Antarktis. Viimane uurimispõld

„ÄRGAKE!” AUSTRAALIA-KORRESPONDENDILT

MÕNINGAIS Antarktise paigus võib temperatuur langeda nii madalale, et kui „kellelgi kukub terasvarb käest, puruneb see tõenäoliselt kildudeks nagu klaas, ... ja kui keegi kala jääaugust välja tõmbab, külmub see viie sekundiga”, kirjutas üks kirjanik. Antarktis oma äärmuslike tingimuste, iseäraliku ilu ja lagedate jääväljadega – mida vahel ilmestavad hingematvad virmaliste vaatemängud – asuks justkui teises maailmas.

Siiski on Antarktis siinsamas meie maamunal. Antarktist on võrreldud ilmatu suure looduslaboriga, kus saab uurida meie maakera, selle atmosfääri ja globaalseid keskkonnamuutusi, sealhulgas ka neid, mis kaasnevad inimtegevusega. Seoses nende uurimistöödega on aga teadlased aina murelikumaks muutunud. Nad on märganud lõunapolaarpiirkonnas uut pahaendelist ilmingut, mis näitab, et midagi on korrast ära. Kõigepealt aga vaadelgem, miks on Antarktise manner ainulaadne.

Esiteks, Antarktis, mis on kõige isoleeritum manner maailmas, on täis vastuolusid. Antarktis on võrratult kaunis ja rikkumatu, ent erakordselt karm. See on kõige tuulisem ja külmem paik kogu maakeral, kuid vaatamata sellele erakordselt habras ja haavatav. Sademeid langeb Antarktises vähem kui ühelgi teisel kontinendil, kuid selle jää sisaldab 70 protsenti planeedi mageveest. Kuna Antarktises on jää keskmiselt 2200 meetri paksune, on see kõige kõrgem kontinent, ulatudes keskeltläbi 2300 meetrit üle merepinna. Kuigi Antarktis on suuruse poolest viies manner, pole seal ühtki suuremat püsiasukat kui sentimeetripikkune tiivutu sääsk.

Nagu Marsil

Mida kaugemale Antarktise sisemaale minna, seda vähem on näha elumärke, seda eriti niinimetatud kuivades orgudes. Need külmakõrbed, mille pindala on umbes 3000 ruutkilomeetrit, asuvad peamiselt kontinenti läbivas Transantarktika mäestikus, mille mõned tipud on koguni üle 4300 meetri kõrgused. Kuivades orgudes puhuvad tugevad jäised tuuled, pühkides sealt kiiresti minema vähimagi lumeraasu, mis sinna sadada võib. Teadlased arvavad, et maismaa pinnavormidest meenutavad Marsi pinda kõige rohkem just need orud. Seepärast peeti neid ka sobivaks paigaks, kus katsetada kosmoseaparaate, enne kui „Viking 1” ja „Viking 2” Marsile saadeti.

Ometi leidub isegi neis kuivades orgudes elu. Urbsete kivide sees väikestes õhuavades elavad ebatavaliselt vastupidavad bakterid, vetikad ja seened, mis püsivad elus tänu õige natukesele niiskusele. Nende sürrealistlikule välismaailmale annavad ilmet ventifaktideks kutsutud kivimoodustised, millele Antarktise lakkamatud tuuled on lugematute sajandite jooksul veidra kuju ja uhke läike andnud.

Nimi enne avastamist

Juba muistsed kreeka filosoofid spekuleerisid lõunapoolse hiiglasliku maismaa olemasolu üle. Näiteks eeldas Aristoteles, et lõuna pool peab asuma kontinent, mis oleks tasakaaluks maadele, mida teati eksisteerivat põhjapoolkeral. Raamat „Antarctica–Great Stories From the Frozen Continent” ütleb, et „kuna põhjapoolkera asub Arktos’e ehk Karu tähtkuju all, arvas Aristoteles (384–322 e.m.a.), et tundmatu maa lõunas peab olema Antarktikos, teiste sõnadega täielik  vastand” ehk antipood. Niisiis sai Antarktis endale nime ligikaudu 2000 aastat enne seda, kui ta avastati.

Aastal 1772 purjetas Briti maadeuurija kapten James Cook lõuna poole, et seda väidetavalt olemasolevat kontinenti üles leida. Ta jõudis tuuliste saarte ja suurte jäämägede ehk „jääsaarte” vahele, nagu ta neid nimetas. Cook kirjutas: „Mõne ümbermõõt oli peaaegu kaks miili [umbes 3 kilomeetrit] ja kõrgus 60 jalga [20 meetrit], kuid sellegipoolest uhtusid lained üle nende, nii võimsad olid lained.” Otsusekindlalt purjetas Cook edasi lõuna poole ning 1773. aasta 17. jaanuaril ületasid tema laevad „Resolution” ja „Adventure” teadaolevalt esimestena lõunapolaarjoone. Cook püüdis visalt sõita edasi läbi paakjää, kuni edasiminek võimatuks osutus. „Lõuna pool polnud näha midagi muud peale jää,” kirjutas ta oma logiraamatusse. Cook oli Antarktisest vaid 120 kilomeetri kaugusel, kui ta tagasi pöördus.

