Kuidas meie pere sai taas kokku

Jutustanud Lars ja Judith Westergaard

NENDE kodu on nagu ühe õnneliku Taani pere eluase. Mugav maja, mille ümber on meeldiv aed, asub rahulikus külas. Toa seinal ripub suur foto, millel on näha selle pere terved ja naeratavad lapsed.

Pereisa Lars on kogudusevanem Jehoova tunnistajate koguduses. Tema naine Judith on pioneer (täisajaline evangeeliumikuulutaja). Ehkki praegu on nad õnnelik paar, pole see alati nii olnud. Lars ja Judith on kogenud raskusi ja kibedaid tundeid, mille tagajärjel nad lahutasid ning perekond purunes. Nüüdseks on nende pere taas koos. Tänu millele? Nad jutustavad, mis juhtus.

Lars ja Judith nõustusid rääkima, mis läks nende abielus täiesti valesti ning kuidas nad hakkasid jälle koos elama. Nad usuvad, et nende kogemus võib aidata teisi.

Kõik algas imehästi

Lars: Meie abielu algus 1973. aasta aprillis oli tõeliselt õnnelik. Kogu maailm näis meie ees lahti olevat. Me ei tundnud ei Piiblit ega Jehoova tunnistajaid, kuid olime veendunud, et kui kõik inimesed kõvasti pingutaksid, suudaksid nad muuta maailma palju paremaks elupaigaks. Seepärast sidusime end paljude poliitiliste ettevõtmistega. Meie õnn suurenes veelgi, kui perre sündis kolm tervet elavaloomulist poissi: Martin, Thomas ja Jonas.

Judith: Olin ühes tsiviilteenistuse harukontoris juhataja. Samal ajal tegelesin ka poliitika ja ametiühingutööga. Tõusin vähehaaval oma karjääriredelil.

Lars: Mina töötasin ühes suures ametiühingus ja mind edutati seal kõrgele kohale. Tegime hästi karjääri ning taevas näis täiesti pilvitu.

Üksteisest eemaldumine

Lars: Olime kumbki oma tegemistega nii hõivatud, et veetsime järjest vähem aega koos. Töötasime küll ühe ja sama partei heaks, kuid eri tegevusaladel. Meie kolme poja eest hoolitsesid võõrad: lapsehoidjad või lasteaiatöötajad. Kuna me mõlemad mõtlesime eelkõige endale, läks meie perekonnaelu täiesti sassi. Kui juhtusime ühel ajal kodus olema, tekkis meie vahel sageli lärmakaid tülisid. Hakkasin jooma, et end rahustada.

Judith: Loomulikult me armastasime teineteist ja lapsi, kuid me ei tugevdanud armastust, nii nagu oleks pidanud, ja see paistis närbuvat. Meie suhted muutusid väga halvaks ja lapsed kannatasid.

Lars: Tegin hulljulge sammu peresuhete päästmiseks ja tulin töölt ära. 1985. aastal kolisime linnast ära ühte külla, kus me praegugi elame. Olukord  paranes mõneks ajaks, kuid ikkagi keskendusime kumbki omaenda tegemistele. Tagajärjeks oli see, et 1989. aasta veebruaris lõppes meie 16 aastat kestnud abielu lahutusega. Meie perekond oli hävinud.

Judith: Oli kohutav näha, kuidas meie pere lagunes ja kuidas lapsed kannatasid. Olime nii kibestunud, et ei suutnud kokku leppida isegi ühises eestkostes, seega jäin ma kõigi kolme poja eestkostjaks.

Lars: Olime teinud Judithiga mõne ebamäärase katse lagunevat perekonda koos hoida. Abi saamiseks palvetasime isegi Jumala poole. Kuid me teadsime Jumalast nii vähe.

Judith: Kui palvetasime, tundus meile, et Jumal ei kuula meid. Oleme tänulikud, et nüüd hiljem oleme näinud, kuidas Jumal ikkagi kuulab palveid.

Lars: Me ei tulnud selle pealegi, et peaksime tegema pingutusi enda muutmiseks. Nii sai lahutusest kurb reaalsus.

Larsi elu teeb ootamatu pöörde

Lars: Üksinda elades hakkasid sündmused arenema täiesti ootamatus suunas. Ühel päeval võtsin Jehoova tunnistajatelt vastu kaks ajakirja. Varem olin ma automaatselt keeldunud nendega rääkimast. Ajakirju lugedes panin tähele, et tunnistajad usuvad nii Jumalasse kui ka Jeesusesse Kristusesse. See oli tõeline üllatus. Mul polnud aimugi, et nad on kristlased.

Umbes sel ajal kolisin elama ühe naise juurde, kellega olin tutvunud. Selgus, et ta oli varem olnud Jehoova tunnistaja. Kui hakkasin talle küsimusi esitama, näitas ta mulle Piiblist, et Jehoova on Jumala nimi. Seega „Jehoova tunnistajad” tähendab „Jumala tunnistajad”!

