Epidaurose teater – püsinud rikkumatuna läbi sajandite

„ÄRGAKE!” KREEKA-KORRESPONDENDILT

KAS sulle meeldib teatris käia? Kas sulle meeldivad komöödiad, kus saab palju nalja? Kas tunned end meeliülendatult või koguni valgustatuna, kui vaatad sügavasisulist draamat, mis puudutab su tundeid või õpetab midagi inimloomuse kohta? Siis ehk pakub sulle huvi ka üht-teist Epidaurose teatri kohta teada saada. Sellega on tihedalt seotud antiik-kreeka draama sünnilugu.

Meie ajaarvamise teisel sajandil elanud kreeka maateadlane Pausanias kirjutas, et Epidauroses „asub antiikmaailma tähelepanuväärseim teater. Kuigi Rooma teatrid on suurejoonelisemad ja majesteetlikumad, ei suuda ükski arhitekt võistelda Epidaurose teatri ilu ja harmooniaga”.

Kõige paremini säilinud

Umbes 60 kilomeetrit Kreeka linnast Kórinthosest lõunas asub väike Epidaurose-nimeline küla. 25 sajandit tagasi oli see tähtis kaubandus- ja usukeskus.

Hiljem ei andnud laugjad mäekingud, ülesharitud põllud ja õlipuusalud mingeid vihjeid selle kohta, et seal oleks kunagi suur teater olnud. Kuid vaatamata sellele oli 19. sajandi silmapaistev kreeka arheoloog Panagís Kavadías kindel, et need künkad varjavad endas mingit hästihoitud saladust. Tema uudishimu oli äratanud Pausaniase kirjeldus, mida eespool tsiteeriti, ning ta oli kindel, et leiab selle täiesti tavapärase maastiku alt suurejoonelise teatri. Ja ta leidiski selle 1881. aasta kevadel.

Pärast kuut aastat rasket tööd tõid Kavadíase väljakaevamised ilmavalgele imposantse ja peaaegu kahjustumatu teatri. Arheoloogide arvates oli selle teatri ehitanud umbes 330. aastal e.m.a. naaberlinnast Argosest  pärit tuntud kujur ja arhitekt Polykleitos Noorem. Nüüdse arhitekti Mános Perrákise sõnades väljendub teadlaste üldine suhtumine, kui ta nimetab Epidaurost „kõige kuulsamaks ja paremini säilinud Kreeka teatriks”.

Epidaurose teatri avastamine on olnud suursündmus nii arheoloogidele kui arhitektidele. Samal ajal kui enamik allesolevaid antiikteatreid on osaliselt hävinud või ümber ehitatud, on Epidaurose teater püsinud puutumatuna läbi sajandite, sest see on olnud turvaliselt varjatud rohkem kui kuue meetri paksuse mullakihiga.

Turistid võivad tänapäeval eristada väga selgelt teatri põhiosi. Kitsas marmorriba ümbritseb tasast ringikujulist platsi, orkestrat, mida kasutati tantsimiseks ja kus asus koor. Sellel on kõvaks tambitud mullast põrand, mille keskmes on altar. Orkestra taga paikneb lavaehitis, millest on vaid vundament järele jäänud. Algselt mängisid näitlejad orkestral ja dekoratsioonideks kasutati maalitud tahvleid, mis olid kinnitatud lava välisäärtel olevate kolmnurksete pööratavate plaatide külge. Hiljem hakkasid näitlejad mängima lava peal ning jätsid orkestra koori jaoks, dekoratsioonid aga paigutati lavaehitise seintele.

Esialgu suutis Epidaurose teater pakkuda istet 6000 inimesele. Teisel sajandil e.m.a. laiendati teatri ülemist osa mahutamaks veel 21 istmerida, mis tõstis kohtade koguarvu üle 13 000. Esirea istmed, mis olid reserveeritud kõrgetele ametnikele, erinesid teistest selle poolest, et need olid ehitatud punakast kivist ning neil oli seljatugi.

Imepärane akustika

Epidaurose teater on kuulus oma suurepärase akustika poolest. „Vaikseimgi hääl – mille tekitab kas sügav hingetõmme või paberitüki rebimine – on selgelt kuulda ka kõige kõrgemas istmereas,” ütleb arheoloogiaprofessor Spyros E. Iakovídis.

Teatrit vaatamas käies meeldib paljudele turistidele seista keset orkestrat ja deklameerida luuletusi, laulda laule või koguni sosistada midagi oma sõpradele, kes istuvad eemal kõige ülemistes ridades. Neile avaldab sügavat muljet see, kui imeliselt kandub heli edasi selle suure auditooriumi igasse nurka.

Epidaurose teatri hea akustika võib panna selle amfiteatrile omase poolringja kuju arvele. See meenutab seda, kuidas Jeesus pidas looduslikes amfiteatrites (milleks olid sageli mäenõlvad) suurtele rahvahulkadele jutlusi, nii et igaüks võis teda selgelt kuulda (Matteuse 5:1, 2; 13:1, 2).

Lisaks sellele vähendavad astanguliselt tõusvad istmeread lava ja viimaste ridade vahelist kaugust. Helilained ei ole ülemistesse ridadesse jõudes peaaegu üldsegi nõrgenenud.

