Päevavalgust säästev aeg – kas oma ajast ees idee?

Miks peavad paljud inimesed kaks korda aastas kellaaega nihutama? Mõned on päris kimbatuses, kui kella tuleb edasi või tagasi keerata. Millal osuteid edasi, millal tagasi nihutada? Kust see päevavalgust säästva aja idee üldse tuli? Kes hakkas seda esimesena kasutama?

„Encyclopædia Britannica” ütleb, et päevalguse säästmise ideega tuli esimesena välja Benjamin Franklin aastal 1784. Rohkem kui sajand hiljem võitles selle eest aktiivselt inglane William Willett. Kuid enne seaduse parlamendis jõustamist Willett suri.

Briti kirjaniku Tony Francise sõnul torkas Kenti Chislehursti ehitusmeistrile Willettile ajakorralduse idee pähe ühel varajasel suvehommikul Petts Woodis ratsutades. Ringi sõites pani ta tähele, et paljude majade aknaluugid on suletud. „Milline päevavalguse raiskamine!” võis ta ilmselt mõelda. Ta hakkas Briti parlamendis võitlema kellakeeramist puudutava seaduseelnõu eest. Kui vaid kõik kellad keerata 80 minutit – neljal korral 20 minuti kaupa – kevad- ja suvekuudel edasi ja sügisel tagasi, saaksid inimesed õhtuti päevavalgust paremini ära kasutada.

Francise teatel kirjutas Willett ühel oma lendlehel: „Valgus on suurimaid kingitusi, mida Looja inimesele on teinud. Kui meid ümbritseb päevavalgus, valitseb rõõmus meel, mured pole enam nii koormavad ning me saame eluvõitluseks julgust.”

Kuningas Edward VII ei jäänud parlamendi seadust ootama. Ta kuulutas Sandringhami, oma 7900 hektari suuruse kuningliku mõisavalduse päevavalgust säästvaks tsooniks. Hiljem tegi ta samasuguse muudatuse oma kuninglikes valdustes Windsoris ja Balmoralis.

Mis siis veenis poliitikuid lõpuks järele andma ja päevavalgust säästva aja kehtestama? Nad soovisid Esimese maailmasõja ajal hoida kokku kütust, vähendades vajadust kunstliku valguse järele! Samadel põhjustel haarasid sellest ideest kinni teisedki riigid. Teise maailmasõja ajal kehtestati Inglismaal koguni topelt suveaeg. See võimaldas nihutada kella suveajal kahe tunni, talveajal tunni võrra.

Parempoolselt pildilt võib näha Petts Woodis William Willettile püstitatud monumenti. See on pühendatud „väsimatule suveaja eest võitlejale”. Kiri päikesekella all ütleb: „Horas non numero nisi aestivas”, mis tähendab: „Ma ei arvesta tunde, kui need pole suvetunnid.”

[Pildi allikaviide lk 31]

Täname National Trust’i