Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Kas isakohustuste eest on võimalik lihtsalt põgeneda?

Kas isakohustuste eest on võimalik lihtsalt põgeneda?

Noored küsivad:

Kas isakohustuste eest on võimalik lihtsalt põgeneda?

„Kui ta ütles, et ta saab mult lapse, olin šokeeritud. Kes hakkab lapse eest hoolitsema? Mul polnud perekonna ülalpidamiseks mingeid võimalusi. Oleksin tahtnud põgeneda.” (Jim) *

„IGAL aastal rasestub peaaegu miljon teismelist tütarlast,” öeldakse Alan Guttmacheri Instituudi raportis. Tervelt „78%-l teismelistest sünnib laps väljaspool abielu”.

Minevikus tundsid mehed kohustust vastutada laste eest, kelle nad olid sigitanud. Ent nagu raamatus „Teenage Fathers” öeldakse, „ei tekita abieluväline rasedus enam sellist häbi ja alandust nagu [kunagi] varem”. Mõnes paigas peetakse noorte hulgas isaks saamist isegi teatud staatuse sümboliks! Ometi seovad vaid vähesed noormehed end pikaajaliselt lastega, kelle nad sigitanud on. Lõpuks jalutavad – või koguni põgenevad – paljud neist oma lapse juurest minema. *

Ent kas noorel mehel on võimalik oma ebamoraalse käitumise tagajärgede eest täielikult pageda? Piibli sõnade järgi mitte. Piibel hoiatab: „Ärge eksige, Jumal ei anna ennast pilgata, sest mis inimene külvab, seda ta ka lõikab!” (Galaatlastele 6:7). Nagu võime näha, avaldab seksuaalne ebamoraalsus sageli mõju nii tüdrukute kui ka poiste kogu ülejäänud elule. Noored võivad neid tagajärgi vältida, kui arvestavad Piibli selgepiirilist nõuannet hoiduda seksuaalsest ebamoraalsusest.

Äraminek pole üldsegi nii lihtne

Lapse eest hoolitsemiseks tuleb ohverdada palju aega, raha ja vabadust. Raamatus „Young Unwed Fathers” märgitakse: „Mõnda noormeest ei huvita „kellegi teise eest hoolitseda”, sest see tähendaks seda, et tema enda jaoks jääb vähem raha.” Kuid paljud maksavad sellise isekuse eest kõrget hinda. Esiteks on paljude riikide kohtud ja seaduseandjad hakanud järjest negatiivsemalt suhtuma meestesse, kes jätavad oma lapsed ülalpidamiseta. Kui isadus on kord ametlikult tuvastatud, võidakse noorelt isalt täiesti õigustatult nõuda, et ta järgnevatel aastatel toetust maksaks. Paljud noored on nende kohustuste täitmiseks sunnitud lahkuma koolist või töötama madalapalgalistel ametikohtadel. „Mida noorem isa, seda vähem tavaharidust ta saab,” öeldakse raamatus „School-Age Pregnancy and Parenthood”. Ja kui tal ei õnnestu toetusraha maksta, võib ta saada endale kaela hiigelsuured võlad.

Muidugi pole mitte kõik noormehed oma järeltulijate vastu ükskõiksed. Paljud alustavad heade kavatsustega. Ühe küsitluse kohaselt käis 75 protsenti teismelisi isasid oma last haiglas vaatamas. Ent peagi tunneb enamik noori isasid, et lapse eest hoolitsemise kohustused on nendel üle pea kasvanud.

Paljud on leidnud, et neil lihtsalt ei ole nii palju oskusi või kogemusi, et sobivat tööd saada. Tundes häbi oma võimetuse pärast perekonda rahaliselt toetada, astuvad nad peagi mängust välja. Kuid tulevikus võib noormeest hakata painama kahetsustunne. Üks noor isa tunnistab: „Vahel ma mõtlen sellele, mis mu pojast on saanud. [––] Ma ei tunne end hästi sellepärast, et ma [ta] hülgasin, kuid nüüd olen ma ta kaotanud. Võib-olla ühel heal päeval otsib ta mind üles.”

