„Te surete!”

JUTUSTANUD LEANNE KARLINSKY

Kuidas ma püüdsin Hispaanias leida parimat saadaolevat vereta ravi

KUI sa saaksid reisida ükskõik millisesse maailma paika, siis kuhu sa sõidaksid? Mul oli sellele küsimusele kerge vastata. Õpetan koolis hispaania keelt ning käin koos abikaasa Jay ja poja Joeliga Jehoova tunnistajate hispaaniakeelses koguduses Galaxis (Virginia osariik, USA). Minu igatsus oli seega reisida Hispaaniasse. Võite ette kujutada mu rõõmu, kui mu vanemad mind sinna endaga kaasa kutsusid! Ehkki abikaasa ja poeg ei saanud tulla ühes, oli mu unistus täide minemas, kui astusin koos oma vanematega lennukile, et sõita otse Madridi. Jõudsime kohale 21. aprillil ja otsustasime minna autoga Estellasse, väikesesse Navarra linna Põhja-Hispaanias. Seadsin end tagaistmel mugavalt sisse ja jäin kohe tukkuma.

Järgmiseks mäletan seda, et lamasin murul ja mu silmi pimestas päike. Kus ma olen? Kuidas ma siia sattusin? Kas ma näen und? Kui need küsimused mu peast läbi käisid, hakkasin tajuma kohutavat reaalsust. Olukord oli halb, see polnud unenägu. Mu vasak varrukas oli ribadeks rebenenud ja ma ei saanud käsi ega jalgu liigutada. Hiljem sain teada, et meie auto oli sõitnud läbi teepiirdest ja ma olin välja kukkunud siis, kui sõiduk 20-meetrisest tammist uperkuuti alla lendas. Õnneks ei mäleta ei mina ega mu vanemad sellest õnnetusest midagi.

Hüüdsin appi ja üks veoautojuht jooksis minu juurde. Siis laskus ta teetammist allapoole auto juurde, mille sees olid lõksus mu vanemad. „Ütle kiirabile, et nad ruttu teeksid!” karjus ta oma kaaslasele. „Autosolijad on kõvasti viga saanud!” Siis tuli ta tagasi sinna, kus ma liikumisvõimetult lamasin, ning püüdis heade kavatsustega mu jalga sirgeks seada. Karjatasin tohutust valust ja mõistsin alles siis, kui rängalt ma olen vigastatud.

Varsti olin Logroño linnas, sealse haigla kiirabiosakonnas. Politsei teatas lahkelt kohalikele Jehoova tunnistajatele, kus ma olen ja mis oli juhtunud. Ei läinud kaua, kui minu voodi juures oli palju vendi-õdesid Estella ja Logroño kogudustest, samuti kohalik haiglasidekomitee. Tõepoolest, armsad kaaskristlased, keda ma polnud kunagi varem kohanud, olid valmis minu eest vahetpidamata hoolitsema kogu mu katsumuse ajal selles haiglas. Nad hoolitsesid ka mu vanemate eest, kes paranesid sedavõrd, et said nädal pärast õnnetust haiglast välja.

 Teisipäeva öösel kella ühe paiku hakkasid arstid mu puusavigastust opereerima. Ütlesin arstile, et ma ei taha vereülekannet. * Ta nõustus vastu tahtmist mu soovi arvestama, ent ütles, et tõenäoliselt ma suren. Elasin operatsiooni üle, kuid mulle tundus imelik see, et mu haavu ei puhastatud ning samuti ei vahetatud hiljem sidemeid.

Reedeks oli mu vere hemoglobiinisisaldus langenud 47-ni ja mu jõud kahanes. Arst nõustus mulle tegema alternatiivravi korras erütropoetiini (EPO) süste, mis koos raua ja muude verd tugevdavate preparaatidega stimuleerib punalibleloomet. * Siis jõudsid kohale Jay ja Joel. Küll oli hea näha abikaasat ja poega!

Umbes poole kahe paiku öösel ütles arst Jayle, et haigla on juba hankinud kohtumääruse mulle vere manustamiseks, juhul kui mu seisund halvemaks muutub. Jay kinnitas talle minu soovi, et mulle ei tehtaks vereülekannet mitte mingil tingimusel. „Siis ta sureb!” vastas arst.

Jay arutas haiglasidekomiteega, kas mind võiks viia mõnda teise haiglasse, kus mu soove austataks. Kuid mitte kogu selle haigla personal polnud vaenulik. Näiteks lubas üks arst teha oma parima, et minusse suhtutaks lugupidamisega, mida ma väärin. Varsti hakkasid aga teised arstid mulle survet avaldama. „Kas te tahate surra ja oma pere maha jätta?” küsisid nad. Kinnitasin neile, et soovin parimat saadaolevat vereta ravi. Arstid ei mõelnudki selles suunas tegutseda. „Te surete!” ütles üks arst järsult.

Haiglasidekomitee leidis Barcelonas ühe haigla, kus oldi nõus mind vereta ravima. Kui erinevad olid need haiglad! Barcelona haiglas pesid kaks meditsiiniõde mind õrnalt ja tegid mu olemise mugavaks. Sidemeid vahetades märkas üks õde, et need olid kuivanud verest paakunud ja rohekad. Ta ütles, et tal on häbi oma kaasmaalaste pärast, kes mind nii on kohelnud.

Varsti sain ravi, mida oleks pidanud alustama juba Logroño haiglas. Tulemused olid vapustavad. Mõne päevaga olid mu elutähtsad organid väljaspool ohtu ning vere hemoglobiinisisaldus oli tõusnud 73-ni. Kui ma haiglast välja sain, oli see juba 107. Kui mind oli vaja veel Ameerika Ühendriikides opereerida, oli mu vere hemoglobiinisisaldus tõusnud 119-ni.

Olen tänulik arstidele ja meditsiiniõdedele, kes on valmis pingutama ja tulema vastu patsiendi soovidele, olenemata sellest, milline on nende isiklik seisukoht. Kui haiglatöötajad austavad patsiendi tõekspidamisi, siis ravivad nad inimest tervikuna ja annavad seega parimat saadaolevat ravi.

[Allmärkused]

[Pilt lk 12]

Abikaasa ja pojaga

[Pilt lk 13]

Kaks haiglasidekomitee liiget