Kui silme ees on plekid

Arvatavasti oled sinagi näinud pisikesi halle tähnikesi oma silmade vaatevälja fookusest minema hõljumas. Võib-olla märkad neid lugemise ajal või siis heledat seina või pilvitut taevast silmitsedes.

KUI oled kunagi püüdnud pilku ühele neist tähnikestest koondada, siis on sulle teada, et see pole võimalik. Pisimgi silmaliigutus ajab nad kiiresti minema, ja kui mõni neist ujubki vaatevälja, ei suuda sa ikkagi kindlaks teha, mis see on.

Mis tähnikesed need on? Kas need on silmamuna välispinnal või sees? Pilguta lauge, ilma et sa silma liigutaksid. Kui need plekid hakkavad teistmoodi liikuma või kaovad, asuvad nad silma välispinnal ega kuulu selle artikli teema alla.

Ent kui muutus on vähene või ei muutu üldse midagi, asuvad nad seespool, kus nad on heljumas klaaskehanestes, silmamuna sisemist kambrit täitvas vedelikus. Kuna nad asuvad silmaläätse taga, jäävad nad häguseks. Ja et klaaskehaneste on veest veidi tihedama želee taoline, saavad need plekid vabalt liikuda, nii et kui üritada üht neist täpsemalt vaadata, tantsisklevad nad minema. Sellest tulenevalt on nad saanud oma meditsiinilise nimetuse muscae volitantes, mille tähenduseks on ’lendavad kihulased’.

Kust nad tulevad?

Kust need plekid siis tulevad? Mõned neist on enne sündi toimunud protsesside jääkproduktid. Lapse varasel arenguetapil on silma sisemus üsna kiuline. Sünni ajaks on nende kiudude ja teiste rakkudega toimunud muutused, misläbi neist on saanud klaaskeha. Ent järele võib olla jäänud rakke ja kiutükikesi, mis jäävad vabalt hõljuma. Lisaks kulgeb nägemisnärvist silmaläätsedeni kanal, milles on loote silmaläätsi toitev arter. Enne sündi see arter tavapäraselt atrofeerub ja imendub, kuid selle osakesed võivad alles jääda.

Ent põhjusi võib olla teisigi. Ka täiskasvanul ei koosne klaaskeha ainult geelist. Seda ümbritseb õrn hüaloidmembraan, mis liibub tihedalt vastu võrkkesta – suuremat osa silma sisepinnast katvat valgustundlikku koekihti, mis võtab vastu seda, mida inimene näeb. Hüaloidmembraan kinnitub täies ulatuses võrkkesta esiservale. Sellest liitekohast hargneb kõikjale klaaskehasse peeneid kiukesi.

Inimese vananedes hakkavad need kiukesed degenereeruma. Selle tagajärjel mõned neist purunevad. Ka klaaskehaneste hakkab veelduma, mistõttu purunenud kiutükid saavad selles vabamalt hõljuda. Klaaskeha hakkab samuti tasapisi degenereeruma ning võrkkestast irduma, jättes ehk endast maha teisigi rakulisi jääke. Niisiis, vananedes näeb inimene üha rohkem neid nägemisväljas vabalt ringi ujuvaid ja keerlevaid „lendavaid kihulasi”.

 Nende väikeste triivijate veel üheks allikaks võivad olla võrkkesta veresooned. Löögi puhul pähe või ülemäära suure surve korral silmamunale võib väikesest veresoonest pääseda välja vere punaliblede voog. Vere punalibled on kleepjad, mistõttu nad kalduvad koonduma kobarasse või ahelasse. Üksikud rakud või kobarad võivad liikuda edasi klaaskehasse, ning kui nad jäävad võrkkesta lähedusse, võivad nad nähtavad olla. Organism suudab vere punaliblesid imendada, nii et nad lõpuks kaovad. Kuid need pole tegelikult muscae volitantes, sest need on pisivigastuse tagajärg.

Kas muscae volitantes’e olemasolu viitab sellele, et midagi on korrast ära? Üldjuhul mitte. Neid näevad inimesed – ka noored –, kelle silmad talitlevad normaalselt, sealjuures õpivad nad neid tasapisi ignoreerima. Kuid on seisundeid, mis viitavad ohule.