See naine korraldas nii, et ma sain minna kuulama avalikku kõnet Jehoova tunnistajate kokkutulekusaali. Seal nähtu kasvatas mu huvi tublisti. Läksin kohalikku kuningriigisaali, et rohkem teadmisi saada, ja minuga alustati piibliuurimist. Ei võtnud kaua aega, kui mõistsin, et minu eluviis on vale. Kolisin selle naistuttava juurest ära oma kodulinna ja hakkasin üksinda elama. Mõningase kõhkluse järel võtsin ühendust sealsete Jehoova tunnistajatega ja jätkasin piibliuurimist.

Kuid mul oli veel kahtlusi. Kas Jehoova tunnistajad on ikka tõepoolest Jumala rahvas? Mida arvata kõigest sellest, mida ma lapsena õppisin? Olin üles kasvanud seitsmenda päeva adventistina ja võtsin seepärast ühendust ühe adventisti vaimulikuga. Ta nõustus mind õpetama igal kolmapäeval, Jehoova tunnistajad aga õpetasid mind igal esmaspäeval. Tahtsin saada selgust, mida arvavad mõlemad usurühmad neljast teemast: Kristuse tagasitulekust, ülestõusmisest, kolmainuõpetusest ja sellest, kuidas koguduse töö peaks olema korraldatud. Möödus vaid mõni kuu ning kõik mu kahtlused olid pühitud. Neis neljas valdkonnas – ja ka kõiges muus – põhinesid ainult Jehoova tunnistajate uskumused täpselt Piiblil. Tagajärg oli see, et hakkasin rõõmuga osalema kõigis koguduse tegemistes ja pühendasin end varsti Jehoovale. Mind ristiti 1990. aasta maikuus.

 Kuidas läks Judithi elu?

Judith: Meie abielukriisi kõige raskemal perioodil olin hakanud uuesti kirikus käima. Kui kuulsin, et Larsist on saanud Jehoova tunnistaja, olin väga rahulolematu. Meie noorim poeg, kümneaastane Jonas, külastas vahel isa, kuid ma ei lubanud Larsil Jonast kaasa võtta ühelegi tunnistajate koosolekule. Lars esitas selle kohta kaebuse, kuid ametivõimud olid minu poolt.

Olin tutvunud ühe teise mehega. Järjest rohkem olin hakanud tegelema ka poliitika ja igasuguse ühiskondliku tööga. Kui sel ajal oleks keegi rääkinud meie perekonna võimalikust taasühendamisest, oleks see tundunud võimatu.

Otsisin süütõendeid Jehoova tunnistajate vastu ja läksin seepärast kohaliku valla vaimuliku juurde, kes aga ütles kohe, et ta ei tea tunnistajatest midagi ja tal pole nende kohta mingit kirjandust. Ta oskas vaid öelda, et mul oleks parem neist eemale hoida. See loomulikult ei muutnud minu negatiivset hoiakut Jehoova tunnistajate vastu. Siis olin ma aga sunnitud nendega kohtuma viisil, mida ma ei olnud kunagi oodanud.

Minu vend, kes elab Rootsis, sai Jehoova tunnistajaks ning mind kutsuti tema laulatusele, mis toimus kuningriigisaalis! See kogemus muutis täielikult minu arvamust Jehoova tunnistajatest. Minu imestuseks polnudki need inimesed igavad, nagu olin alati ette kujutanud. Nad olid lahked ja rõõmsad ning isegi hea huumorimeelega.

Minu endine abikaasa Lars oli vahepeal täiesti muutunud. Ta oli vastutustundlikum, võttis aega lastega tegelemiseks, oli lahke, kontrollis oma kõnet ning ei joonud enam liigselt nagu varem. Tema isiksus oli nii ligitõmbav! Nüüd oli ta sedasorti mees, keda ma olin temas alati näha tahtnud. Oli kibestav mõelda, et ma pole enam temaga abielus ja võib-olla mõni teine naine abiellub temaga.

Siis kavandasin ma kavala „rünnaku”. Kord, kui Jonas oli isa juures, korraldasin nii, et sõitsin oma kahe õega Jonast ja Larsi vaatama. Ettekäändeks tõin selle, et kaks tädi peaksid nägema oma õepoega. Kohtusime lõbustuspargis. Tädid hoolitsesid poisi eest, meie Larsiga leidsime ühe pingi ja võtsime istet.

Kohe kui viisin jututeema meie tulevikule, võttis Lars taskust ühe raamatu. Selle pealkiri oli „Tee oma perekonnaelu õnnelikuks”. * Ta ulatas mulle raamatu ja soovitas lugeda peatükke, kus räägitakse abielumehe ja -naise rollist perekonnas. Eriti rõhutas ta, et loeksin läbi kõik viidatud kirjakohad.

