Keeled – kommunikatsioonisillad ja -lõhed

„ÄRGAKE!” MEHHIKO-KORRESPONDENDILT

„Ajalugu ei suuda kunagi pakkuda niivõrd täpset arusaamist ühe rahva elumuutustest, ühiskonnakorraldusest ning uskumustest ja tunnetest kui selle keele analüüs.” (MARTÍN ALONSO)

LÄBI ajaloo on õpetlasi paelunud keelte päritolu, mitmekesisus ja muutlikkus. Tänu keelele on nende vaimustus, nii nagu enamik ajalooürikuidki, ka säilinud. Kaheldamatult on keel inimese põhilisi suhtlusvahendeid.

Praegusel ajal räägitakse mõnede keeleteadlaste arvestuste kohaselt maailmas umbes 6000 või rohkemat keelt, murdeid arvestamata. Kõige rohkem räägitakse hiina mandariini keelt, mida kõneleb üle 800 miljoni inimese. Neli järgmist kõige enam räägitavat keelt on (mitte tingimata küll selles järjekorras) inglise, hispaania, hindi ja bengali.

Mis juhtub, kui eri kultuurid ja muidugi nende keeled ootamatult üksteisega kokku puutuvad? Teisalt, kuidas mõjub inimgrupi isolatsioon selle keelele? Vaadelgem, kuidas tekivad kommunikatsioonisillad ning -lõhed.

Pidžin- ja kreoolkeeled ning lingua franca’d

Koloniseerimise ja riikidevahelise kaubavahetuse ning isegi koonduslaagris vangistuses viibimise korral on inimesed tihtilugu tundnud vajadust ületada kommunikatsioonilõhe, mille tekitab ühise keele puudumine. Seepärast on nad võtnud kasutusele mugandatud ja lihtsustatud keele, millest  on kõrvaldatud keeruline grammatika, kus kasutatakse vähem sõnu ning piirdutakse üldiste teemadega. Sel moel loodi pidžinkeeled, millel on lihtsustatud kuju juures siiski oma lingvistiline süsteem. Ent kui sellise keele tekkepõhjus kaob, võib hääbuda ka keel ise.

Kui pidžin muutub elanikkonna põhikeeleks, siis tekib juurde uusi sõnu ja kujundatakse grammatika ning sellest saab kreoolkeel, mis vastupidiselt pidžinkeeltele väljendab inimeste kultuuri. Tänapäeval kõneldakse maailmas kümneid pidžin- ja kreoolkeeli, mis põhinevad inglise, prantsuse, portugali, suahiili ja teistel keeltel. Mõned on saanud koguni riigi põhikeeleks, nagu tok-pisini Paapua Uus-Guineas ja bislama Vanuatus.

Teiseks suhtlussillaks on lingua franca’d. Need on ühiskeeled, mida kasutavad eri emakeeli kõnelevad inimesed. Näiteks Kesk-Aafrika Vabariigis saavad eri keeltes rääkijad suhelda omavahel sango keeles. Diplomaatide hulgas on lingua franca’ks inglise ja prantsuse keel. Pidžinkeeled on samuti lingua franca’d ning seda võivad olla ka kreoolkeeled.

Piirkonniti võivad olla käibel rahvuskeele kohalikud vormid – murded. Mida eraldatum piirkond, seda rohkem võib murre erineda lähtekeelest. Aja jooksul arenevad mõned murded piirkonna algkeelest niivõrd erinevaks, et kujunevad omaette keeleks. Keeleteadlastel pole mõnikord sugugi kerge  eristada keelt murdest. Kuna keeled muutuvad pidevalt, hääbuvad vahel ka murded ja ühes nendega killuke ajalugu.

Keel on Jumala and (2. Moosese 4:11). Põnev keele muutumise protsess näitab selle anni paindlikkust. Lisaks võime keeltest õppida, et ükski inimgrupp pole teisest üle, kuna pole olemas ühtki vähearenenud keelt. Just nagu muud Jumala annid, on ka keel kättesaadav kõigile inimestele, sõltumata nende kultuurist ja elukohast. Algusest peale on kõik keeled olnud piisavalt komplektsed, et teenida oma eesmärki. Iga keel pälvib austust, sõltumata selle kõnelejate hulgast.

Ajaloolised ja sotsiaalsed mõjurid

Inimeste seltsivus peegeldub keeles. Seepärast säilib eri kultuuride omavaheline kokkupuude nende keeltes läbi põlvkondade.