Niisiis, kes nägi Antarktist esimesena? Kes astus esimesena selle pinnale? Tänase päevani ei teata seda täpselt. Need võisid olla vaalapüüdjad või hülgekütid, sest kui Cook koju naasis ning nähtud hüljeste, pingviinide ja vaalade rohkusest rääkis, suundusid paljud jahimehed selle piirkonna poole.

Verine jää

Cook „leidis juhuslikult arvatavasti maailma kõige suurema loomakoosluse ja ta oli esimene,  kes sellest maailmale teada andis”, kirjutas Alan Moorehead oma raamatus „The Fatal Impact”. „Antarktika loomadele tähendas see aga veresauna,” ütleb Moorehead. Raamat „Antarctica–Great Stories From the Frozen Continent” teatab: „18. sajandi lõpupoole hakkas hülgeküttimine lõunapoolkeral meenutama kullapalavikku. Hiinlaste ja eurooplaste rahuldamatu iha tõttu hülgenahkade järele tehti peagi tühjaks kõik [varem] teadaolevad hülgepaigad, mistõttu hülgekütid hakkasid meeleheitlikult otsima uusi rüüstamata lesilaid.”

Pärast seda, kui hülgekütid olid oma elatise peaaegu hävitanud, hakkasid meresid rüüstama vaalapüüdjad. „Keegi ei tea, kui palju vaalu ja hülgeid lõunapoolkera meredes tapeti,” kirjutab Moorehead. „Kas oli see kümme miljonit või viiskümmend miljonit? Keegi ei jõudnud enam selle üle arvet pidada, sest tapmine kestis ikka edasi ja edasi, kuni ei jäänudki enam peaaegu ühtki vaala ega hüljest, keda tappa.”

Nüüd aga kaitsevad Antarktise floorat ja faunat rahvusvahelised seadused. Tänu sellele, et Antarktises puuduvad maismaa röövloomad ning et sealsetes meredes on rikkalikult toitu, on Antarktise rannik suviti loomadele varjupaigaks. Kuid Antarktist ähvardab praegu hoopiski salakavalam oht, millele ei pruugi lõppu teha ka mitte rahvusvahelised lepingud.

 [Kast lk 15]

VASTANDLIKUD POOLUSED

Kuigi põhja- ja lõunapoolusel on sarnaseid jooni, on nad siiski vastandid, ja seda mitte ainult geograafilise asendi poolest. Mõtle järgmistele faktidele.

Põhjapooluse ümber pole muud kui jää ja meri, lõunapoolus asub aga suuruselt viienda mandri tsentrumi lähedal.

Põhjapoolust ümbritsevad Ameerika, Aasia ja Euroopa rahvastatud maa-alad, Antarktist piirab aga maailma kõige tormisem ja määratu suur ookean.

Põhjapolaarpiirkonnas elab kümneid tuhandeid perekondi, see on ka elupaigaks tuhandetele taimedele ja loomadele. Antarktis pole aga ühegi inimese kodu. Ainsad pärismaised eluvormid on vetikad, bakterid, samblad, samblikud, kaks õistaime liiki ja mõned putukaliigid.

„Kuna Antarktise jääpiir laieneb ja taandub igal aastal,” ütleb „Encycleopædia Britannica”, „on Antarktist kutsutud pulseerivaks mandriks.” Kõige rohkem võib paakjää ulatuda kuni 1600 kilomeetri kaugusele merre. Selline kasvamine ja kahanemine ületab kuus korda Arktika paakjäämassiiviga toimuvad muutused, mistõttu Antarktikal on globaalsele kliimale suurem mõju.

[Kaart lk 15]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

ATLANDI OOKEAN

INDIA OOKEAN

VAIKNE OOKEAN

Drake’i väin

James Rossi saar

Larseni šelfiliustik

ANTARKTIKA POOLSAAR

Ronne’i šelfiliustik

Vinsoni massiiv (kõrgeim mägi, 5140 m)

Rossi šelfiliustik

Erebus (tegevvulkaan)

TRANSANTARKTIKA MÄESTIK

Lõunapoolus

Maakera madalaim temperatuur on mõõdetud Antarktises – miinus 89,2 oC

0 500 km 500 miili

[Allikaviide]

U.S. Geological Survey

[Pilt lk 16, 17]

Antarktika-pingviinid kogunevad haruldasele sinisele jäämäele

[Allikaviide]

© 2000 Mark J. Thomas/Dembinsky Photo Assoc., Inc.

[Pilt lk 17]

Küürvaal

[Pilt lk 17]

Lõuna-lonthüljes

[Pilt lk 17]

Lõunapoolusel

[Allikaviide]

Foto: Commander John Bortniak, NOAA Corps

[Pilt lk 17]

Rossi šelfiliustik

[Allikaviide]

Michael Van Woert, NOAA NESDIS, ORA