Piibli seisukoht

Kuidas meeleheites vastu pidada

MEELEHEIDE on tuttav kõigile inimestele, seda vähemalt mingil määral. Mõni võib olla aga säärases ahastuses, et eelistaks pigem surra kui elada.

Piibel näitab, et ka ustavaid jumalateenijaid võivad tabada raskused ja pinged, mis viivad nad meeleheitele. Võtame näiteks Eelija ja Iiobi – mõlemad olid Jumalaga heades suhetes. Pärast seda, kui Eelija oli oma elu päästmise nimel kuninganna Iisebeli eest pagenud, „soovis ta oma hinges, et ta võiks surra” (1. Kuningate 19:1–4). Õiglast meest Iiobit tabas õnnetus õnnetuse järel, muu hulgas kohutav haigus ja tema kümne lapse surm (Iiob 1:13–19; 2:7, 8). Meeleheitest ajendatuna ütles ta: „Pigemini surm, kui suured kannatused” (Iiob 7:15). Tõesti, neid ustavaid jumalamehi oli vallanud sügav ängistus.

Tänapäeval võib mõnede meeleheide tuleneda vananemise vaevadest, abikaasa surmast või suurtest rahamuredest. Teised tunnevad pideva stressi, ränkade läbielamuste või perekonnaprobleemide tõttu, otsekui rabeleksid nad abitult keset vetemöllu, kus iga lainega muutub kaldalejõudmine üha vaevalisemaks. Üks mees rääkis: „Sa tunned end väärtusetuna, nagu ei tunneks sinust keegi puudust, kui sind enam pole. Üksindustunne on vahel täiesti väljakannatamatu.”

Mõnikord olukord paraneb ning vabastab inimese tohutust pingest. Ent mida teha siis, kui midagi ei muutu? Kuidas võib Piibel aidata meeleheites vastu pidada?

Piibel võib aidata

Jehooval oli võim ja vägi aidata Eelijal ja Iiobil kõigis nende katsumustes vastu  pidada (1. Kuningate 19:10–12; Iiob 42:1–6). Selle mõistmine pakub tänapäeval tõelist lohutust! Piibel teatab: „Jumal on meie varjupaik ja tugevus, meie abimees kitsikuses ja kergesti leitav!” (Laul 46:2; 55:23.) Kuigi võib paista, et oleme viidud meeleheite äärele, tõotab Jehoova toetada meid oma õiguse parema käega (Jesaja 41:10). Mismoodi võime temalt abi saada?

Piibel selgitab, et palve kaudu „Jumala rahu, mis on ülem kõigest mõistusest, hoiab teie südamed ja mõtted Kristuses Jeesuses” (Filiplastele 4:6, 7). Kitsikuses olles ei näe me ehk oma raskustele mingit lahendust. Ent kui oleme „püsivad palves”, saab Jehoova valvata meie südant ja mõistust ning anda jõudu vastu pidada (Roomlastele 12:12; Jesaja 40:28–31; 2. Korintlastele 1:3, 4; Filiplastele 4:13).

Meid aitab see, kui meie palved on konkreetsed. Kuigi oma mõtteid väljendada võib olla raske, peaksime rääkima Jehoovale julgelt sellest, mida tunneme ja mida arvame olevat probleemi põhjuseks. Me peaksime paluma temalt jõudu, et iga päev vastu pidada. Piibel kinnitab: „Tema teeb nende meele järgi, kes teda kardavad, ja ta kuuleb nende kisendamist ning aitab neid!” (Laul 145:19).

Lisaks palvele ei tohiks me teistest eralduda (Õpetussõnad 18:1). Mõned on saanud jõudu sellest, kui on ise tegelenud teistega (Õpetussõnad 19:17; Luuka 6:38). Mõtle näiteks Maria-nimelisele naisele, * kellel oli vähk ja kes kaotas vaid ühe aasta jooksul kaheksa pereliiget. Maria pidi end lausa sundima voodist välja, et taas argirütmiga kohaneda. Ta käis peaaegu iga päev teistele Piiblit õpetamas ning käis ka korrapäraselt kristlikel koosolekutel. Koju naastes haaras Mariat jälle äärmine ahastus. Ent kuna ta keskendub teiste aitamisele, peab ta vastu.

Mida teha aga siis, kui meil on raske palvetada või kui me ei suuda ise oma eraldatusest välja tulla? Sellisel juhul tuleks otsida teistelt abi. Piibel julgustab kutsuma enese juurde „koguduse vanemad” (Jakoobuse 5:13–16). Üks mees, kel kujunes raske depressioon, ütles: „Vahel aitab kellegi usaldusväärse inimesega rääkimine leida meelerahu ja vaigistada hinge, nii et taastub kaine mõtlemine.” (Õpetussõnad 17:17.) Muidugi, kui kauakestev ja raske kurvameelsus on haigusliku iseloomuga, vajab inimene professionaalset abi. * (Matteuse 9:12.)

Kuigi kergeid lahendusi pole olemas, ei tohiks me alahinnata Jumala võimet aidata meil raskustes toime tulla (2. Korintlastele 4:8). Kui oleme püsivad palves, kui me ei eraldu teistest ja kui saame kvalifitseeritud abi, siis leiame jälle tasakaalu. Piibel tõotab, et Jumal teeb lõpu ränga meeleheite algpõhjustele. Kristlased peaksid kindlalt toetuma temale ja ootama seda päeva, mil „enam ei mõelda endiste asjade peale” (Jesaja 65:17; Ilmutuse 21:4).

[Allmärkused]