Kui ähvardab oht

Kui äkitselt märgatakse hulgaliselt lisandunud plekke, võib see tähendada, et midagi on korrast ära. See on nii eriti siis, kui inimene näeb oma silmades ka väikseid valgussähvatusi. Selliste nähtuste algpõhjus peitub võrkkestas, kus valgus muundub närviimpulssideks. „Nõesadu” ja valgussähvatused tekivad tavaliselt võrkkesta irdumise tagajärjel. Kuidas see toimub?

Võrkkest meenutab oma konsistentsilt ja tiheduselt niisket siidpaberit ning on peaaegu sama õrn. Selle valgustundlik kiht kinnitub kindlalt tagumisele kihile ja klaaskehale vaid eesservas ja nägemisnärvi juures, kusjuures võrkkesta-tsentraallohu juures on see kinnitunud nõrgemalt. Ülejäänud võrkkesta aitab hoida paigas klaaskeha.  Silm on sedavõrd elastne, et tavaliselt võrkkest ei rebene oma kohalt lahti ega irdu isegi löökide tagajärjel.

Ent löök võib põhjustada kahjustuse, mis võrkkesta teatud piirkonda nõrgestab või siis sinna pisikese rebendi või augu tekitab. Selline auk võib tekkida ka klaaskeha ja võrkkesta kleepumisest – järsu liigutuse või vigastuse tagajärjel sikutab klaaskeha kõvasti võrkkesta, nii et tekib väike rebend. Sel juhul võib klaaskehast voolata vedelik võrkkesta taha ning selle oma kohalt nihutada. See häiring käivitab valgustundlike närvirakkude impulsid, mida tajutakse valgussähvatustena.

Kuna ka võrkkesta sisepinda katab veresoonte võrgustik, kaasnevad mõnikord irdumisega väiksemad või suuremad verejooksud. Klaaskehasse satuvad vererakud, mida nähakse kui ootamatult tekkinud nõgisadet. Võrkkesta irdudes hakkab vaatevälja peagi katma uduloor või hägune kardin.

Niisiis, kui inimene märkab, et ootamatult on tekkinud hulgaliselt tähnikesi – eriti kui nendega kaasnevad valgussähvatused –, tuleb minna otsekohe silmaarsti juurde või haiglasse! Tegemist võib olla võrkkesta irdumisega. Selle laialdase irdumise korral ei pruugi ravi õnnestuda.

Kas oled näinud oma silme ees juba aastaid plekke, ilma et nendega kaasneksid valgussähvatused? Arvatavasti pole muretsemiseks põhjust. Selliseid plekke näeb peaaegu igaüks. Kui neid ignoreerida, ei kao nad küll kuskile, ent inimese aju õpib neid kujutisi igapäevaste tegemiste juures pärssima. Fakt, et nad võivad eksisteerida tegelikult nägemist kahjustamata, räägib silma paindlikust kavandatusest ja aju kohanemisvõimest.

Et aga silmaarst saaks inimesele kindlalt öelda, et hõljuvate laigukeste pärast pole põhjust muretseda, tuleks oma silmi põhjalikult kontrollida lasta.

[Kast/pilt lk 25]

Nüüdisaegse refraktiivse korrektsiooni algupära

Kui kantakse arsti poolt välja kirjutatud prille või kontaktläätsi, peaks mõnes mõttes muscae volitantes’t tänama. Need äratasid uudishimu 19. sajandi väljapaistvas hollandi arstis Frans Cornelis Dondersis, kes alustas silma füsioloogia ja patoloogia teaduslikke uuringuid. Lisaks sellele, et ta tegi kindlaks mõningad muscae volitantes’e põhjused, avastas ta, et kaugnägevust põhjustab silmamuna lühenemine ning et astigmatismiga kaasnev ähmane nägemine johtub sarvkesta ja silmaläätsede pinna ebatasasustest. Tema uuringud andsid tõuke nüüdisaegsete prillide arenguks.

[Pilt]

Donders

[Allikaviide]

Loa andnud: National Library of Medicine

[Joonis lk 24]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

Irdunud võrkkest

Vere punalibled

Võrkkesta rebend

Hüaloidmembraan

Silmaläätsed

Pupill

Vikerkest

Ripskeha

Klaaskeha

Veresooned

Ajju kulgev nägemisnärv