Tähtis õppetund tillukeselt saarelt

RAPA NUI, 170-ruutkilomeetrine vulkaaniline saar, kus pole peaaegu üldse puid, on asustatud maa kõige kõrvalisem paik. * Praegu on kogu saar ajalooline mälestusmärk ning seda osaliselt raidkujude tõttu, mida nimetatakse moai’deks. Need on kunagise elujõulise tsivilisatsiooni töö.

Moai’d on raiutud vulkaanilisest kivimist ning osa neist on nii sügaval maa sees, et neist on näha ainult hiiglaslikud pead. Mõnedel juhtudel ulatub torso maa seest välja ning osadel kujudel on isegi uhke kivist krunn, mida nimetatakse pukao’ks. Enamjaolt lebavad kujud karjäärides või on asetatud sinna-tänna muistsete teede äärde – osaliselt viimistletuina, just nagu oleksid töölised hetk tagasi oma tööriistad käest pannud ja minema kõndinud. Püstiolevatest raidkujudest seisavad mõned üksikuna, teised aga kujude reana, kus neid võib olla kuni 15. Kõik nad seisavad seljaga mere poole. Arusaadavalt on moai’d juba pikka aega saarele tulevaid inimesi hämmastanud.

Viimastel aastatel on teadlased hakanud taipama moai’de müsteeriumit ja ka mõistatust – miks varises kokku see õitsev tsivilisatsioon, kes need kujud ehitas. Tähendusrikas on see, et ilmnenud faktidel on rohkem kui vaid ajalooline väärtus. Vastavalt „Encyclopædia Britannicale” annavad need „tänapäeva maailmale olulise õppetunni”.

See õppetund puudutab maa ja eriti selle loodusvarade käitlemist. Muidugi on maakera palju keerukam ja bioloogiliselt mitmekesisem kui üks väike saar, aga see ei tähenda, et võiksime eirata Rapa Nui õppetundi. Võtkem siis mõni hetk aega ja vaadakem üle Rapa Nui ajaloo tähtsamad sündmused. Meie ülestähendus algab umbes aastast 400 m.a.j., kui saarele saabusid ookeanikanuudega esimesed perekonnad. Neid seirasid vaid sajad õhus tiirlevad merelinnud.

Saar kui paradiis

See saar ei hiilanud küll taimeliikide rohkusega, kuid seal oli palju palme ja keepuid ning ühte pärnaliste sugukonda kuuluva puu (Triumfetta semitriloba) metsi. Lisaks oli seal veel põõsas- ja rohttaimi. Sel kõrvalisel maalapil elas vähemalt kuus maismaalinnu liiki, sealhulgas kakud, haigrud, räägud ja papagoid. Rapa Nui oli ka „kõige liigirohkem merelindude pesitsuskoht Polüneesias ja tõenäoliselt kogu Vaikses ookeanis”, ütleb ajakiri „Discover”.

Ilmselt tõid kolonistid saarele kanu ja söödavaid rotte, mis oli nende jaoks delikatess. Nad tõid ka kultuurtaimi: tarosid, jamsse, bataate, banaane ja suhkruroogu. Muld oli viljakas, seega hakkasid nad otsekohe maad raadama ja kultuurtaimi kasvatama – see tegevus laienes järjest vastavalt elanikkonna kasvule. Rapa Nui oli aga väike maa-ala ja ehkki ta oli metsaga kaetud, oli seal puid piiratud arvul.

Rapa Nui ajalugu

Kõik, mis Rapa Nui ajaloost teada on, põhineb peamiselt kolmel uurimisalal: õietolmuanalüüsil, arheoloogial ja paleontoloogial. Õietolmuanalüüsi käigus võetakse  tiikide või soode settest õietolmuproovid. Neist proovidest ilmneb taimeliikide mitmekesisus ja rohkus paljude aastasadade vältel. Mida sügavamast settekihist õietolmuproov on võetud, seda varasemat ajaperioodi see esindab.

Arheoloogia ja paleontoloogia keskenduvad sellistele valdkondadele kui elamud, majapidamisriistad, moai’d ning söödava lihaga loomade jäänused. Kuna kõik Rapa Nui kirjalikud ülestähendused on hieroglüüfilised ning neid on raske dešifreerida, siis on kõik daatumid enne eurooplastega kokkupuutumist ligilähedased ja paljusid neid oletusi pole võimalik tõestada. Seega võivad mõningad sündmused, mis on siin järgnevalt välja toodud, kuuluda lähedastesse ajaperioodidesse. Kõik rasvaselt trükitud aastaarvud kuuluvad meie ajaarvamisse.

400 Saabub 20 kuni 50 polüneeslast. Ilmselt tulevad nad 15-meetriste või pikemate katamaraanidega, mille kandevõime on üle 8000 kilogrammi.

