Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Anakondade saladuste jälil

Anakondade saladuste jälil

Anakondade saladuste jälil

„Ärgake!” koosseisuliselt autorilt

MA EI tea, kuidas on teiega, aga vähesed loomad paeluvad mind samamoodi nagu suured maod. Ja kui ma räägin suurtest madudest, pean ma silmas anakondasid boalaste sugukonnast. Huvitav küll, aga vaatamata nende hiidmadude mõõtmetele, on vähe teatud nende käitumisest – kuni viimase ajani.

Aastal 1992 hakkasid bioloog Jesús A. Rivas ja uurijad New Yorgis asuvast Looduskaitse Seltsist (WCS) neid hiiglasi esmakordselt looduskeskkonnas uurima. * Kui lugesin, et see kuus aastat kestnud väliuurimine Venezuela soostunud aladel oli anakondade kohta uusi fakte päevavalgele toonud, hakkasin huvi tundma, mida konkreetselt avastati. Täna püüan seda teada saada.

Nimedest ja liikidest

Lahkun päikeselisel pärastlõunal oma Brooklyni kontorist ja suundun Looduskaitse Seltsi peakorterisse, mis asub New Yorgi Bronxi Loomaaias. Olen teinud piisavalt uurimistööd ja tean anakondadest nii üht kui teist.

Üks huvitav asjaolu on see, et nimi anakonda võib olla pärit paigast, mis asub kaugel selle looma kodust Lõuna-Ameerikast. Näiteks on väidetud, et see tuleb tamilikeelsetest sõnadest anai (’elevant’) ja kolra (’tapja’). Teised ütlevad, et see nimi pärineb singalikeelsest sõnast henakandayā (hena tähendab ’välku’ ja kanda ’tüve’). Neid singalikeelseid sõnu kasutati algselt püütonite kohta Sri Lankal ning need jõudsid Aasiast Lõuna-Ameerikasse tõenäoliselt Portugali kaupmeeste kaudu.

Kui rääkida nimevääratustest, siis isegi anakonda ametlik nimi, Eunectes murinus, pole täiesti korrektne. Eunectes tähendab ’hea ujuja’ ja seda anakonda on. Kuid murinus tähendab ’hiirevärvi’. Oliivrohelise nahavärviga maole see nimi „ei ole just eriti sobiv”, märgib üks teabeallikas.

Seoses selle looma teaduslike nimede ja liikidega väärib mainimist veel üks asjaolu. Teatmekirjanduses on enamasti öeldud, et anakondasid on kahte liiki. Üks on selle artikli nimitegelane – suur anakonda ehk vesiboa, kelle peamiseks elukohaks on soostunud madalikud Amazonase ja Orinoco jõgede vesikondades ning Guajaana mägismaa piirkonnas. Teine on väiksem, kollane anakonda (Eunectes notaeus), kes elutseb Paraguays, Lõuna-Brasiilias ja Põhja-Argentinas.

Kohtun asjatundjaga

Olengi Bronxi loomaaias. See looduspark, mis hõlmab 107 hektari suuruse puudega kaetud ala, on koduks rohkem kui 4000 loomale, sealhulgas kümmekonnale anakondale. Loomaaia sissekäigu juures tervitab mind khakirõivastes William Holmstrom Looduskaitse Seltsi herpetoloogiaosakonnast (madude uurimise osakonnast). Mr Holmstrom, 51-aastane naeratav, prillide ja vuntsidega newyorklane, on loomaaia roomajate kollektsiooni haldaja ning osales ka anakondade väliuurimisel Venezuelas. Tema väitel tunnustavad teadlased nüüd seda, et on olemas veel kolmas anakondade liik (Eunectes deschauenseei), kes asustab Brasiilia kirdeosa ja Prantsuse Guajaana rannikualasid. * Mr Holmstrom on sel pärastlõunal mulle esmaklassiliseks giidiks.

Peagi tajun, et mu giid armastab madusid sama palju kui mõni teine puudleid või papagoisid. Ta jutustab mulle, et juba sellal kui ta alles poisike oli, elasid tema vanematekodus salamandrid, konnad ja muud sedasorti elukad. „Isale nad meeldisid. Ema sallis neid.” Ei pruugi öeldagi, et mr. Holmstrom on läinud isasse.

Vapustavad mõõtmed ja üllatav suurusvahe

Sajandivanuses roomajate majas peatume terraariumi ees, kus elab anakonda. Ehkki vaatan looma, kellega olen valmistunud kohtuma, valdab mind siiski hämmastus. Olen rabatud tema tohututest mõõtmetest ja ebatavalistest proportsioonidest. Tema tömbi ninamikuga pea on suurem mehe kämblast, ent tundub väike, võrreldes koguka kerega, mis sellele järgneb. Mu giid lausub, et see tähelepanuväärne roomaja on 5-meetrine emasloom ja kaalub 80 kilo. Kuigi tema kere on peaaegu sama jäme kui telefonipost, saan teada, et ta on väikeste killast, võrreldes maailmarekordi omaniku, 1960. aastal püütud matsaka emase anakondaga, kes kaalus 227 kilo!

