Antarktis.  Murede manner

KUI astronaudid kosmosest Maad vaatavad, on selle kõige iseloomulikum tunnus Antarktise jääkate, ütleb raamat „Antarctica: The Last Continent”. See „kiirgab maakera kuklapoolel valgust nagu suur valge latern”, teatasid astronaudid.

Antarktis, kus on umbes 30 miljonit kuupkilomeetrit jääd, on nagu hiiglaslike mõõtmetega jäätootmismasin. Kontinendile mahasadanud lumi kuhjub tihedalt kokku ja muutub jääks. Raskusjõu mõjul liigub jää aeglaselt ranniku poole, libiseb merre ning muutub seal hiiglaslikuks šelfiliustikuks. (Vaata kasti lk. 18.)

Kahanevad šelfiliustikud

Viimastel aastatel on aga kiirenenud sulamise tõttu paljud šelfiliustikud kahanenud, kusjuures mõni on üleüldse kadunud. Ühe raporti sõnul murdus 1995. aastal ligi 1000 kilomeetri pikkuse Larseni šelfiliustiku küljest lahti üle 1000 ruutkilomeetri suurune jäämassiiv, mis purunes tuhandeteks jäämägedeks.

Seniajani on jääd kaotanud vaid Antarktika poolsaar. Sellel S-kujulisel poolsaarel, mis on Lõuna-Ameerika Andide jätk, on temperatuur viimase 50 aasta jooksul tõusnud 2,5 ^oC. Seepärast võib nüüd laevatada ümber James Rossi saare, mis varem jääga ümbritsetud oli. Jää kahanemise tõttu on seal nüüd tunduvalt rohkem taimestikku kasvama hakanud.

Kuna jääkate on märgatavalt kahanenud üksnes Antarktika poolsaare piirkonnas, pole kõik teadlased veendunud, et see on märk globaalsest soojenemisest. Kuid norralaste uuringu järgi taganeb ka Arktika jää. (Kuna põhjapoolus ei asu mandril, on suur osa Arktika jääst merejää.) Ühe uuringu järgi sobivad need muutused kokku sellega, mis peaks ennustuste kohaselt kaasnema globaalse soojenemisega.

Peale selle, et Antarktika reageerib temperatuurimuutustele, öeldakse, et ta „mõjutab ka ise suuresti globaalset kliimat”. Kui see on nii, siis võivad Antarktise kontinendi edaspidised muutused mõjutada tuleviku kliimat.

Nüüdseks on aga Antarktika kohale tekkinud osooniauk, mis on kaks korda nii suur kui Euroopa. Hapniku teisend osoon kaitseb maad ohtliku ultraviolettkiirguse eest, mis on kahjulik silmadele ning põhjustab nahavähki. Kiirguse suurenemise tõttu peavad Antarktika-uurijad kaitsma päikese eest oma nahka ning kandma spetsiaalsete peegeldavate kihtidega päikeseprille, et kaitsta oma silmi. Ainult aeg näitab, mil määral ultraviolettkiirgus Antarktise sesoonset elusloodust mõjutab.

Habras kontinent. Astu ettevaatlikult!

See pealkiri oleks sobiv tervitus Antarktise külastajatele. Miks nii? Austraalia Antarktika Divisjoni sõnul nii mitmelgi põhjusel. Esiteks on Antarktise lihtsad ökosüsteemid väga tundlikud häirimise suhtes. Teiseks, taimed kasvavad seal nii aeglaselt, et samblakattel võib jalajälge olla näha isegi kümne aasta pärast. Vigastatud ja nõrgestatud taimed on Antarktise tugevate tuulte võimuses, mis võivad hävitada terved taimekooslused. Kolmandaks, ekstreemne külm tähendab seda, et jäätmete lagunemine võib kesta aastakümneid. Neljandaks võivad inimesed endaga tahtmatult kaasa  tuua sellele isoleeritud ja seega kergelt haavatavale kontinendile võõraid mikroskoopilisi eluvorme. Ja viimaks, need kohad, mida turistid ja teadlased sageli külastavad, on rannikuäärsed alad, mis on ka loomastiku ja taimestiku jaoks kõige soodsamad elupaigad. Kuna need alad hõlmavad Antarktisest vaid umbes kahte protsenti, pole raske aru saada, miks võib Antarktis varsti saada ülerahvastatud. See tõstatab küsimuse, kes on selle hiigelsuure kontinendi järelevaataja?

Kes valitseb Antarktist?

Kuigi seitse riiki pretendeerivad Antarktise aladele, seisneb selle kontinendi eripära selles, et tal pole ei valitsejat ega kodanikke. „Antarktis on maakeral ainus manner, mida valitseb täielikult rahvusvaheline kokkulepe,” teatab Austraalia Antarktika Divisjon.