Kahju, mida tehakse lastele

Isasid, kes on oma kohustuste eest ära jooksnud, võib vaevata ka sügav häbitunne selle pärast, et nad on põhjustanud kannatusi omaenda lapsele. Sest nagu Piibelgi näitab, vajab laps mõlemaid vanemaid, nii ema kui ka isa (2. Moosese 20:12; Õpetussõnad 1:8, 9). Kui mees hülgab oma lapse, jätab ta oma järeltulija kaitsetuks paljude võimalike probleemide ees. USA tervishoiu- ja sotsiaalministeeriumi aruandes öeldakse: „Väiksed lapsed, kes kasvavad üksikemaga peres, kalduvad saama verbaalse ja matemaatilise võimekuse testides halvemaid tulemusi. Üksikvanemate noorematel kooliealistel lastel kipuvad olema halvemad hinded, neil on rohkem käitumisraskusi, neil esineb sagedamini kroonilisi füüsilisi ja vaimseid tervisehäireid. Üksikemaga peres sirguvatel noorukiealistel ja noortel täiskasvanutel on suurem risk saada laps teismeeas, jätta keskkool pooleli, sattuda vangi või kuuluda nende hulka, kes ei käi ei tööl ega koolis.”

Ajakiri „Atlantic Monthly” järeldab: „Kooskõlas üha kasvava ühiskonnateadusliku tõendusmaterjaliga käib nendes perekondades, mille on lõhestanud abielulahutus või kus lapsed on sündinud väljaspool abielu, laste käsi halvemini kui terviklike perekondade lastel, ning seda mitmes valdkonnas, mis on seotud lapse heaoluga. Üksikvanemaga pere lastel on kuus korda suurem tõenäosus vaesusse sattuda. Ja nad ka arvatavasti jäävad vaeseks.”

Pidagem aga meeles, et loetletud riskide aluseks on tervete inimgruppide statistilised uuringud ja need ei pea tingimata paika iga üksikisiku puhul. Paljud lapsed on osutunud tublideks, tasakaalukateks täiskasvanuteks, hoolimata sellest et nad on kasvanud üksikvanemaga peres. Ent isegi sel juhul võib süütunne rõhuda kõvasti noormeest, kes on oma lapse hüljanud. „Ma kardan, et olen tema elu igaveseks ära rikkunud,” ütleb üks vallasisa („Teenage Fathers”).

Ülalpidamisega seotud raskused

Mitte kõik noored isad ei põgene oma kohustuste eest. Mõned noormehed tunnevad kohaselt oma lapse ees moraalset kohustust ning tahavad tema kasvatamisel tõesti abiks olla. Sageli on seda siiski kergem öelda kui teha. Kõigepealt sellepärast, et vallasisal võib olla vähe seaduslikke õigusi ning seetõttu on tütarlapsel ja tema vanematel voli määrata, kui palju või kui vähe võib noormees oma lapsega kokku puutuda. „Ma pean pidevalt oma positsiooni pärast võitlema, et mul lapse suhtes mingigi sõnaõigus oleks,” ütleb Jim, keda tsiteerisime artikli alguses. Seetõttu võidakse vastu võtta otsuseid selliseis asjus, millega noor isa mitte mingil juhul ei nõustuks, nagu näiteks lapsendus või koguni abort. * „Mul on raske lasta neil lihtsalt ta ära anda kellelegi võõrale,” kurdab üks noor isa, „kuid arvan, et mul ei ole teist valikut.”

Mõned noormehed on valmis oma lapse emaga abielluma. * On tõsi, et abielu päästaks tütarlapse piinlikust olukorrast ja võimaldaks selle, et last kasvatavad kaks vanemat. Võib olla koguni nii, et vaatamata oma moraalitule käitumisele on noored siiski siiralt armunud. Kuid tõsiasi, et noormees on võimeline järglasi sigitama, ei tähenda veel seda, et ta oleks vaimselt ja emotsionaalselt piisavalt küps abikaasaks ja isaks saama. Samuti ei tähenda see seda, et ta oleks suuteline naist ja last ülal pidama. Uurimused näitavad, et need abielud, mis rasestumise pärast rutakalt sõlmitakse, kipuvad olema lühiajalised. Seepärast abiellu sööstmine ei ole alati tark lahendus.

