Läbi tormise mere rahulikesse vetesse

JUTUSTANUD HANS STURM

ROHKEM kui 200 aastat on mu suguvõsa meesliikmed merd sõitnud. Minu unistuseks oli käia oma isa jälgedes, nagu tema oli käinud mu vanaisa jälgedes, ja saada meremeheks.

Kui Esimene maailmasõda 1914. aastal puhkes, võeti mu isa Saksa mereväkke ja ta hakkas sõitma miinitraaleriga Läänemerel. 1916. aasta paiku määrati isa kaubalaevale, millega kuni sõjategevuse lõpuni Rootsist rauamaaki veeti. Isa suri 1919. aastal, kui olin alles kaheksa-aastane, kuid mälestused temast sundisid mind tagant.

Et oma unistus täide viia ja valitud elukutset omandada, tuli mul merel teenida neli aastat ning 20 kuud sellest tuli sõita purjelaevadel. Alles siis võisin merekooli astuda. Niisiis, kui olin 15-aastane, viis ema mind mu sünnipaigast Stettinist (praegune Szczecin Poolas) Saksamaale Hamburgi. Teadsime, et Laeiszi laevakompaniil on mõned purjelaevad ning lootsime, et saan ühele neist kadetiks. Meil ei olnud võimalik selle eest maksta, aga et Laeisz mu isa tundis, võttis ta mu tasuta vastu.

Aastal 1927 alustasin ma oma merereise neljamastilisel teraskerega laeval „Padua” *. See sõitis Hamburgist Tšiilisse, et vedada sealt nitraadilaadungeid. Laeval polnud mootorit, olid vaid purjed. Need sõidud üle Atlandi olid põnevad kogemused kõigile meie poistele.

Sageli pidime sõitma tormisel merel. Selleks ajaks võeti purjed maha. Mis tunne oli purjede allalaskmiseks mööda taglast ronida, kui meri laeva pillutas? Pean tunnistama, et kartsin! Aga kui käsk anti, oli mul kõik nagu peoga meelest pühitud ning ma lihtsalt ronisin üles ja tegin, mida kästi.

Minust sõltumatu jõud

Mu ema oli roomakatoliiklane, kuid varsti pärast isa surma hakkas ta läbi käima Ernste Bibelforscher’itega ehk tõsiste piibliuurijatega, nagu Jehoova tunnistajaid tol ajal Saksamaal tunti. Aastal 1923 lasi ta end ristida. Mulle polnud katoliku usk kunagi eriti kütkestav tundunud ja see, mida ema rääkis, näis arukas. Meil noorema õe Margotiga oli seepärast tavaks emaga piibliuurimise koosolekutel kaasas käia.

Aastal 1929 lahkusin ma „Padualt”, et sõita järgmised kolm aastat erinevatel aurikutel. Need viisid mind Põhja-Euroopa sadamatesse ja Vahemerele. Ühel reisil sõitsin ma ümber maakera. Mulle meeldis selline elu ja ma ootasin rõõmuga Stettini merekooli astumist, kus ka mu isa oli õppinud. Aastal 1933 alustasin 18-kuulist kursust, et saada kapteni abiks. Kuid minust sõltumatud jõud nurjasid mu plaanid.

Hitler sai võimu selsamal aastal ja natsionalismilaine haaras kogu Saksamaad. Koolinoored kisendasid rõõmuga: „Heil Hitler!” Ent mina teadsin  selle põhjal, mida olin emalt õppinud, et mul ei sobi kunagi nii teha. Mul paluti oma keeldumist selgitada, kuid neile see ei meeldinud ja mind visati koolist välja. Kooli rektor oli hea inimene ning andis mulle dokumendi, kus seisis kirjas, et olin õppinud ühe aasta. Aga kuna ma ei saanud kursust lõpetada, jäin ma kvalifikatsioonist ilma. Kogu maailm näis mu ümber kokku varisevat.