Antarktika lepingule kirjutasid alla 12 riiki ja see jõustus 1961. aasta 23. juunil. Sellest ajast alates on lepinguga ühinenud riikide arv kasvanud üle 40. Lepingu eesmärk on „kogu inimkonna huvides tagada see, et Antarktist kasutataks ainuüksi rahulikel eesmärkidel ning et see ei saaks rahvusvaheliste lahkhelide areeniks või objektiks”.

1998. aasta jaanuaris jõustus Antarktika lepingu keskkonnakaitseprotokoll. See protokoll keelustab Antarktisel igasuguse kaevandamise ja mineraalide ekspluateerimise minimaalselt 50 aastaks. See määrab ka kontinendi ja selle mere ökosüsteemid „looduskaitsealaks, mis on pühendatud rahule ja teadusele”. Sõjategevus, tuumarelvade katsetamine ja tuumajäätmete ladustamine on keelatud. Seal ei tohi kasutada isegi veokoeri.

Antarktika lepingut on peetud enneolematuks näiteks rahvusvahelisest koostööst. Siiski vajavad veel lahendust nii mõnedki probleemid, kaasa arvatud selle valitsuse küsimus. Näiteks, kes paneb selle lepingu maksma ja mil moel? Ja kuidas peavad liikmesriigid käsitlema turismikasvu probleemi, mis on potentsiaalseks ohuks Antarktise hapratele ökosüsteemidele? Viimastel aastatel on sõitnud laevaga Antarktisele üle 7000 turisti aastas ning arvatakse, et peagi see arv kahekordistub.

Tulevikus võib tekkida ka muid raskusi. Näiteks, mis juhtub siis, kui teadlased leiavad hinnalisi mineraale ja naftavarusid? Kas see leping hoiab ära maa kurnamise kaubanduslikul eesmärgil ja saastamise, mis kaevandamisega tihtipeale kaasas käib? Lepinguid võidakse muuta ning Antarktika leping pole mingi erand. Lepingu artikkel 12 võimaldab „lepingupoolte üksmeelsel nõusolekul lepingut igal ajal muuta või parandada”.

Muidugi ei suuda ükski leping kaitsta Antarktist moodsa ja industrialiseeritud maailma saasteainete eest. Kui kahju küll oleks, kui kaunis „valge latern” maakera kuklapoolel inimese ahnuse ja ükskõiksuse kaugeleulatuvate tagajärgede tõttu rikutaks! Antarktise ohustamine seab ohtu kogu inimkonna. Antarktis õpetab meile seda, et kogu maakera, nii nagu inimkehagi, on üks tervik, kus kõik on üksteisega tihedalt seotud ja mida Looja täiuslikult koordineerib, et elu ülal hoida ja meid rõõmustada.

[Kast/pilt lk 18]

MIS ON ŠELFILIUSTIK?

Kõrgel Antarktise sisemaal libisevad mahalangenud lumest moodustunud jääjõed ranniku poole. Hiljuti tehtud satelliitpiltide järgi liiguvad mõned liustikud ligi 900 meetrit aastas. Paljud neist liustikest liituvad lisajõgede sarnaselt tohututeks jääjõgedeks. Kui need jäävoolud merre jõuavad, moodustuvad neist šelfiliustikud, millest suurim on Rossi šelfiliustik (pildil). Seda šelfiliustikku toidavad vähemalt seitse jääjõge ehk liustikku ning see on Prantsusmaa-suurune ja paiguti kilomeetripaksune. *

Normaalolukorras šelfiliustikud ei kahane. Kui liustikud toidavad šelfiliustikku jääga, surutakse šelfiliustiku front kaugemale mere poole. Seda protsessi võib võrrelda hambapasta tuubist välja pigistamisega. Lõpuks murduvad šelfiliustiku küljest lahti hiiglaslikud kamakad, mis saavad jäämägedeks. Mõned jäämäed on „The World Book Encyclopedia” sõnul 13 000 ruutkilomeetri suurused. Viimastel aastatel on aga liustiku küljest hakanud irduma aina rohkem jäämassiive ning šelfiliustikud on taandunud, mõned neist koguni kadunud. Kuid see ei tõsta veetaset. Kuidas nii? Sest šelfiliustikud on nii või teisiti oma raskusega vee pinnal. Kui aga sulama hakkaks Antarktise mandrijää, tähendaks see 30 miljoni kuupkilomeetrise reservuaari merre tühjendamist. Veetase tõuseks sel juhul umbes 65 meetrit.

[Allmärkus]

[Pilt]

Rossi šelfiliustiku küljest murduvad massiivsed jääblokid. See šelfiliustik ulatub merepinnast umbes 60 meetri kõrgusele

[Allikaviide]

Tui De Roy

[Pilt lk 20]

Sukelhülge poeg

[Allikaviide]

Foto: Commander John Bortniak, NOAA Corps