800 Puude õietolmu vähenemise järgi settes võib oletada, et metsa mahavõtmine käib täie hooga. Enam on rohttaimede õietolmu, sest raadatud aladel kasvavad rohttaimed.

900–1300 Umbes üks kolmandik sellest ajalooperioodist leitud söödavate loomade luudest on delfiiniluud. Saareasukad kasutavad avamerel delfiinide küttimiseks suuri palmipalkidest kanuusid. Puid kasutatakse ka veeretamisrullikute valmistamiseks, mida tehakse sel ajal palju ning mille abil veetakse ja püstitatakse moai’sid. Arenev põllumajandus ja suurem vajadus küttepuude järele hammustavad metsi tükkhaaval väiksemaks.

1200–1500 Raidkujude tegemise tippaeg. Rapa Nui elanikud kasutavad tohutuid ressursse selleks, et teha moai’sid ja ehitada suursuguseid kiviplatvorme, kus kujud seisavad. Arheoloog Jo Anne Van Tilburg kirjutab: „Rapa Nui ühiskonnakorraldus innustas järjest rohkem ja järjest suuremaid kujusid tegema.” Ta lisab, et „800 kuni 1300 aasta jooksul tehti ligikaudu 1000 raidkuju ..., üks kuju iga seitsme kuni üheksa inimese kohta, kui oletada tolleaegset rahvaarvu”.

Arvatavasti moai’sid ei kummardatud, kuid neil oli oma roll matmis- ja maaviljelusriitustes. Ilmselt arvati, et neis elavad vaimud. Näib, et nad sümboliseerisid ka oma ehitaja võimu, positsiooni ja päritolu.

 1400–1600 Rahvaarv on 7000 kuni 9000. Kaovad viimased metsatukad. See johtub osaliselt sellest, et välja surevad kohalikud linnud, kes on puid tolmeldanud ja seemneid laiali puistanud. „Eranditult kõik kohalikud maismaalinnud surid välja,” ütleb „Discover”. Metsa hävitamisele aitasid kaasa ka rotid. Tõendid näitavad, et nad sõid palmide vilju.

Peagi tekib erosioon, ojad kuivavad ja vee hankimine muutub raskeks. Alates umbes 1500. aastast ei leita enam delfiiniluid. Ilmselt on põhjuseks see, et on puudus piisavalt suurtest puudest, millest valmistada ookeanikanuusid. Kaob igasugune võimalus sellelt saarelt lahkuda. Merelinnud on hävitatud, sest inimesed muutuvad toidu pärast pööraseks. Süüakse rohkem kanu.

1600–1722 Puid pole, maad kasutatakse intensiivselt ja pinnase kurnamise tõttu ikaldub viljasaak sagedamini. Suur näljahäda. Rapa Nui elanikud jagunevad kaheks teineteise vastu võitlevaks klanniks. Ilmnevad esimesed ühiskondliku kaose tundemärgid, võib-olla esineb isegi kannibalismi. See on sõjameeste õitseaeg. Inimesed hakkavad elama koobastes, et end kaitsta. Umbes 1700. aastaks on rahvaarv langenud ligi 2000-ni.

1722 Hollandi meresõitja Jacob Roggeveen on esimene eurooplane, kes saare avastab. Ta nimetab selle Lihavõttesaareks, sest ta saabub sinna lihavõttepühadel. Ta kirjutab oma esmamuljest: „[Lihavõttesaare] laastatud ilme jätab mulje äärmisest vaesusest ja viljatusest.”

1770 Umbes sel ajal hakkavad kaks Rapa Nui’le jäänud klanni teineteise kujusid maha lõhkuma. Kui Briti meresõitja kapten James Cook viibib seal 1774. aastal, siis näeb ta palju purustatud raidkujusid.

1804–63 Tiheneb kontakt teiste tsivilisatsioonidega. Hävitavalt mõjuvad haigused ning orjakaubandus, mis on sel ajal Vaiksel ookeanil tavapärane. Rapa Nui traditsiooniline kultuur on hääbumas.

1864 Kõik moai’d on ümber lükatud, paljudel on pea ära raiutud.

1872 Saarele on jäänud ainult 111 pärismaalast.

Rapa Nui saab 1888. aastal Tšiili provintsiks. Praegu on Rapa Nui’l ligikaudu 2100 inimest paljudest rahvustest. Tšiili on nimetanud kogu saare ajalooliseks mälestusmärgiks. Et säilitada Rapa Nui ainulaadsus ja ajalugu, on paljud raidkujud uuesti püsti tõstetud.

Õppetund tänapäevaks

Miks Rapa Nui asukad ei märganud, kuhu nad on suundumas, ja miks nad ei püüdnud katastroofi vältida? Pane tähele uurijate kommentaare selle olukorra kohta.