Surve suureneb

Sattusin nüüd oma erapooletuse pärast musta nimekirja. Vähe sellest, et ma ei saanud sõita ühelgi laeval, mul ei olnud enam üldse võimalik tööd leida. Nii jäingi koju ja aitasin ema. Ta püüdis elatada end toiduvalmistamisega ning ma aitasin hea meelega tal nõusid pesta ja köögivilju puhastada. Aastal 1935, neli aastat enne Teist maailmasõda võttis mu elu hoopis teistsuguse suuna.

Mu onu Oskar elas Danzigis (praegu Gdańsk). Kui ta mu raskustest kuulis, kutsus ta mind enda juurde restorani tööle. Mu onu ja ta naine Rosl olid mõlemad Jehoova tunnistajad. Võtsin nende lahke pakkumise rõõmuga vastu. Kuigi nad ei suutnud maksta mulle alati palka, tundsin end nende juures palju kindlamalt.

Pärast Esimest maailmasõda sai Danzigist niinimetatud vabalinn, mis haldas Rahvasteliidu juhtimise all laiaulatuslikku maariba. Eesmärgiks oli tagada Poolale juurdepääs merele, kuid see kokkulepe lahutas tegelikult Ida-Preisimaa ülejäänud Saksamaast. Selline olukord oli Hitlerile vastuvõetamatu. Tegelikult oligi tema sissetung Poolasse ja Poola annekteerimine see, mis vallandas Teise maailmasõja.

Mingil ajal pärast mu saabumist hoolitsesid onu ja tädi ühe noormehe eest, kes oli olnud koonduslaagris sellepärast, et ta oli Jehoova tunnistaja. Ta rääkis mulle, kui karmilt teda koheldi. Veidi hiljem arreteeriti mu onu ja tädi, sest nad ei tervitanud Hitlerit, kuid nad lasti lahti. Sel ajal kuulas gestaapo mindki üle, kuigi ei jätnud vahi alla.

Vahepeal sai mu ema Stettinis teate, millega kutsuti mind Saksa sõjaväkke. Kohe kirjutas ta mulle ettevaatusabinõusid rakendades kirja, milles palus mul külastada tädi Naomit, kes elas Põhja-Rootsis. Sain aru, mida ta mõtles – pean lahkuma riigist!

Natslik tagakiusamine

Olukord muutus järjest raskemaks. Onu ja tädi arreteeriti uuesti. Seekord viidi nad Stutthofi koonduslaagrisse, mis jäi Danzigist kahetunnise bussisõidu kaugusele. Neid hoiti seal sõja lõpuni 1945. aastal. Oma kurvastuseks sain teada, et mu onu suri laeval, mis viis läheneva vene armee eest põgenevaid laagrielanikke lääne poole. Aga mu tädi jäi ellu ja temast sai täisajaline kuulutaja.

Kui mu onu ja tädi Stutthofi viidi, vahistati Stettinis mu ema ning tema oli vangis seitse kuud. Mu õde oli abiellunud noormehega, kelle vanemad  olid Jehoova tunnistajad, ning ka õde oli koos emaga samal ajal vangis. Õemees ja õetütar saadeti koonduslaagreisse, kus õemees ka suri. Õetütar aga viibis kaheksa aastat mõningates kõige kurikuulsamates koonduslaagrites, mille hulgas oli ka Bergen-Belseni laager.

Ükskord keeldus mu õetütar koos teiste tunnistajatega sõjaväe jaoks padrunivöid õmblemast ning neid sunniti õhukeselt riietatuna kella kuuest hommikul kuni kuueni õhtul õues seisma – see juhtus novembrikuus. Nende igapäevaseid toiduportsjoneid vähendati leivatüki ja kannutäie veeni ning igal kolmandal päeval anti neile veidi kuuma suppi. Nad magasid betoonpõrandal ilma madratsita, neil ei olnud isegi õlgi. Nii kestis kuus nädalat ja laagri juhtkond imestas, et nad kõik ellu jäid.

Põgeneda! Aga kuhu?

