Piibli seisukoht

Kes on jumalateener?

ÕHTUL enne Jeesuse ohvrisurma laskusid tema kõige lähedasemad sõbrad tulisesse vaidlusesse. Vastavalt tekstile Luuka 22:24 tõusis nende seas „vaidlus ... selle kohta, keda neist tuleks arvata suuremaks”. See polnud sugugi mitte esimene kord, mil Jeesuse apostlid selle üle vaidlesid. Vähemalt kahel eelmisel korral pidi Jeesus nende mõtlemist parandama.

Kui kahju, et tol otsustaval ööl tuli Jeesusel neile järjekordselt meelde tuletada, milline kristlik jumalateener tegelikult olema peab. Ta ütles: „Suurem teie seast olgu nagu noorem, ja ülem nõnda nagu see, kes teenib” (Luuka 22:26).

Meid ei peaks aga üllatama, et apostlitel oli positsioonist ja prominentsusest säärane ekslik arusaam. Enne Jeesust olid neile usujuhi kohuste täitmises olnud peamiselt eeskujuks kirjatundjad ja variserid. Selle asemel et anda inimestele vaimulikku juhatust, pidasid need valeteenrid kinni jäikadest traditsioonidest ja reeglitest, mis ’sulgesid taevariigi inimeste eest’. Need kõrget positsiooni ja silmapaistvust ihkavad ning enesekesksed mehed tegid oma teod selleks, „et inimesed neid näeksid” (Matteuse 23:4, 5, 13).

Uut moodi jumalateenimine

Ent Jeesus tutvustas oma jüngritele uut mõistet vaimulikust teenimisest. Ta õpetas: „Ärge laske endid hüüda rabiks, sest üks on teie õpetaja; aga teie kõik olete vennad. Ja ärge te kutsuge kedagi maa peal oma isaks, sest üks on teie Isa, kes on taevas. ... Aga kes on ülem teie seast, see olgu teie teenija” (Matteuse 23:8–11). Jeesuse jüngrid ei tohtinud jäljendada oma aja usujuhte. Kui nad tahtsid olla tõelised jumalateenrid, pidid nad jäljendama Jeesust. Millise eeskuju Jeesus oma jüngritele jättis?

Piiblis on tihti „teenija” vasteks kreeka sõna di·aʹko·nos. Teatmeteos „The Encyclopedia of Religion” selgitab, et see sõna ei tähenda „staatust, vaid teenistussuhet teenri ja teenitava vahel; kristlikus teenistuses on kõige tähtsam Kristuse eeskuju järgimine”.

 Kooskõlas sõna „teener” õige definitsiooniga andis Jeesus endast teistele kõik, et neid aidata. Ta selgitas kannatlikult: „Inimese Poeg ei ole tulnud, et teda teenitaks, vaid teenima ja oma hinge andma lunaks paljude eest” (Matteuse 20:28). Jeesus kasutas omakasupüüdmatult oma aega, energiat ja võimeid, et aidata inimesi füüsiliselt ja vaimulikult. Miks? Kuna tal oli kahju vaimulikus mõttes halvasti koheldud rahvahulkadest, kes teda näha tahtsid. Ta soovis neid aidata. Tema teenistuse ajendiks oli suuremeelne armastus ning ta tahtis, et tema jüngrid endast samamoodi teistele annaksid (Matteuse 9:36).

Jeesus jättis kogu oma eluteega tulevastele jumalateenritele eeskuju. „Lõikust on palju, aga vähe töötegijaid. Paluge siis lõikuse Issandat, et ta läkitaks töötegijaid välja oma lõikusele,” ütles ta (Matteuse 9:37, 38). Jah, Kristuse teenrid pidid hakkama tegema suurimat tööd, mida maailmas kunagi nähtud on – pakkuma vaimulikku lohutust kogu inimkonnale, kuulutades ja õpetades head sõnumit Jumala Kuningriigist (Matteuse 28:19, 20).

Teistele andmine ja teiste teenimine ongi just see, mispärast Kristuse teenistus nii eriline oli. Ta õpetas oma teenreid olema töölised, vaimsed kalapüüdjad ja karjased, mitte müstikud või õpetajad, kes kannavad erilist rüüd või mingeid võimusümboleid (Matteuse 4:19; 23:5; Johannese 21:15–17).

Piibli vaade

Kahjuks moonutati sajandite jooksul teenimise kui ennastohverdava kuulutamise ja õpetamise õilsat ning isetut mõistet. Kristlik teenistus muutus formaalseks hierarhiliseks institutsiooniks. Moodustati vaimulike seisused, millega kaasnes prestiiž, võim ja tihti ka jõukus. See põhjustas kristlaste vahel lõhesid. Tekkis vaimulikuklass, kelle peamiseks ülesandeks oli religioosseid sakramente jagada ja eksinutele nõu anda. Kristlus, mis oli esimesel sajandil aktiivne religioon, mille kõik liikmed olid teenrid, muutus järgnevate sajandite jooksul passiivseks religiooniks, kus ainult käputäis erilise koolituse saanud ja tunnustatud isikuid võisid kuulutada ja õpetada.

Piibli järgi pole aga kristlik teener see, kes mingisugust erilist riietust kannab, keerukaid rituaale läbi viib, oma töö eest palka saab ega see, kellel on selle töö tegemiseks vastav diplom, vaid see, kes omakasupüüdmatult teisi teenib. Apostel Paulus tõi välja mõtted, milline peab olema kristlike teenrite hoiak. Ta õhutas neid, et nad ’ei teeks midagi auahnuse pärast, vaid alandlikkuses’ (Filiplastele 2:3, EP 97).

Paulus kindlasti rakendas ise ellu seda, mida ta kuulutas. Jäljendades täpselt Kristuse eeskuju, ei otsinud ta kunagi „oma, vaid paljude kasu, et nad päästetaks”. Paulus mõistis, et tema kohus on ’tasuta levitada evangeeliumi, ilma et ta tarvitaks oma õigust, mis evangeeliumis on lubatud’. Ta ei otsinud „austust inimestelt”. (1. Korintlastele 9:16–18; 10:33; 1. Tessalooniklastele 2:6).

Milline silmapaistev eeskuju tõelisest kristlikust teenrist! Need, kes jäljendavad Kristuse suurepärast eeskuju ja on omakasupüüdmatud ning annavad endast kõik, et teisi vaimulikus mõttes aidata ja neid hea sõnumiga lohutada, on tõelised jumalateenrid (1. Peetruse 2:21).