Infoga manipuleerimine

„Kaval ja sihikindel propaganda võib muuta isegi taeva põrguks ja kõige haletsusväärsema elu paradiisiks.” (ADOLF HITLER, „MEIN KAMPF”)

KUNA kommunikatsioonivahendite hulk on pidevalt kasvanud – alates trükisõnast kuni telefonside, raadio, televisiooni ja Internetini –, on keelitavate sõnumite vool tähelepanuväärselt suurenenud. See infotehnoloogiarevolutsioon on tekitanud infotulva, mis ujutab inimesi igast suunast üle loendamatute sõnumitega. Sellise surve tõttu kugistavad paljud need sõnumid alla ning võtavad infot vastu ilma vähimagi kahtluse ja analüüsimiseta.

Kavalatele propagandistidele meeldivad sellised vaimsed lühiühendused väga, eriti niisugused, mis jätavad kõrvale ratsionaalse mõtlemise. Selleks kütavad nad üles tundeid, kasutavad ära kindlusetust ja keele mitmetähenduslikkust ning väänavad loogikareegleid. Nagu ajalugu on näidanud, võivad sellised meetodid kahjuks liigagi efektiivsed olla.

Propaganda ajalugu

Tänapäeval on sõnal „propaganda” negatiivne maik ning see seostub ebaausate meetoditega. Alguses siiski ei tahetud sellele sõnale niisugust tähendust anda. „Propaganda” tuleb tõenäoliselt ladinakeelsest nimest, mis käis rooma-katoliku kardinalide grupi ehk Congregatio de Propaganda Fide (Usupropaganda Kongregatsioon) kohta. Sellele kolleegiumile, mida kutsuti lühidalt Propaganda’ks, pani aluse paavst Gregorius XV aastal 1622 ning selle ülesandeks oli misjonitööd juhtida. Aja jooksul hakati propaganda all mõtlema mistahes tõekspidamiste levitamist.

Propaganda mõiste oli aga olemas juba enne 17. sajandit. Juba muistsetest aegadest on inimesed kasutanud kõikvõimalikke viise ideoloogiate levitamiseks või kuulsuse ja võimu juurdesaamiseks. Näiteks on propaganda tegemiseks kasutatud kunsti juba Egiptuse vaaraode päevist saadik. Need valitsejad lasid ehitada püramiide, et luua kujukas pilt võimust ja kadumatusest. Ka roomlaste arhitektuuril oli poliitiline eesmärk – ülistada  riiki. Mõiste „propaganda” sai üldiselt halvamaigulise tähenduse Esimese maailmasõja ajal, mil valitsused hakkasid aktiivselt osalema meedia kaudu levitatava sõjainfo kujundamisel. Teise maailmasõja ajal osutusid Adolf Hitler ja Joseph Goebbels meisterpropagandistideks.

Pärast Teist maailmasõda hakati propagandat üha rohkem kasutama riigipoliitika edendamiseks. Nii lääne- kui ka idablokk panid mängu kogu jõu, et korraldada kampaaniaid, mille eesmärgiks oli erapooletuid rahvahulki enda poole võita. Kõiki inimese elu ja rahvuspoliitika aspekte kasutati ära propagandistlikel eesmärkidel. Viimastel aastatel on valimiskampaaniates ja tubakakompaniide reklaamides olnud näha, kui keerukaks on propagandameetodid muutunud. On palgatud nii-öelda eksperte ja muid inimesi, et näidata, nagu oleks suitsetamine prestiižikas, mitte aga tervistkahjustav, nagu see tegelikult on.

 Valed, valed!

Muidugi on propagandistidel kõige kergem kasutada sulaselgeid valesid. Mõtle näiteks nende valede peale, mida Martin Luther 1543. aastal Euroopa juutide kohta kirjutas: „Nad on mürgitanud ära kaevud, mõrvanud inimesi, röövinud lapsi ... Nad on pahatahtlikud, vaenulikud, kättemaksuhimulised, kavalad maod, salamõrvarid ja kuradi lapsed, kes salvavad ning teevad kurja.” Ja mida ta õhutas nn. kristlasi tegema? „Pange põlema nende sünagoogid ja koolid ... Tehke maatasa nende kodud.”