Seejärel kui onu ja tädi teist korda arreteeriti, teadsin ma, et pean kindlasti Danzigist lahkuma, enne kui gestaapo minu järele tuleb. Onu oli laenanud mulle veidi raha ja lõpuks sain koha Poola laevale, mis sõitis Inglismaa idarannikul asuvasse Hulli. Laevalt maha tulles anti mulle luba jääda maale kolmeks kuuks, mis oli välismaalase jaoks tavaline aeg.

Seadsin oma sammud kohe Vahitorni ühingu Londoni harubüroosse aadressil Craven Terrace 34. Seal kohtusin tolleaegse harubüroo ülevaataja Pryce Hughesiga. Ta organiseeris nii, et sain jääda tema sugulase Stanley Rogersi juurde Inglismaa läänerannikule Liverpooli. Stanley oli mu vastu väga lahke.

1937. aasta kevadel lasin ma end Liverpoolis ristida, sümboliseerimaks oma pühendumist Jehoovale. Kuid ma igatsesin ikkagi taga meremeheelu ja nii astusin Liverpooli merekooli ning võisin kahe kuu pärast saada kätte oma teise tüürimehe diplomi. Kuna mu Inglismaal viibimise aeg hakkas varsti läbi saama, võtsid mu Liverpooli sõbrad oma rahvasaadikuga parlamendis ühendust ja minu aega pikendati veel kolm kuud. See oli mulle vajalik hingetõmbeaeg.

Tänu kogemustele, mida olin saanud „Paduaga” seilates, ilmutas merekooli meresõiduinstruktor mu vastu erilist huvi. Kui ta mu täbarast olukorrast teada sai, soovitas ta mul pöörduda Blue Funnel Line’i. Sain seal kokku Lawrence Holtiga, kes oli üks selle direktoreid. Kaks aastat hiljem, kui ma kohtasin teda uuesti ühel selle kompanii laeval, küsis ta, kas olen juba saanud esimese tüürimehe diplomi. Ütlesin talle, et mul oleks vaja veel kõigest kaks nädalat kaptenisillal teenida, ja siis ta korraldas, et sain sõita Egiptusesse Port Saidi.

Kui ma 7. juulil 1939 Liverpooli naasin, oli mul plaanis sooritada esimese tüürimehe eksam, kuid see osutus võimatuks, sest sõda oli algamas. Selle asemel saadeti mind Londonisse ühele laevale. Kui valitsusametnikud sellest teada said, keelasid nad viivitamatult mul ühegi laevaga sõitmast, ning kuna olin sakslane, tahtsid nad mind kui vaenuriigi kodanikku vangi panna. Kuid mr. Holt astus vahele ja mind määrati Liverpoolis aednikuna tööle. Mais 1940 mind ikkagi arreteeriti ja juunis saadeti aurikul „Ettrick” Kanadasse.

Edasi Kanadasse

„Ettricku” pardal oli umbes 5000 sakslast, pooled neist olid pagulased ja pooled sõjavangid. Pagulaste hulgas oli Saksamaa endise keisri pojapoeg krahv von Lingen, nagu meie teda tundsime. Kogu meie kirjavahetus vaadati üle ja kui luureohvitser nägi von Lingeni kirja, mis oli adresseeritud Inglismaa valitseva kuninga emale, kuninganna Maryle, ja mille avasõnadeks olid: „Kallis tädi Mary!”, siis tundus asi talle kahtlane. Kuid von Lingenil oli õigus – Inglismaa ja Saksamaa kuninglikud perekonnad olid omavahel sugulussidemeis. Minu jaoks tõstis see vahejuhtum eredalt esile seda, kui rumal ja asjatu sõda oli.

