Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Pärast torme päästetööd Prantsusmaal

Pärast torme päästetööd Prantsusmaal

Pärast torme päästetööd Prantsusmaal

„ÄRGAKE!” PRANTSUSMAA-KORRESPONDENDILT

FRANÇOISE avas ukse kavatsusega tuua kaminasse paar halgu. „Ma ei suutnud oma silmi uskuda,” meenutab ta. „Vesi ulatus peaaegu ukseläveni ja aiaväravast voogas parasjagu sisse üks suur laine.” Tema abikaasa Thierry läks läbi kaelani ulatuva vee garaaži ja tõi sealt redeli. Kogu pere jõudis pööningule, kus Thierry katusesse augu lõhkus. Läbimärja ja hirmununa ootas see abielupaar koos oma kolme lapsega neli pikka tundi, et neid päästetaks. Lõpuks avastas nad Prantsuse politsei helikopter ja tõstis vintsiga ohutusse paika.

Paduvihma tõttu tõusid jõeveed üle kallaste, lõhkusid tammisid ja hävitasid sildu. Mudaveevallid, mis olid kohati enam kui 10 meetrit kõrged, pühkisid oma teelt kõik ettejääva. Selles tormis suri üle 30 inimese – nad kas jäid kinni oma autosse või uppusid magamise ajal. Üks pääsenud tormiohver võrdles seda kohutavat novembriööd „maailma lõpuga”. Kogu Edela-Prantsusmaa – 329 linna ja asulat – kuulutati katastroofipiirkonnaks.

Halvim ootas alles ees

Edelapiirkond ravis alles oma haavu, kui saabus uus katastroof. Atlandi ookeani kohal paikneva haruldaselt tugeva madalrõhkkonna mõjul tekkisid orkaanitugevused tuuled. Esimene rajuhoog sööstis üle Põhja-Prantsusmaa 26. detsembril 1999 ja teine rüüstas lõunapoolseid alasid järgmisel ööl. Tuulte kiiruseks registreeriti üle 200 kilomeetri tunnis. Ametlike andmete kohaselt polnud Prantsusmaal sellist tormi olnud 17. sajandist alates.

Hélène oli kaheksandat kuud rase, kui torm tõusis. „Mul oli meeletu hirm,” meenutab ta. „Mu abikaasa sõitis parasjagu mootorrattaga koju ja ma nägin, kuidas väljas igal pool oksi lendas. Mõtlesin muudkui sellest, et ta ei näe oma last kunagi. Vaevalt oli mu mees koju jõudnud, kui vesi hakkas tungima meie majja. Pidime aknast välja hüppama.”

Prantsusmaal suri vähemalt 90 inimest. Nad kas uppusid või jäid langevate katusekivide, korstnate või puude alla. Sajad teised said tõsiseid vigastusi, nende hulgas ka mitu päästetöötajat nii eraisikute kui sõjaväelaste hulgast. Need tormid tabasid samuti naabermaid ning tapsid Hispaanias, Saksamaal, Suurbritannias ja Šveitsis kokku üle 40 inimese.

Tagajärjed

Prantsusmaa 96 departemangust kuulutati 69 ametlikult „looduskatastroofialaks”. Kahju suuruseks on arvatud ligi 70 miljardit franki (170 miljardit Eesti krooni). Mõned rüüstatud linnad, külad ja sadamad meenutasid pealtnägijaile lahinguvälja. Sõidu- ja raudteid blokeerisid langenud puud või elektripostid. Majadelt olid katused maha kistud, ehituskraanad olid ümber paisatud ja laevad heidetud kaidele. Tuhanded aiapidajad olid kaotanud kõik, millega elatist teenida, sest kasvuhooned ja viljapuuaiad olid hävinud.

Vaid paari tunniga rüüstas tuul Prantsusmaa metsad ja pargid, hävitades sadu tuhandeid hektareid metsa. Prantsusmaa Riikliku Metsaameti andmetel hävis arvestuse kohaselt 300 miljonit puud. Võimsad sajanditevanused puud kisti juurtega maast välja või murti katki nagu tuletikud. Tuul rebis Akvitaania ja Lorraine’i metsadesse tohutud vaod.

„Läksin järgmisel päeval pärast tormi metsa vaatama,” rääkis Jehoova tunnistaja Bernard, kes töötab metsavahina. „See, mis ma nägin, oli jahmatamapanev. Sellist vaatepilti nähes ei saa keegi ükskõikseks jääda! 80 protsendil minu koguduse liikmetest on elatise teenimine seotud metsaga. Inimesed on väga vapustatud, eriti vanurid.” Versailles’ lossi maa-alal oli maha langenud 10 000 puud. „Kulub kaks sajandit, enne kui see park taastab oma endise väljanägemise,” kurtis üks peaaednikest.