Isastel anakondadel ei maksa sellistest mõõtmetest unistadagi. Ehkki herpetoloogid teadsid, et isased anakondad on emastest väiksemad, ilmnes väliuurimisel, et isasloomad on koguni sedavõrd pisemad, et nad näevad välja nagu emasloomad miniatuuris. Selgus, et emased on isastest keskmiselt viis korda suuremad. See drastiline erinevus eri soost isendite mõõtmetes võib olla eksitav, nagu bioloog Jesús Rivas tõdes. Ta nimelt pidas lemmikloomana anakondapoega ja imestas alati, mispärast maohakatis teda ühtelugu hammustab. Alles väliuurimise käigus hakkas talle koitma, et ta oli hellitanud täiskasvanud ja ärritatud isaslooma!

Tagaotsitav! Leidjale tasu

Ehkki anakonda pilkupüüdvaim omadus on tema kogukus, avaldab ta muljet ka oma pikkusega. Muidugi ei ole anakondad nii kolossaalsed, nagu Hollywood neid kujutab – ühes filmis näidati koguni 12 meetri pikkust anakondat –, ent nende maksimaalne pikkus, umbes 9 meetrit, on piisavalt aukartustäratav, et seda vaatama jääda.

Nii suured anakondad on haruldased. Suurimad väliuurimise ajal püütud emasloomad kaalusid 90 kilo ja olid ligikaudu 5 meetrit pikad. Õigupoolest on suuremaid anakondasid sedavõrd raske leida, et auhind, 1000 dollarit, mille pani umbes 90 aastat tagasi välja mistahes liiki üle 9,2-meetrise elusa mao eest New Yorgi Zooloogia Selts (Looduskaitse Seltsi eelkäija), on tänaseni kätte andmata. „Me saame aastas paar-kolm telefonikõnet Lõuna-Ameerika elanikelt, kes taotlevad auhinda,” räägib mr. Holmstrom, „aga kui palume, et nad saadaksid meile mõne asitõendi, mis õigustaks meie sinnasõitu, ei tule seda kunagi.” Muuseas, nüüd on 9,2-meetrise mao eest välja pandud 50 000 dollarit!

Palgest palgesse

Järgnen oma giidile, kes viib mu roomajate maja teisele korrusele, kus madusid hoitakse ja toidetakse. Koht on palav ja niiske. Et saaksin oma huviobjektile vahetu pilgu heita, avab mr. Holmstrom terraariumi, milles lamab kopsakas emane anakonda.

Sel hetkel eraldab meid loomast kaks meetrit – ja ei midagi muud. Anakonda pea tõuseb aeglaselt ja hakkab ühtlase tempoga otse meie suunas liikuma. Nüüd on anakonda ja meie peade vahele jäänud kõigest meeter.

„Lähme parem tagasi,” lausub mr. Holmstrom asjalikult, „võib-olla ta ootab süüa.” Olen meeleldi nõus. Ta sulgeb terraariumi ukse ning anakonda pea liigub tagasi ja maandub rõngasse keerdunud kere keskosa ligidale.

Kui te suudate ignoreerida anakonda pahasoovlikuna näivat pilku ja silmitseda tema punaste triipudega kaunistatud pead, märkate sellel mõningaid erilisi jooni. Tema pea kõige kõrgemad kohad on silmad ja sõõrmed. Tänu sellele võib ta olla üleni vees, jättes välja üksnes silmad ja sõõrmed – paljuski sarnaselt alligaatoriga. See selgitab, kuidas tal õnnestub oma saagile ligi hiilida, jäädes ise märkamatuks.

Jäik haare ja venivad lõuad

Anakonda ei ole mürgine. Ta surmab saagi, kägistades teda oma keha keerdudega. Anakonda ei purusta oma ohvrit, vaid tugevdab enda haaret iga kord, kui saakloom välja hingab, kuni abitu ohver viimaks lämbub. Peaaegu kõik – pardist hirveni – on jõukohane suutäis. Usaldusväärseid jutustusi selle kohta, et anakondad on söönud inimesi, on väga vähe.

Kuna maod ei saa oma saaki mäluda ega katki kiskuda, ei jää anakondal muud võimalust kui surnud ohver tervelt alla neelata, isegi kui saakloom on märksa jämedam kui madu ise. Kui inimene suudaks toiduga niisama oskuslikult ümber käia kui anakonda, võiks ta venitada oma huuled ümber kookospähkli ja selle tervelt alla neelata, justkui oleks see kõigest maapähkel. Kuidas anakonda sellega toime tuleb?