Politoloogia ja sotsioloogia professor, kes on uurinud seda ajajärku, ütleb: „Antisemitismil pole tegelikult mingit tegemist juutide tegudega ning seega ka mitte mingit tegemist antisemitistide teadmistega juutide tõelisest olemusest.” Samuti märgib ta: „Juute peeti kõige kurja juureks, nii et mis iganes ühiskonnas või inimeste elus ka ei juhtunud, süüdistati automaatselt juute.”

Üldistuste tegemine

Teine väga edukas propagandameetod on üldistuste tegemine. Üldistamine kipub varjama tegelike tüliküsimustega seotud tähtsaid fakte ning seda kasutatakse sageli selleks, et alandada terveid inimgruppe. Näiteks võib mõningates Euroopa maades sageli kuulda ütlust, et mustlased või immigrandid on vargad. Kuid kas see on tõsi?

Kolumnist Richardos Someritis ütleb, et ühes riigis tekitas selline arusaam välismaalaste vastu teatud laadi ksenofoobiat ja väga sageli ka rassivaenu. Kuid mis puutub kuritegudesse, siis on teada, et nende sooritajad sellel maal on sama tõenäoliselt kohalikud elanikud kui võõramaalased. Näiteks märgib Someritis, et uuringute järgi on Kreekas sooritatud 100 kuriteost 96 pannud toime kreeklased. „Kuritegevuse põhjused on majanduslikud ja sotsiaalsed, mitte rassilised,” sõnab ta. Ta süüdistab „süstemaatilises ksenofoobia ja rassismi edendamises” meediat, sest see kajastab kuritegevust erapoolikult.

Siltide külgekleepimine

Mõned inimesed solvavad nendega lahkarvamusel olevaid inimesi, seades küsimuse alla nende loomuse või motiivi, selle asemel et keskenduda faktidele. Mingi halvustav nimi jätab inimesele, inimgrupile või ideele külge negatiivse ja kergesti meeldesööbiva sildi. Nimepanija loodab, et selline silt jääbki külge. Kui mõnda inimest või ideed põlatakse külgeriputatud negatiivse sildi pärast ega vaevuta ise tõendusmaterjali uurima, on sildikleepija strateegia edukaks osutunud.

Näiteks on viimasel ajal paljudes Euroopa riikides ja muudes maades tekkinud võimas sektivastane laine. Usuvähemuste vastu on köetud üles tundeid, neid on tembeldatud vaenlasteks ning süvendatud nende suhtes eelarvamusi. Tihti saab „sekt” lööksõnaks. „„Sekt” on saanud „ketseri” sünonüümiks,” kirjutas Saksa professor Martin Kriele 1993. aastal, „ning ketserid on tänapäeva Saksamaal, nagu varasematelgi aegadel, [määratud hävingule] kui mitte põletamise teel ..., siis maine rikkumise, isoleerimise ja majandusliku laostamise teel.”

Propaganda Analüüsi Instituut märgib, et „halvustavad nimed on mänginud ülivõimsat rolli maailmaajaloos ning meie individuaalses arengus. Need on rikkunud paljude maine ..., saatnud [inimesi] vangikongi, ajanud neid nii raevu, et nad on lahingusse astunud ja kaasmaalasi tapnud.”

Tunnetega manipuleerimine

Kuigi tunded võivad näida väheolulised faktiliste väidete või loogiliste argumentide kõrval, mängivad need veenmises väga tähtsat rolli. Kogenud suhtekorraldajad oskavad mängida tunnetega sama osavalt kui klaverivirtuoosid klaverit.