Kui elektriliinid maha langesid, jäi rohkem kui kuuendik Prantsusmaa rahvastikust pimedusse. Hoolimata kommunaaltöötajate kangelaslikest pingutustest olid kümned tuhanded inimesed kaks nädalat pärast tormi ikka veel ilma elektri ja telefonisideta. Mõned väikesed külad olid muust maailmast täielikult ära lõigatud. Peredele, kes olid sunnitud kaevust vett ammutama ja küünlaid põletama, tundus, nagu elaksid nad sada aastat tagasi, aga mitte 21. sajandi hakul.

Torm ei säästnud ka ühiskondlikke ehitisi, losse ega katedraale. Kahju said mitmed religioossed ehitised, kaasa arvatud Jehoova tunnistajate 15 kuningriigisaali. Mõnel pool peeti koosolekuid küünla või petroolilambi valgel.

Tormis sai kannatada ligikaudu 2000 Jehoova tunnistajatest perekonna omand, kahju varieerus langenud puudest ja kadunud katusekividest kodudeni, mis jõgede üle kallaste tõustes täielikult hävisid. Mitu Jehoova tunnistajat sai viga. Õnnetuseks uppus Charente’i piirkonnas 77-aastane Jehoova tunnistaja oma naise silme all, kes oli sunnitud seda abitult pealt vaatama. Teised pääsesid eluga üle noatera. 70-aastane Gilbert meenutab: „See on ime, et ma surma ei saanud. Uks prahvatas lahti ja vett voolas sisse uskumatu jõuga. Olin hetkega pooleteise meetri sügavuses vees. Mind päästis see, et haarasin oma riidekapist kõvasti kinni.”

Vajalik abi saabub

Tormid tekitasid nii Prantsusmaal kui terves Euroopas erakordse ühtekuuluvustunde. Ajalehes „Le Midi libre” öeldi: „On aegu, mil ligimesearmastus on peaaegu et kohustuslik, ilmutatakse seda siis kas spontaanselt, sõprusest või südametunnistuse sunnil.”

Kohe pärast tormi moodustasid Jehoova tunnistajad päästekomiteesid, et aidata kohalikke kogudusi ja ka teisi, kes katastroofis kannatada said. Regionaalsed ehituskomiteed, mida tavaliselt kuningriigisaalide ehitamiseks kasutatakse, organiseerisid vabatahtlikest töörühmi. Pärast novembritormi edelas osales pääste- ja koristustöödes 3000 Jehoova tunnistajat, kes aitasid kannatanutel maju mudast ja veest puhastada. Mõnda külla jõudsid tunnistajad esimeste vabatahtlike hulgas. Ühiskondlikud ehitised, nagu koolid, postkontorid, raekojad, vanadekodud ja koguni üks kalmistu, tehti puhtaks tunnistajate abiga. Tihtipeale töötasid nad kõrvuti päästeteenistusega.

Aidati kõiki, vaatamata nende usulistele tõekspidamistele. „Läksime appi küla preestrile. Puhastasime ta maja keldrit,” lausus üks tunnistaja. Ta lisas teiste kohta, keda tunnistajad aitasid: „Meid vaadati, nagu oleksime nende aitamiseks taevast alla sadanud.” Üks ametnik ütles: „See on see, kuidas nemad evangeeliumi mõistavad ja ligimesi aitavad. Ma mõtlen, et need, kes siia tulid, ka elavad vastavalt evangeeliumile ja oma usule.” Üks Jehoova tunnistajast vabatahtlik kommenteeris: „Süda on see, mis sunnib niimoodi tulema ja aitama. On suur rõõm, kui saad teha midagi kaasinimeste heaks.”

Pärast kahte detsembritormi ei olnud kümnetel Jehoova tunnistajate peredel mitme päeva jooksul oma kristlike vendadega mingit sidet. Reisivate ülevaatajate ja kohalike kogudusevanemate juhtimisel organiseeriti abi. Blokeeritud teede ja tummade telefoniliinide tõttu oli vahel võimatu jõuda koguni nende sõpradeni, kes elasid vaid mõne kilomeetri kaugusel. Isoleeritud koguduseliikmete aitamiseks ronisid mõned tunnistajad jala või koos jalgratastega üle murdunud puude, hoolimata üsnagi reaalsest ohust jääda langevate puude alla. Jällegi tegid vabatahtlikud kõvasti tööd, et koristada koole, raamatukogusid, laagriplatse ja kaasinimeste kodusid ning vabastada puudest metsateid.