„Ta tõmbab oma pea üle saagi,” ütleb mr. Holmstrom. Ta selgitab, et anakonda lõualuud on pealuuga väga liikuvalt ühendatud. Enne kui ta oma hambad jämedasse ohvrisse lööb, saab ta alalõua rippu lasta ja välja venitada. Seejärel lükkab anakonda alalõua ühe poole ette, haagib saagi oma tahapoole kõverdunud hammaste külge ning tõmbab selle lõuapoole koos saagiga suhu tagasi. Siis kordab ta sedasama alalõua teise poolega. Mingil määral võib ta sedasama teha ka ülalõuaga. Pidades silmas neid liigutusi, mida anakonda teeb toidu edasilükkamiseks kord ühe, kord teise lõuapoolega, näib tõepoolest, nagu tõmbaks ta oma pead üle saagi. Kui saak on alla neelatud, milleks võib kuluda mitu tundi, teeb madu paar haigutust ja tema pea elastselt ühendatud osad lähevad oma kohale tagasi.

Kuidas anakonda ära ei lämbu? Tänu venivale hingetorule, mis asub tema suuõõne põhjas. Kui anakonda toitu sisse ajab, lükkab ta hingetoru väljapoole, suu esiossa. Taoline snorklit meenutav hingetoru võimaldab anakondal hingata ka söömise ajal.

Kes on kes?

Nüüd eemaldab mu giid ühe terraariumi kaane ja me vaatame kaht allpool olevat noort anakondat. Nende äravahetamiseni sarnase välimuse tõttu imestan, kuidas suudeti vahet teha sadadel anakondadel, keda uuriti vabas looduses Venezuela projekti käigus.

Mr Holmstrom selgitab, et selle probleemi lahendamiseks valmistasid nad kirjaklambritest tillukesed põletusrauad. „Rauad” aeti tuliseks ja anakondade peadele põletati väikesed numbrid. Sellest meetodist oli abi seniks, kuni maod oma kesta koos numbriga maha ajasid. Siis aga märkasid uurijad, et tegelikult on igal anakondal eraldusmärk juba olemas. Nimelt on madude saba kollasel alaküljel mustalaiguline muster, mis on igal isendil niisama ainulaadne kui inimese sõrmejälg. „Pidime vaid tegema sellest mustrist diagrammi 15 kilbise ulatuses ja sellest piisas täiesti, et teha vahet 800 maol, keda me uurisime.”

Kiireim, võimekaim või tugevaim?

Kui oleme mr. Holmstromi kabinetis seda intervjuud lõpetamas, näitab ta mulle fotot, mille ta tegi Venezuelas. Sellel on üksteise ümber keerdunud isased anakondad. See on lummav pilt. Mr Holmstrom selgitab, et see omavahel põimunud anakondade sasimik on niinimetatud sigipundar. (Vaata fotot lk. 26.) „Kuskil selle puntra sees on emane anakonda. Ükskord leidsime emase, kelle ümber oli keerdunud 13 isast. See oli rekord.”

Kas isased võitlevad? Pigem sarnaneb nende tegevus aeglase maadlusmatšiga. Iga isane püüab kaasvõistlejaid konkurentsist välja suruda ja manööverdada ennast emase suhtes paaritusasendisse. Matš võib kesta kaks kuni neli nädalat. Kes võidab? Kas kõige kiirem (isane, kes esimesena emase leiab), kõige võimekam (isane, kellel on enim seemnerakke) või kõige tugevam (isane, kes teised võistlusest „välja surub”)? Uurijad loodavad peagi vastuse leida.

Pärastlõuna lõpul tänan oma giidi äärmiselt huvitava ekskursiooni eest. Tagasi oma kontorisse sõites mõtisklen selle üle, mida olen teada saanud. Ma ei jaga ikka veel bioloog Jesús Rivasi seisukohta, kes ütles, et „anakondad pakuvad lõbu”, kuid pean tunnistama, et mu tähelepanu nad igatahes võitsid. Jään huviga ootama, milliseid saladusi nende hiidmadude uurijad vabas looduses töötades veel päevavalgele toovad.

[Allmärkused]

^ lõik 4 Uurimist aitasid rahastada Venezuela keskkonnaministeeriumi looduskaitsebüroo ning ohustatud looma- ja taimeliikide rahvusvahelist kaubastamist puudutava konventsiooni osalised.

^ lõik 11 ”Journal of Herpetology”, nr. 4, 1997, lk. 607–609. Välja andnud Society for the Study of Amphibians and Reptiles.

[Pilt lk 24]

Anakondade väliuurimine Venezuelas

[Pilt lk 25]

William Holmstrom

[Pilt lk 26]

Anakondade sigipundar