad. Tõeline töö algab aga alles kuue nädala pärast, mil linnupoeg on koorunud. Et linnupoja kehatemperatuur ei langeks, hoiavad vanalinnud seda hallikasmusta pehmet udusulis kera nädal aega oma tiibade all. Pärast poja koorumist tuleb neil ka rohkem merel käia, et pojakesel piisavalt süüa oleks. Kuna lunnid lendavad merele ja tagasi suure salgana, pole kalastusekspeditsioonid eriti ohtlikud. Näib, et kajakatel ja teistel röövlindudel on neid taolises saginas raske rünnata.

Lunnid on suurepärased ujujad ja sukeldujad. Nende ujulestadega jalad on neile tüüri eest, tiibadega aga annavad nad hoogu juurde. Vee all võivad nad viibida üle 30 sekundi ning sukelduda peaaegu 30 meetri sügavusele. Pesaurgu tagasi pöördub lunn tavaliselt ühe või kahe väikese kalaga, kas moiva või tobiaga. Mida väiksemad kalad, seda rohkem neid muidugi lunni noka vahele mahub. Kord nähti üht lunni rohkem kui 60 kalaga. Tema keele peal ja ülanoka küljes paiknevad tahapoole suunduvad liistakud võimaldavad tal kalu noka vahel hoida ja samal ajal uusi kalu püüda.  Sellest on tõepoolest palju kasu, kuna väike lunnilaps võib süüa päevas 50 kala.

Umbes kuue nädala pärast suunduvad vanalinnud merele tagasi. Noorlind, kes on nüüd üksi jäetud, võtab kaalus alla ning on peagi sunnitud oma pesauru hülgama. Õhtuti teeb ta tiivaharjutusi. Lõpuks heidab lunnipoeg end pimeduse varjus kaljult merre ja sulistab avamere poole.

Möödub kaks-kolm aastat, enne kui noor lunn oma sünnikohta tagasi pöördub. Nelja- või viieaastaselt ta paaritub. Täiskasvanud lunn kaalub ligikaudu 500 grammi ning on kõigest 30 sentimeetri pikkune. Kuigi lunn on suhteliselt väike lind, võib ta elada umbes 25 aastat. Üks põhjalunn elas isegi 39 aasta vanuseks.

Ekspertide arvestuse kohaselt koosneb põhjalunni populatsioon 20 miljonist linnust. Lunnid on linnud, keda on põnev jälgida. „Lunni on huvitav vaadata isegi siis, kui ta oma kõige tavalisemaid toimetusi toimetab,” kirjutasid David Boag ja Mike Alexander oma raamatus „The Atlantic Puffin”. Neil, kes elavad Atlandi või Vaikse ookeani põhjarannikul, avaneb ehk võimalus lunne näha. Üks asi on aga kindel – igal kevadel pöördub „väike vend põhjast” koju tagasi ning peagi näeb taas ilmavalgust uus sugupõlv tumedasulelisi merelinde.

[Allmärkus]

[Pilt lk 15]

Lunnid Newfoundlandi saarel Witlessi lahes

[Allikaviide]

Loa andnud: Tourism, Newfoundland ja Labrador; fotograaf: Barrett ja Mackay

[Pildi allikaviide lk 14]

Loa andnud: Tourism, Newfoundland ja Labrador

[Pildi allikaviide lk 15]

Tom Veso/Cornell Laboratory of Ornithology