Näiteks on hirm emotsioon, mis võib ähmastada vahetegemisvõimet. Ja nii nagu  kadedusega, võib ka hirmutundega manipuleerida. Kanada ajalehe „The Globe and Mail” 1999. aasta 15. veebruari number teatas Moskva kohta järgmist: „Kui kolm tüdrukut eelmisel nädalal Moskvas enesetapu sooritasid, oletas Venemaa meedia otsekohe, et need tüdrukud olid Jehoova tunnistajate fanaatilised järelkäijad.” Pane tähele sõna „fanaatilised”. Loomulikult kardavad inimesed fanaatilisi usuorganisatsioone, mis oletatavasti õhutavad noori enesetappu sooritama. Kas need õnnetud tüdrukud olid tõesti kuidagimoodi Jehoova tunnistajatega seotud?

Sama ajaleht jätkas: „Hiljem möönis politsei, et nendel tüdrukutel polnud [Jehoova tunnistajatega] mingit pistmist. Kuid selleks ajaks oli üks Moskva telekanal seda sekti juba uuesti rünnanud, teatades vaatajatele, et Jehoova tunnistajad olid natslikul Saksamaal Adolf Hitleriga koostööd teinud, hoolimata ajaloolistest tõenditest, et tuhanded Jehoova tunnistajad viidi natslikesse surmalaagritesse.” Nende inimeste silmis, kes said valeinfot ning kelles see jutt tõenäoliselt kartust tekitas, olid Jehoova tunnistajad kas enesetappu õhutav sekt või natside kaastöölised.

Ka viha on tugev tunne, mida propagandistid ära kasutavad. Eriti tõhusalt õhutavad viha alltekstiga ütlused. Mõne rassi, etnilise või religioosse grupi vastu viha õhutavatel räpastel sõnadel ei näi olevat lõppu.

Mõned propagandistid mängivad uhkustundega. Me võime tihti kogeda, kuidas manipuleeritakse uhkusega, kui märkame selliseid mõjuvaid fraase nagu: „Iga intelligentne inimene teab, et . . . „ või „Sellise haridusega inimene nagu sina lihtsalt peab tunnistama, et . . . „ Samuti manipuleeritakse uhkusega halvustavaid väljendeid kasutades ning mängitakse seega meie kartusega rumal välja paista. Meisterkeelitajad teavad väga hästi, kuidas neid inimeste tundeid ära kasutada.

Lööklaused ja sümbolid

Lööklaused on ebamäärased ütlused, mida kasutatakse üldiselt vaadete või eesmärkide väljendamiseks. Nende ebamäärasuse tõttu on nendega kerge nõustuda.

Näiteks võivad demagoogid riiklike kriiside ja konfliktide ajal kasutada selliseid lööklauseid nagu „Ma toetan oma riiki, on tal siis õigus või mitte”, „Isamaa, usk, perekond” või „Vabadus või surm”. Kas aga enamik inimesi analüüsib hoolikalt, mis on nende kriiside või konfliktide taga tegelikult? Või on nad kohe nõus sellega, mida öeldakse?

Kirjutades Esimesest maailmasõjast, täheldas Winston Churchill: „Piisab vaid märguandest ning rahulikud talupoegade ja tööliste hulgad muutuvad sõduriteks, kes üksteist tükkideks rebima hakkavad.” Lisaks ütles ta, et enamik inimesi kuuletus käsule ilma mõtlemata.

Propagandistide kasutuses on ka laias valikus sümboleid ja märke, millega sõnumeid edasi anda, näiteks rahvaste saluut, auandmine ja lipp. Ära võib kasutada ka armastust vanemate vastu. Näiteks kasutavad kavalad veenjad selliseid mõisteid nagu isamaa, emamaa ja emakirik.

Niisiis võib kaval propaganda halvata mõtted, takistada selget mõtlemist ja vahetegemisvõimet ning panna üksikisikud ühtemoodi tegutsema. Kuidas ennast kaitsta?