Paljud noormehed on valmis oma lapsi rahaliselt toetama. Nagu varem mainitud, peab noor isa olema väga kindlameelne, et pakkuda sellist toetust pikaajaliselt – võib-olla 18 aastat või enamgi! Ent taoline järjekindel abi võib vältida seda, et ema ja laps peaksid elama vaesuses.

Ent kuidas on lood lapse tegeliku kasvatamisega? Ka see võib osutuda tõeliseks proovikiviks. Mõnikord kardavad noorte vanemad, et noored võivad ka edaspidi seksuaalvahekorda astuda, ning seetõttu ei kiida nad heaks või siis koguni keelavad selle, et noored teineteisega kokku saavad. Ka võib tütarlaps ise otsustada, et ta ei taha, et tema laps kiinduks mehesse, kes ei ole tema abikaasa. Igatahes, kui isal lubatakse oma lapsega korrapäraselt kohtuda, oleks perekondadel tark hoolitseda selle eest, et neil kohtumistel viibiks ka keegi kolmas, sest see väldiks edasist moraalitut käitumist.

Soovides oma lapsega lähedaseks saada, on mõned vallasisad õppinud täitma mõningaid põhilisi lapsevanema kohustusi, näiteks seda, kuidas oma last vannitada, toita või talle ette lugeda. Noormees, kes on hakanud Piibli normidest lugu pidama, võib koguni püüda oma lapsele mõnesuguseid Jumala Sõna põhimõtteid õpetada (Efeslastele 6:4). Samas kui isa mõningane armastav tähelepanu on lapsele kahtlemata parem kui mitte midagi, pole see ikkagi võrreldav sellega, kui tal oleks isa, kes on temaga iga päev. Ning kui lapse ema kunagi abiellub, võib noor isa olla sunnitud abitult pealt vaatama, kuidas keegi teine mees võtab üle tema lapse kasvatamise ülesande.

Seega on selge, et lapse sigitamine väljaspool abielu toob endaga kaasa palju viletsust ja seda nii mõlemale vanemale kui ka lapsele. Lisaks sellele on oht kaotada Jehoova Jumala soosing, sest tema mõistab lubamatud seksuaalsuhted hukka (1. Tessalooniklastele 4:3). Kuigi on võimalik teha parim ka sellises halvas olukorras nagu teismelise rasedus, peaks olema selge, et parim lahendus on vältida ebamoraalset käitumist juba algusest peale. Üks noor isa möönab: „Kui sa oled juba kord sigitanud lapse väljaspool abielu, pole su elu enam iialgi sama kui kunagi varem.” Tõepoolest, eksimuse tagajärjed võivad mõjutada noore isa kogu edasist elu (Galaatlastele 6:8). Jällegi on osutunud targaks Piibli nõuanne, mis ütleb: „Põgenege hooruse eest!” (1. Korintlastele 6:18).

[Allmärkused]

^ lõik 3 Mõned nimed on muudetud.

^ lõik 5 Vaata artiklit „Noored küsivad: kas laste sigitamine teeb meheks?” („Ärgake!”, 22. aprill 2000). Sellest, kuidas vallasemaks olemine mõjutab noori naisi, on juttu artiklis „Noored küsivad: kas minustki võib saada vallasema?” („Ärgake!”, 22. juuli 1985, inglise keeles).

^ lõik 16 Vaata artiklit „Noored küsivad: kas abort on lahendus?” („Ärgake!”, aprill–juuni 1995).

^ lõik 17 Moosese Seadus nõudis, et mees, kes oli neitsi võrgutanud, pidi selle neitsiga ka abielluma (5. Moosese 22:28, 29). Kuid abiellumine ei toimunud siiski automaatselt, sest tütarlapse isa võis selle keelata (2. Moosese 22:15, 16). Kuigi nüüdisaja kristlased ei ole Moosese Seaduse all, toonitab see siiski seda, kui raske patt abielueelne seks on. (Vaata 1989. aasta 15. novembri ingliskeelse „Vahitorni” artiklit „Lugejate küsimusi”.)

[Pilt lk 15]

Kõige parem on vältida ebamoraalset käitumist kohe algusest peale