Ära lange propaganda lõksu!

„Lihtsameelne usub igat sõna.” (ÕPETUSSÕNAD 14:15)

HARIDUSE andmisel ja propagandal on vahe, väga suur vahe. Haridus õpetab inimest, kuidas mõelda. Propaganda ütleb, mida peab mõtlema. Head õpetajad tutvustavad kõiki küsimusega seotud tahke ja ergutavad mõtteid vahetama. Propagandistid aga sunnivad inimesi alatasa oma arvamust kuulama ega erguta mõtteid vahetama. Tihtipeale pole nende tegelikud motiivid kohe ilmsed. Nad toovad välja vaid need faktid, mis on neile kasulikud, ning varjavad teisi. Samuti moonutavad ja väänavad nad fakte, valetavad ning räägivad poolikuid tõdesid. Nad apelleerivad emotsioonidele, mitte loogilisele mõtlemisele.

Propagandistid teevad kõik mis võimalik, et nende sõnum tunduks õige ja moraalne ning et inimene tunneks end tähtsana ja kuskile kuuluvana, kui ta selle sõnumi vastu võtab. Nad tahavad inimesi uskuma panna, et nad on targad, nad pole üksi, nad võivad tunda end muretult ja turvaliselt, kui teevad nende sõnade järgi.

Kuidas kaitsta end inimeste eest, keda Piibel nimetab „tühja jutu meesteks ja eksitajateks”? (Tiitusele 1:10.) Kui oled tuttav nende mõningate trikkidega, on kergem hinnata igasuguseid sõnumeid ja infot, mida sulle esitatakse. Toome ära mõned võimalused.

Ole valiv. Täiesti vastuvõtlikku mõistust võib võrrelda toruga, millest kõik läbi voolab, isegi reovesi. Keegi ei taha oma mõistust mürgiga saastata. Saalomon, vana aja kuningas ja õpetaja, hoiatas: „Lihtsameelne usub igat sõna, aga taipaja paneb tähele oma samme!” (Õpetussõnad 14:15). Niisiis tuleb meil olla valivad. Me peame analüüsima kõike, mida meile pakutakse, otsustamaks, mida vastu võtta, mida mitte.

Samas ei ole ka hea olla kitsarinnaline ning keelduda mõtlemast faktide peale, mis võivad meie mõtlemist rikastada. Kuidas leida tasakaalu? Kasutades mingit mõõdupuud, mille järgi uut infot hinnata. Kristlasel on selleks olemas suure tarkuse allikas. Tal on Piibel, mis on tema mõtlemisele kindlaks juhiks. Ühest küljest on tema mõistus uuele teabele avatud ehk vastuvõtlik. Ta võrdleb hoolega uut infot Piibli normidega ning võtab vastu selle, mis on nendega kooskõlas.  Teisest küljest mõistab ta selle teabe ohtlikkust, mis on täiesti vastuolus Piiblil põhinevate väärtushinnangutega.

Kasuta vahetegemisvõimet. Vahetegemisvõime on „terane otsustusvõime”. See on „mõistuse oskus ehk võime ühte asja teisest eristada”. Vahetegemisvõimega inimene tajub ideede ja mõtete nüansse ja tal on hea otsustusvõime.

Kui kasutame vahetegemisvõimet, tunneme ära need, kes võtavad appi „magusad sõnad ja libedad kõned”, et ’petta tõemeelsete südameid’ (Roomlastele 16:18). Vahetegemisvõime aitab heita kõrvale asjakohatu info ja eksitavad faktid ning tajuda mingi küsimuse tõelist sisu. Mille järgi tunda ära eksitavat infot?

Kontrolli infot. „Armsad, ärge uskuge igat vaimu, vaid katsuge vaimud läbi,” ütles esimesel sajandil elanud kristlik õpetaja Johannes (1. Johannese 4:1). Mõned tänapäeval elavad inimesed on nagu käsnad, mis imevad endasse kõike, millega nad kokku puutuvad. Seda kõike endasse lasta on üsna kerge.

Kuid on palju parem, et iga inimene otsustaks ise, millega ta oma mõistust toidab. Öeldakse, et inimene on see, mida ta sööb, ning see võib hõlmata nii ihu- kui ka vaimutoitu. Ükskõik mida me loeme, vaatame või kuulame, tuleb kontrollida, kas see on propagandistlike sugemetega või mitte.

Lisaks, kui tahame olla erapooletud, tuleb meil uut infot alati kontrollida. Me peame aru saama, et see, mida meile esitatakse, on siiski vaid kellegi arvamus. Nende arvamuste usaldusväärsus sõltub meile teadaolevate faktide paikapidavusest, meie mõtlemisvõimest ning normidest ja väärtushinnangutest, mida me aluseks võtame.

Esita küsimusi. Nagu oleme näinud, on tänapäeval palju inimesi, kes tahaksid meid ’petta meelitavate kõnedega’ (Koloslastele 2:4). Niisiis, kui meile tuuakse veenvaid argumente, peaksime esitama küsimusi.

Tee esiteks kindlaks, kas see info sisaldab eelarvamusi. Mis on selle sõnumi levitamise ajend? Kui see sõnum kubiseb halvustavatest nimetustest ning alltekstiga ütlustest, siis miks? Milline on selle sõnumi väärtus,  kui alltekstiga ütlused kõrvale jätta? Kui võimalik, püüa uurida, mis on nende inimeste senised saavutused. Kas nad on tuntud tõe rääkimise poolest? Kui viidatakse „autoriteetidele” või mingisugustele allikatele, siis kes või mis need on? Miks on alust arvata, et sellelt isikult, organisatsioonilt või sellest väljaandest võib saada kõnealuse teema kohta asjatundlikku ja usaldusväärset infot? Kui sa märkad, et püütakse rõhuda tunnetele, küsi endalt, milline on selle sõnumi väärtus siis, kui tunded kõrvale jätta.

Ära lihtsalt järgi enamust. Kui sa mõistad, et see, mida kõik mõtlevad, ei pruugi tingimata õige olla, võid saada jõudu, et mõelda teistmoodi. Kui näib, et kõik teised ühtemoodi mõtlevad, kas tähendab see, et ka sina peaksid nii mõtlema? Üldlevinud arvamus ei ole usaldusväärne tõe baromeeter. Läbi sajandite on kõiksuguseid ideid laialdaselt vastu võetud ja hiljem valeks tunnistatud. Ometi kipuvad inimesed enamusega kaasa minema. Käsk, mis on kirjas 2. Moosese 23:2, on meile heaks põhimõtteks: „Ära järgne jõugule kurja tegema.”

Usaldusväärsed teadmised või propaganda

Nagu varem mainiti, on Piibel selge mõtlemise kindel juht. Jehoova tunnistajad usuvad seda ja nõustuvad sellega, mida Jeesus ütles Jumalale: „Sinu sõna on tõde!” (Johannese 17:17). See on nii sellepärast, et Jumal, Piibli autor, on „tõe Jumal” (Laul 31:6).

Jah, praegusel keeruka propaganda ajastul võime usaldada Jehoova Sõna kui tõe allikat. See kaitseb meid nende eest, kes tahavad meid „võltside sõnadega ära osta” (2. Peetruse 2:3, EP 97).

[Pilt lk 9]

Vahetegemisvõime aitab meil heita kõrvale asjakohatu ja eksitava info

[Pildid lk 10]

Kontrolli, kas see, mida sa loed või vaatad, vastab tõele

[Pilt lk 11]

Üldlevinud arvamus pole alati usaldusväärne

[Pilt lk 11]

Me võime usaldada Jumala Sõna kui tõe allikat