Pingilt püsti tõustes tahtsin Larsil käest kinni võtta, kuid ta lükkas mu käe lahkelt tagasi. Larsil polnud kavatsust minuga uut liitu sõlmida, teadmata, mida ma arvan tema uuest usust. Solvusin natuke, kuid sain siis aru, et tema hoiak on täiesti mõistlik ja tuleb mulle kasuks, kui temast saab kunagi jälle minu abikaasa.

Kõik juhtunu tekitas minus Jehoova tunnistajate vastu rohkem uudishimu kui kunagi varem. Järgmisel päeval võtsin ühendust ühe naisega, keda teadsin olevat tunnistaja, ning me leppisime kokku, et tema ja ta abikaasa vastavad mu küsimustele, mis mul on nende religiooni kohta. Neil olid piiblilised vastused kõigile mu paljudele küsimustele. Mõistsin, et Jehoova tunnistajate õpetused põhinevad kindlalt Piiblil. Küsimus küsimuse järel sai mulle selgeks, et tegemist on tõega.

 Sel ajal lahkusin evangeelsest luterlikust kirikust ja lõpetasin oma poliitilise tegevuse. Ma loobusin isegi suitsetamisest. See oli kõige raskem samm. Hakkasin Piiblit uurima 1990. aasta augustis ja 1991. aasta aprillis ristiti mind Jehoova tunnistajana.

Uued pulmad

Judith: Olime nüüd mõlemad ristitud tunnistajad. Ehkki meie teed olid lahku läinud, olime mõlemad uurinud Piiblit. Tänu selle suurepärastele õpetustele olime muutunud. Me hoolisime teineteisest ikka veel, võib-olla isegi rohkem kui varem. Olime vabad uuesti abielluma – ja seda me ka tegime. Andsime oma tõotused teist korda, kuid nüüd Jehoova tunnistajate kuningriigisaalis.

Lars: Oli juhtunud midagi uskumatut – meie perekond oli jälle koos! Millist õnne ja rõõmu me küll tundsime!

Judith: Pulmas viibisid meie pojad, paljud sugulased ning hulk uusi ja vanu sõpru. See oli võrratu sündmus. Külaliste hulgas oli inimesi, kes tundsid meid juba eelmise abielu ajal. Neil oli hea meel meid jälle koos näha ja neid üllatas see, et Jehoova tunnistajate seas valitseb tõeline rõõm.

Lapsed

Lars: Pärast ristimist on meil olnud rõõm näha, kuidas kaks meie poega on teinud oma valiku ja pühendanud end Jehoovale.

Judith: Jonas on hinnanud Piibli tõde alates ajast, kui ta sellest teada sai, külastades isa väikese poisina. Ta oli vaid kümneaastane, kui ta ütles mulle, et tahab kolida isa juurde, sest nagu ta selgitas, „isa elab Piibli järgi”. Jonas ristiti 14-aastaselt. Ta lõpetas kooli ja on nüüd täisajaline teenija.

Lars: Vanim poeg Martin on praegu 27-aastane. Muudatused, mida me oma elus tegime, andsid talle palju mõtlemisainet. Ta lahkus kodust ja asus elama ühte teise Taani piirkonda. Kaks aastat tagasi hakkas ta Jehoova tunnistajate kohalikus koguduses Piiblit uurima. Vaid viie kuu pärast oli ta valmis ristimiseks. Ta teeb toredaid plaane kristliku elu jätkamiseks.

Keskmine poeg Thomas ei ole praegu Jehoova tunnistaja. Sellegipoolest me armastame teda ja meie vahel on head suhted. Ta on õnnelik selle muutuse pärast, mis meie peres toimus. Me kõik oleme ühisel arvamusel, et tänu Piibli põhimõtetele, mida meie kui vanemad õppisime, on meie pere taas koos. Milline õnnistus see meile küll on, et saame nüüd tihti ühe katuse all kokku – kõik kolm poega ja vanemad!

Meie elu praegu

Lars: Me ei ütle, et oleme nüüd täiuslikud. Kuid me oleme midagi õppinud, nimelt seda, et eduka abielu võtmetegurid on armastus ja vastastikune austus. Alus, millele meie abielu on rajatud, on nüüd hoopis teistsugune kui enne. Praegu tunnustame mõlemad endast kõrgemat autoriteeti, sest mõistame, et elame Jehoovale. Oleme Judithiga tõeliselt üksmeelsed ja vaatame tulevikku lootusrikkalt.

Judith: Minu arvates on meie pere elav tõend selle kohta, et Jehoova on parim abielu- ja perekonnanõustaja.

[Allmärkus]

[Pilt lk 20]

Lars ja Judith oma esimesel pulmapäeval 1973. aastal

[Pilt lk 21]

Kolm poega kaotasid üksmeelse pere ja leidsid selle taas

[Pilt lk 23]

Lars ja Judith praegu – jälle koos tänu Piibli põhimõtete järgimisele