Heale akustikale aitab kaasa ka see, et read paiknevad üksteisest õigel kaugusel. See võimaldab helil levida kõikjale ühtlase tugevuse ja selgusega. Teisteks teguriteks on veel heli peegeldumine kõvalt ning tihedalt orkestra pinnalt ja istmeridadelt, ehituseks kasutatud marmori hea kvaliteet, hääletu ümbruskond ja pidev kerge tuul, mis orkestra poolt pealtvaatajate suunas puhub.

Teater – sobiv koht näitemängu jaoks

Kuna muistsed kreeklased ehitasid oma teatreid (nagu Epidaurose omagi) äärmise hoole ja meisterlikkusega, oli pealtvaatajatel näidendeid hea vaadata ja kuulata. Näitemängud  pärinesid viljakuspidustustest, millega tähistati vilja- ja viinamarjasaagi koristamist ning ühtlasi ülistati ka surma ja elu taastärkamise ideed. Neid ohjeldamatuid pidustusi peeti mütoloogilise veini- ja viljakusjumala Dionysose auks. Lisaks mütoloogiliste jumalate kiitmisele jutustati neil etendustel sageli ka mingit lugu. Tekkis kolm peamist jutuvestmise žanrit: tragöödia, komöödia ja satiir. Kui linnavalitsejad märkasid, et sellised etendused on rahva hulgas populaarsed, hakkasid nad neid toetama eesmärgiga saada suuremat poliitilist võimu.

Aja jooksul Dionysose pidustuste mõju näidendites vähenes ning vähenes ka orgiastiliste etenduste ülekaal. Viiendal sajandil e.m.a. hakkasid sellised kuulsad draamakirjanikud nagu Aischylos, Sophokles ning Euripides otsima oma näitemängudele uut ainestikku Kreeka ajaloost ja mütoloogiast. Näitemängude populaarsus kasvas kõikjal kiiresti ja see tekitas vajaduse selliste suurte teatrite järgi nagu Epidaurose oma. Ja kuna publikul oli tähtis kuulda igat sõna näidendis, mis tihtipeale sisaldas peent sõnamängu ja teravmeelsusi, siis tuli teatreid ehitada suure hoole ja oskuslikkusega.

Igas näitemängus pidi olema koor (harilikult 10 kuni 15 inimest) ja näitlejad (mitte kunagi rohkem kui 3 sõnalise osaga tegelaskuju igas stseenis). Näitlejate kohta öeldi hy·po·kri·taiʹ ehk need, kes vastavad koorile. Peagi hakati seda nimetust kasutama metafoorses tähenduses, iseloomustamaks inimest, kes näitab ennast kellegi teisena ehk silmakirjatseb. Matteuse evangeeliumis kasutati seda sõna Jeesuse-aegsete petturlike kirjatundjate ja variseride kirjeldamiseks (Matteuse 23:13).

Epidauros ja antiikdraamad tänapäeval

Antiikdraamade esitamine on Kreekas Epidauroses ja mujalgi taaselustunud. Kuni 20. sajandi alguseni osutati vana-kreeka näidendite, eriti tragöödiate vastu vaid akadeemilist huvi. Ent alates Kreeka Rahvusteatri rajamisest 1932. aastal on antiikdraamakirjanike teoseid tõlgitud tänapäevasesse kreeka keelde.

Alates 1954. aastast on igal aastal peetud Epidauria draamafestivali. Igal suvel osutab Epidaurose teater külalislahkust paljudele kreeka ja välismaa teatritruppidele, kes esitavad seal antiiknäitemänge. Selles paigas käib tuhandeid turiste ja teatrisõpru, et vaadata peaaegu 2500 aastat tagasi kirjutatud näitemängude nüüdisaegseid lavastusi.

Seega, kui sa järgmine kord Kreekas viibid, siis oled oodatud ka Epidaurosesse. Tõenäoliselt jõuad sinagi pärast selle muljetavaldava teatri nägemist sellise järelduseni nagu Pausanias: „Ükski arhitekt [ei suuda] võistelda Epidaurose teatri ilu ja harmooniaga.”

[Kast lk 13]

Teater ja algkristlased

„Me oleme saanud silmaimeks [„teatrietenduseks”, UM] maailmale, nii inglitele kui ka inimestele,” kirjutas apostel Paulus Korintose kristlastele, kes elasid Epidaurose lähedal (1. Korintlastele 4:9; Heebrealastele 10:33, UM). Ta mõtles sellega seda, et kuna neid teotati ja taga kiusati, olid nad just nagu teatris suure publiku ette seatud. Pauluse päevil oli teatrietenduste vaatamine üks populaarne ajaviitevorm. Kuid algkristlasi hoiatati, et nad väldiks ebamoraalsust ja võigast vägivalda, mida tolleaegsetes etendustes tihtipeale kujutati (Efeslastele 5:3–5). Rooma riigis viidi kristlasi vahel vägivaldselt teatritesse või areenidele, kus nende kulul meelt lahutati ja neid vahel isegi metsloomade ette visati.

[Pildid lk 12]

Sophokles

Aischylos

Euripides

[Allikaviide]

Kreeka draamakirjanikud: Musei Capitolini, Roma

[Pildi allikaviide lk 11]

GNTO loal