[Väljavõte lk 8]

Kaval propaganda võib halvata mõtted ja takistada selget mõtlemist

 [Kast/pildid lk 7]

KAS JEHOOVA TUNNISTAJAD TEEVAD PROPAGANDAT?

Mõned Jehoova tunnistajate vastased on heitnud neile ette sionistliku propaganda levitamist. Teised on neid aga süüdistanud kommunismi propageerimises. On ka inimesi, kes väidavad, et Jehoova tunnistajate töö edendab „Ameerika imperialismi” ideaale ja huvisid. Teised aga kinnitavad, et tunnistajad on anarhistid, kes plaanitsevad korratusi, et muuta sotsiaalset, majanduslikku, poliitilist ja õiguslikku korda. On selge, et need vastuolulised süüdistused ei saa kõik tõele vastata.

Lihtne fakt on see, et Jehoova tunnistajad ei tee midagi sellist, mida on eespool mainitud. Nad täidavad hoopis ustavalt seda käsku, mis Jeesus Kristus oma jüngritele andis: „[Te] peate olema minu tunnistajad ... maailma otsani!” (Apostlite teod 1:8). Jehoova tunnistajate töö keskendub üksnes heale sõnumile taevasest Kuningriigist, mille kaudu Jumal toob rahu kogu maa peale (Matteuse 6:10; 24:14).

Need, kes on Jehoova tunnistajaid jälginud, pole leidnud mingeid tõendeid, et see kristlik kogukond oleks kunagi üheski riigis kordarikkuvaks jõuks olnud.

Paljud ajakirjanikud, kohtunikud ja teised inimesed on täheldanud seda, millist kasu on Jehoova tunnistajad ühiskonnale toonud. Toome mõned näited. Üks Lõuna-Euroopas elav reporter, kes käis Jehoova tunnistajate konvendil, kommenteeris: „Nendel inimestel on tugevad perekonnasidemed, neid õpetatakse ligimesi armastama ja elama oma südametunnistuse järgi, et mitte teistele kurja teha.”

Teine ajakirjanik, kes varem tunnistajatesse halvasti suhtus, ütles: „Nad elavad eeskujulikult. Nad ei riku moraali- ega õigusnorme.” Ka üks politoloog märkis sedasama: „Nad on inimeste vastu väga lahked, armastavad ja sõbralikud.”

Jehoova tunnistajad õpetavad seda, et on õige alluda võimudele. Seaduskuulekate kodanikena järgivad nad Piibli norme, mis puudutavad ausust, tõearmastust ja puhtust. Nad püüavad oma perega heade moraalinormide järgi elada ning õpetavad ka teisi sedasama tegema. Nad elavad rahus kõigi inimestega ega osale rahurikkuvates demonstratsioonides ja revolutsioonides. Jehoova tunnistajad tahavad eeskujulikult kuuletuda kõrgemate võimude seadustele, oodates samal ajal kannatlikult aega, mil Kõrgeim Autoriteet Suveräänne Issand Jehoova taastab maa peal täiusliku rahu ja õiglase valitsuse.

Jehoova tunnistajate töö on samas ka hariduslik. Võttes aluseks Piibli, õpetavad nad inimesi kogu maailmas arutlema selle põhimõtete üle, mis aitab neil võtta omaks õiged käitumis- ja moraalinormid. Nad edendavad väärtushinnanguid, mis parandavad pereelu ja aitavad noortel oma ea raskustega toime tulla. Samuti aitavad nad inimestel leida jõudu loobuda halbadest harjumustest ja saada läbi teiste inimestega. Sellist tööd ei saa küll kuidagimoodi propagandaks nimetada. Teatmeteos „The World Book Encyclopedia” ütleb, et sellises õhkkonnas, kus mõtteid saab vabalt vahetada, „erineb propaganda hariduse andmisest”.

[Pildid]

Jehoova tunnistajate väljaanded edendavad perekondlikke väärtusi ja kõrgeid moraalinorme

[Pildid lk 5]

Sõdu ja suitsetamist edendav propaganda on nõudnud palju inimelusid