Näiteks hispaania keel, mis arvatakse olevat ladina keele mugandatud vorm, sisaldab palju araabia päritolu sõnu, mis on tunnistus muhameedlaste Hispaania-vallutusest kaheksandal sajandil. Hispaania keeles on jälgi ka kreeka, prantsuse, inglise ja teiste keelte mõjust. Lisaks on Ameerikas kõneldavas hispaania keeles jälgi ka selle mandri muistsete asukate keeltest, näiteks sisaldab see palju Kesk-Ameerika asteekide nahua keele sõnu.

Nii nagu inimese emakeele järgi saab kindlaks teha tema rahvuse või koguni elukoha, võib keelepruugi järgi eristada inimese sotsiaalset seisundit, näiteks ametit, kaubandustegevust, kuulumist mõnda kultuuri- või spordirühmitusse või isegi kuritegelikku organisatsiooni. See loetelu on praktiliselt lõputu. Keeleteadlased kutsuvad selliseid iseloomulikke keelepruuke žargooniks või slängiks, vahel isegi murdeks.

Eri rahvuste ja etniliste või kultuuriliste gruppide vahelise vaenulikkuse korral võib aga juhtuda, et keeled pole enam ühendavaks sillaks. Nendest võib saada barjäär, mis hoopis lahutab inimesi.

Keelte tulevik

Suhtlemine on keeruline tegevus. Ühest küljest püütakse praegusajal keelebarjääre lõhkuda, seda eelkõige meediavahendite kaudu. „Encyclopædia Britannica” sõnul kõneleb praegu inglise keelt emakeelena või teise keelena iga seitsmes inimene. Nõnda on see maailma enimkasutatav lingua franca ning võimaldab laiendada suhtlusringkonda ja vahetada kasulikku informatsiooni.

Teisest küljest on keelebarjäärid soodustanud lahkmeelt, vihkamist ja sõdade teket. „The World Book Encyclopedia” teatab: „Kui kõik inimesed räägiksid üht keelt, ... aitaks see kaasa riikidevaheliste heanaaberlike suhete kujunemisele.” Loomulikult nõuavad heanaaberlikud suhted tunduvalt suuremat muutust kui vaid ühise keele kasutamist. Vaid tark keele Looja võib panna kõik inimesed ühes keeles rääkima.

Piibel, Jumala peamine suhtlusvahend inimestega, näitab selgelt, et peagi hävitab Jumal praeguse kurja maailmakorra ja asendab selle taevase valitsusega – oma Kuningriigiga (Taaniel 2:44). See valitsus ühendab kõik inimesed maa peal valitsema hakkava rahumeelse, õiglase korra alla (Matteuse 6:9, 10; 2. Peetruse 3:10–13).

Juba nüüd ühendab puhas vaimne keel – tõde Jehoova Jumalast ja tema eesmärkidest – miljoneid eri rahvustest, eri keeli kõnelevaid ning eri religioosse taustaga inimesi (Sefanja 3:9). Seega tundub loogiline, et uues maailmas ühendab Jumal inimesed veel rohkem ja annab neile ühise keele, vastupidiselt sellele, mida ta tegi Paabelis.

[Kast lk 12]

Keelte päritolu

Tark Looja Jehoova Jumal on andnud keele taevasele inglite maailmale (Iiob 1:6–12; 1. Korintlastele 13:1). Kui ta lõi inimesed, andis ta ka neile sõnavara ja võime seda suurendada. Pole mingit tõendit mitte ühestki primitiivsest algkeelest, mis koosnenuks vaid mõminast ja uratustest. Vastupidi, „Encyclopædia Britannica” räägib sumeri keelest, mis on teadaolevatest kirjakeeltest vanim: „Sumeri verb oma ... mitmekesiste eesliidete, siseliidete ja järelliidetega loob äärmiselt komplitseeritud pildi.”

Jumal oli andnud inimestele käsu „täitke maa”, kuid umbes 20. sajandil e.m.a. püüdsid inimesed Sinearimaa orus Mesopotaamias sellele vastupidiselt kogu ühiskonda enda võimu alla saada ja hakkasid ehitama Paabelisse kultustorni. Jumal segas nende ühiskeele, et nurjata nende ohtlik plaan, ja sellest saidki alguse erisugused keeled (1. Moosese 1:28; 11:1–9).

Piibli aruanne ei ütle, et kõik keeled oleksid lähtunud ühest algkeelest. Sinearimaal pani Jumal aluse paljudele uutele sõnavaradele ja mõttemallidele, mille tulemusel tekkisid mitmesugused keeled. Seepärast ongi luhtunud kõik püüded leida ühtset algkeelt.

[Pilt lk 12]

Paabelis segas Jumal mässumeelsete inimeste keele