Stanley Rogers, keda varem mainisin, oli teeninud kahe maailmasõja vahelisel ajal Kanadas  pilgrimina (nagu Jehoova tunnistajate reisivaid ülevaatajaid tol ajal kutsuti). Ta võttis sealsete tunnistajatega ühendust ning nemad omakorda võtsid ühendust minu ja veel teise Jehoova tunnistaja Tony Steffensiga, kes oli samuti küüditatud. Nende kirjad ja postipakid olid meile suureks lohutuseks. Mind hoiti kokku kaks ja pool aastat kaheksas vangilaagris, kus ma enamiku ajast valmistasin puust laudu ja pinke.

Tagasi Inglismaale ja vabadusse!

Kui Teine maailmasõda lõppema hakkas, viidi mind tagasi Inglismaale Mani saarel olevasse interneeritute laagrisse. Seal külastas mind John Barr Vahitorni ühingu Londoni harubüroost, kes praegu on Jehoova tunnistajate juhtiva kogu liige, ning temaga olid kaasas mõned kohalikud Jehoova tunnistajad. Mind vabastati 1944. aastal ja ma sain jälle Stanleyga kokku. Vahepeal oli Stanley abiellunud Nita Thomasega ja elas Mersey jõe äärses sadamalinnas Birkenheadis, mis asus Liverpooli vastas. Seal ma kohtusin Nita õe Olive’iga ja järgmisel aastal me abiellusime.

Niipea kui loa saime, läksime Saksamaale mu ema vaatama. Südantlõhestav oli reisida läbi laastatud linnade, mida olin kunagi nii hästi tundnud. Eriti tahtsin ma käia Hamburgis, et näha Laeiszi bürood. Kui suur oli mu üllatus, kui kohtusin seal kapten Pieningiga, kes oli „Padua” kapten minu viimase kahe reisi ajal aastail 1928 ja 1929. Sõja ajal oli ta olnud tegevteenistuses ning tema mõlemad pojad tapeti rindel. Ta oli sellest täiesti murtud. See, mida nägin ja kuulsin, kurvastas mind väga.

Blue Funnel Line tundis minu vastu püsivat huvi neil aastatel, mil olin Kanadas, ning pärast mu tagasitulekut võtsid nad mind hea meelega uuesti tööle. Aastal 1947 sain ma lõpuks oma esimese tüürimehe diplomi. Järgmisel aastal hakkas Olive täisajaliseks evangeeliumikuulutajaks.

Leian oma elu eesmärgi

Läksin jälle merele ja kohtusin oma reisidel Kaug-Ida maades mitme Jehoova tunnistajast misjonäriga. Kuid 1947. aastal Londonis toimunud konvent oli see, mis jättis kustumatu jälje mu südamesse, sest see ajendas mind otsustama, et nüüdsest peale on mu sihiks täisajaline Jehoova teenistus. Mu tööandjad olid pettunud. Kuid 1952. aastal pakkusid nad mulle lahkelt osaajalist tööd büroos, et võiksin Olive’iga koos täisajaliselt kuulutustööd teha. Minu suur südamesoov meremeheelu elada oli asendunud palju vastupandamatuma sooviga.

Tundsime Olive’iga ühisest kuulutamisest suurt rõõmu ja meil oli eesõigus aidata paljudel inimestel jõuda Piibli tõe täpsele tundmisele (2. Korintlastele 3:2, 3). Aastate jooksul on mul olnud lisaeesõigusi piirkonnakonventidel ja ringkonnakokkutulekutel. Praegu teenin kogudusevanemana Wirrali poolsaarel Birkenheadis ja selle lähistel.

Minu kallis Olive suri 1997. aastal. Tagasi vaadates võin näha, et olen varem oma elus nii mitmedki tormid üle elanud. Kuid lõpuks olen Jehoova armastava juhtimise all koos oma armastava kaasaga seilanud üle 50 aasta rahulikes vetes parimal eluteel, milleks on Jehoova teenimine.

[Allmärkus]

[Pilt lk 18]

Koos isa ja emaga aastal 1914

[Pildid lk 18, 19]

Minu Saksa lossimisraamat, kus on kirjas mu sõidud neljamastilisel „Padual”

[Pilt lk 21]

Koos oma naise Olive’iga Londoni konvendil aastal 1974