„Mets ... ei kadunud lihtsalt ühe päevaga – see hävis aeglaselt, aastakümnete vältel. ... Raidurid, ametnikud ja ülemused ignoreerisid oma isekate huvide tõttu igat saarlast, kes püüdis hoiatada ohu eest, mille tekitas pidev metsa raadamine.” („Discover”.)

„Hind, mida nad maksid oma vaimsete ja poliitiliste ideede elluviimise eest, oli ühe saare elukeskkond, millest on võrreldes endiste aegadega nii mitmeski mõttes järele jäänud vaid kahvatu vari.” („Easter Island–Archaeology, Ecology and Culture”.)

„Rapa Nui’ga juhtunu tuletas meelde, et kontrollimatu maaharimine ja keskkonnaga viimase piirini manipuleerimise tung polnud vaid industrialiseeritud maailma mured; need olid inimloomuse probleemid.” („National Geographic”.)

Mis juhtub, kui inimloomus ei muutu ka tänapäeval? Mis juhtub, kui inimkond surub järjekindlalt peale ökoloogiliselt väljakannatamatut eluviisi meie maale, mis on otsekui saar universumis? Ühe kirjaniku sõnul on meil suur eelis võrreldes Rapa Nui elanikega. Meil on olemas hoiatavad näited „teiste hävinud ühiskondade ajaloost”.

Siiski võidakse küsida – kas inimkond on  pannud tähele neid ajaloofakte? Metsade massiline maharaiumine ning maa elusolendite väljasuremine ärevusttekitaval määral näitab, et ei ole. Linda Koebner kirjutab raamatus „Zoo Book”: „Ühe, kahe või viiekümne liigi hävimisel võivad olla ettenägematud tagajärjed. Väljasuremine tekitab muutuse isegi enne, kui me selle tagajärge mõistame.”

Lennuki küljest ükshaaval neete võttev vandaal ei tea, milline neist põhjustab lennuki allakukkumise; kui aga see üks hädavajalik osa on ära võetud, on lennuki saatus selge, ehkki see ei pruugi kohe järgmise lennu ajal alla kukkuda. Samamoodi võtavad inimesed ära maa elavaid „neete”, aastas üle 20 000 liigi, ning pole mingit märki sellise teguviisi hülgamisest! Kes teab, kus on piir, kust ei saa enam tagasi pöörduda? Ja kas selline etteteadmine üldse muudaks midagi?

Raamatus „Easter Island–Earth Island” tehti järgmine tähelepanuväärne kommentaar: „Inimene, kes raius maha viimase [Rapa Nui] puu, võis näha, et see oli viimane. Kuid ta siiski raius selle maha.”

„Me peame muutma oma väärtushinnanguid”

„Kui üldse on midagi lootustandvat,” lisab „Easter Island–Earth Island”, „siis on see idee, et me peame muutma oma väärtushinnanguid. Meie praegused jumalad, keda me peame kõikvõimsateks – majanduslik kasv, teadus ja tehnika, pidevalt tõusev elustandard ja võistlusvaim –, on kui hiiglaslikud raidkujud Lihavõttesaare platvormidel. Iga küla püüdis võistelda naaberkülaga ja püstitada suurimat kuju. ... Järjest rohkem pingutusi tehti ressurssenõudvaks ..., kuid mõttetuks kujude tahumiseks, tassimiseks ja püstiajamiseks.”

Üks tark inimene ütles kord: „Inimese tee ei olene temast enesest, ei ole ränduri käes juhtida oma sammu!” (Jeremija 10:23). Meie Looja on ainus, kes võib meile näidata, kuidas „juhtida oma sammu”. Tema on ka ainus, kes saab meid selles raskes olukorras aidata. Ta on andnud selle lubaduse oma Sõnas Piiblis – raamatus, kus on samuti kirjas palju häid ja halbu eeskujusid minevikus eksisteerinud ühiskondadest. See raamat võib nüüdsetel pimedatel aegadel olla tõepoolest ’valguseks jalgteel’ (Laul 119:105).

See jalgtee viib sõnakuulelikud inimesed lõpuks rahu ja külluse paradiisi – uude maailma, mis hõlmab ka tillukest täppi Vaikses ookeanis, mida nimetatakse Rapa Nui’ks (2. Peetruse 3:13).

[Allmärkus]

[Kaart lk 23]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

Lihavõttesaar

[Allikaviide]

Mountain High Maps® Copyright © 1997 Digital Wisdom, Inc.

[Pilt lk 23]

„Tehti ligikaudu 1000 raidkuju”

[Pildid lk 25]

Kogu maakera, kõrvalised saared kaasa arvatud, muutub paradiisiks