Armastusega üle külvatud

Paljud katastroofiohvrid, eriti lapsed ja vanurid, olid juhtunust traumeeritud. Need, kes kaotasid oma kodu või armastatud inimese, vajavad palju aega ning perekonna ja sõprade tuge, et oma elu jälle rööbastesse saada. Pärast Aude’i piirkonnas toimunud üleujutust märkis dr. Gabriel Cottin psühholoogilise esmaabi komiteest: „Mistahes toetus inimeselt, kes kuulub kannatanuga samasse religiooni, on arvestamisväärselt suur abi.”

Jehoova tunnistajad peavad sellise abi osutamist oma moraalseks ja Pühakirjal põhinevaks kohustuseks. „Et ihus [tõeliste kristlaste kogukonnas] ei oleks lahkmeelt,” ütles apostel Paulus. „Et liikmed üksmeeles kannaksid muret üksteise eest. Ja kui liige kannatab, siis kannatavad teisedki liikmed ühes temaga.” (1. Korintlastele 12:25, 26.)

„Mõni tund pärast tormi lõppemist tuli kümmekond kristlikku õde-venda meie majja ja aitas kõike koristada,” räägib varemmainitud Hélène, kes on nüüd armsa tütrekese emaks saanud. „Isegi need tunnistajad, kes ise tormis kahju kannatasid, tulid meile appi. See oli tõesti imepärane, see oli spontaanne ja tuli südamest!”

Odette, kelle kodu hävis üleujutuses, ütles ühele teisele Jehoova tunnistajale: „Nad lohutasid mind väga. Seda on võimatu väljendada, mida ma tunnen. Ma olen hingepõhjani liigutatud kõigest sellest, mida minu heaks on tehtud.” Ühe abisaaja sõnades väljenduvad paljude tunded, kui ta hüüatas tänumeelselt: „Meid on tõesti armastusega üle külvatud!”

[Kast/pilt lk 18, 19]

„MUSTAD VEEVOOD”

Detsembri keskpaiku, vahetult enne torme uppus Prantsuse läänerannikust umbes 50 kilomeetri kaugusel suurtes lainetes tanklaev „Erika” ja sellest jooksis vette ligi 10 000 tonni naftat. Saastus umbes 400 kilomeetri pikkune kaldariba Bretagne’ist Vendée’ni. Torm suurendas seda ökokatastroofi, pekstes naftat paljudeks väikesteks kleepjateks naftalaikudeks, laiendades saastet ja tehes selle koristamise veelgi raskemaks. Tuhanded vabatahtlikud, noored ja vanad, tulid igast Prantsusmaa nurgast, et aidata kive ja liiva kleepuvast kütusest puhastada.

Õnnetus põhjustas tõsise ökoloogilise merereostuse. Austri- ja koorikloomatööstused said kõvasti kannatada. Ornitoloogide sõnul on surnud vähemalt 400 000 merelindu – lunne, pütte, suulasid ja eriti tirke. See arv on ligi kümme korda suurem nende lindude arvust, kes surid pärast seda, kui tanker „Amoco Cadiz” 1978. aasta märtsis Bretagne’i lähedal madalikule jooksis. Prantsusmaa randadel talvitusid paljud linnud, kes olid siia rännanud Inglismaalt, Iirimaalt ja Šotimaalt. Rocheforti Linnukaitse Liidu juhataja kommenteeris: „See on katastroofiline naftalaik. See on üks hullemaid, mida me eales oleme näinud. ... Kardame, et haruldased linnukolooniad jäävad hõredaks või koguni kaovad Prantsusmaa randadelt.”

[Allikaviide]

© La Marine Nationale, Prantsusmaa

[Pilt lk 15]

Sajad elanikud päästeti helikopteriga, nagu ka siin Cuxac d’Aude’is

[Allikaviide]

B.I.M.

[Pilt lk 15]

Keset hävinud viinamarjaistandusi on raudtee, mis ei vii enam kuhugi

[Allikaviide]

B.I.M.

[Pilt lk 15]

Sajad lömastatud autod on mööda maad laiali pillutatud

[Pilt lk 16]

See mees oli Villedaigne’is lõksus seitse tundi

[Allikaviide]

J.-M. Colombier

[Pilt lk 16, 17]

Creuse’i departemangus murdusid männipuud kui tuletikud

[Allikaviide]

© Chareyton/La Montagne/MAXPPP

[Pilt lk 16, 17]

Ainuüksi Versailles’ lossi parkides murdus 10 000 puud

[Allikaviide]

© Charles Platiau/Reuters/MAXPPP

[Pilt lk 17]

Tormijärgne hommik Normandias Saint-Pierre-sur-Dives’is

[Allikaviide]

© M. Daniau/AFP

[Pildid lk 18]

Jehoova tunnistajate töörühmad puhastavad vanadekodu La Redorte’is (ülal) ja raekoda Raissac d’Aude’is (paremal)