Patmos – apokalüpsise saar

„ÄRGAKE!” KREEKA-KORRESPONDENDILT

VAHEL vaatavad Patmose saare elanikud üksisilmi üle Egeuse mere valguse poole, mis vilgub lähedalasuva Sámose saare mägede kohal. Mõned arvavad, et see salapärane valgus on staatiline elekter, Patmose saare usklikud on aga teisel arvamusel. Näinud seda valgust, ruttavad nad oma naabritele teatama, et nad on saanud järjekordse märgi saare kõige kuulsamalt endiselt elanikult, kes pagendati sellele Väike-Aasia ranniku lähedal asuvale väiksele Kreeka saarele peaaegu 1900 aastat tagasi.

Selle kuulsa mehe saatis Patmosele asumisele tõenäoliselt Rooma keiser Domitianus, kes mõistis ta hukka „Jumala sõna ja Jeesuse Kristuse tunnistuse pärast”. Seal kuulis see mees Jumala häält, „otsekui pasuna häält”, mis ütles: „Mina olen A ja O ... Mida sa näed, kirjuta raamatusse” (Ilmutuse 1:8–11).

Seesama raamat on kõigi aegade kõige menukama raamatu epiloog ning seda on peetud ajaloo kõige vähem mõistetavaks kirjatööks. Jutt on Piibli viimasest raamatust Ilmutusraamatust ehk Apokalüpsisest. Ilmutusraamatu pani kirja Jeesuse apostel Johannes. Nägemused, mida Johannes nägi kurja maailma viimase kataklüsmi kohta, on huvitanud inimesi läbi sajandite. *

Tänapäeva Patmos

Paljud Patmose saare külastajad nõustuvad, et see Dodekaneeside saarestiku kõige põhjapoolsem saar on Ilmutusraamatule ideaalseks taustaks. Seal kõrguvad vulkaanilised mäed ja haigutavad sünged kuristikud, nende kõrval tõusevad astangutena rohelised mäed ja laiuvad lilleaasad, mida kõrvetab Egeuse kuum päike.

Et teada saada, milline Patmos praegu välja näeb, asusin Kreeka suurimast sadamalinnast Pireusest sinnapoole teele. Pärast keskööd, kui praam Patmose suurima linna Skála fjorditaolisesse sadamasse maabus, hajusid pilved ja nähtavale tuli täiskuu, mis heitis valgust kogu saarele.

Järgmisel hommikul rüüpasin mõru Kreeka kohvi ja valmistusin uurimisretkeks. Varahommikul nägin väljas üleni musta riietunud tädikesi, kes püüdsid vallatutel lastel silma peal hoida. Sealsamas lähedal istus üks põskhabemega kalur ja lõi oma lõunasööki – kaheksajalga, mille ta just ahinguga veest välja oli tõmmanud – vastu  tsementeeritud sadamasilda, et seda pehmemaks teha.

Otsustasin laevasõidu asemel ronida Skála lähedal asuvale mäenõlvale, et sealt kogu saarele pilku heita. Vaade mäelt oli võrratu. Saar näis olevat nagu mere peal loksuv tohutu suur reljeefkaart. Patmos koosneb kolmest väikesest saarest, mida ühendavad omavahel madalad maakitsused. Üks neist kitsastest maaribadest asub Skálas, teine kohas, millele on antud sobiv nimi Diakofti (’Eraldatud’) ja mis paikneb saare asustamata lõunatipu lähedal. Patmos on vaevalt 13 kilomeetrit pikk ning ühes kohas on üks kallas teisest vaid kiviviske kaugusel.

Tormised ajad

Patmose saart on peetud pühaks paigaks juba peaaegu sellest ajast alates, mil esimesed asunikud Väike-Aasiast sinna umbes 4000 aastat tagasi saabusid. Need Patmose varajased elanikud valisid saare kõrguselt teise koha jahijumalanna Artemise templi asupaigaks.

Aasta 96 paiku m.a.j., mil apostel Johannes Patmosele pagendati, oli see saar Rooma keisririigi ülemvõimu all. Neljandal sajandil sai see ristiusustatud Bütsantsi impeeriumi osaks. Seitsmendast kümnenda sajandini valitsesid seal islamiusulised.

Varsti jäi aga Patmos tühjaks. Kuid 11. sajandi lõpus tuli saarele kreeka-õigeusu munk, kes hakkas seal paganliku Artemise templi asemele Püha Johannese kindlustatud kloostrit ehitama. Järk-järgult pöördusid Patmose elanikud saarele tagasi ning hakkasid rajama valgeid kuubikujulisi maju Horasse, linna, mis veelgi kloostri kaitsvate müüride külje all seisab.

19. sajandi lõpus, mil mõnede saareelanike valduses oli üks Vahemere uhkemaid kaubalaevastikke, oli saare hiilgeaeg. Kaudselt mõjutas see laevastik uut invasiooni Patmosele. 1970. aastatel avastasid mõned rikkurid selle peaaegu unustuse hõlma vajunud saare ilu ning odava kinnisvara. Nad kujundasid ümber paljud kaupmeeste vanad majad, mis koos uute sadamarajatistega turistide tähelepanu võitsid.

Seniajani on Patmos pääsenud meeletust turistide massist, mis on teised Kreeka saared vaata et laastanud. Peamiseks põhjuseks on see, et Patmosel puudub lennuväli, ning peale selle nõuavad mungad, et see saar jääks suures osas pühaks paigaks.

Ajalugu ja traditsioonid

Kelner, kes aitas mul saare uurimisretke planeerida, juhatas mind Skála linnast väljas olevale 400 aastat vanale munakiviteele, mis viib läbi männimetsa üles Johannese oletatava haua ning Püha Johannese kloostri juurde. Äärelinnas möödusin kivimüürist, kuhu oli värskelt punase värviga kirjutatud hoiatavad sõnad: „Ohi sto 666” (Ettevaatust! 666), mis on üks Ilmutusraamatu valesti mõistetud sümboleid.

Apokalüpsise kloostris paikneb väike Püha Anne’i kabel, mis ehitati 1090. aastal, et  sulgeda sissepääs grotti, kus Johannes olevat pärimuse järgi oma nägemused saanud. Vaatasin, kuidas üks naine seal põlvitas ja tama (ohvrianni) püha Johannese ikooni külge kinnitas. Õigeusklikud, kes arvavad, et ikoon võib imesid teha, ohverdavad sellele tamata’sid – kas väikesi inimese, mõne kehaosa, maja või isegi auto ja laeva metallist kujusid. Mäletan, et nägin samasuguseid savist ohvriande Kórinthose lähedal muistse Kreeka arstikunstijumal Asklepiose templis. Kas võib seda lihtsalt puhtaks juhuseks pidada?

Kultuurimälestised ja käsikirjad

Kui ma Püha Johannese kloostri hoovi sisenesin, ilmus vahekäikude pimedast labürindist keegi sõbralik mees. See oli Isa Nikos, kes näitas uhkustundega nii minule kui ka teistele turistidele kloostri aardeid. See klooster, millele kuulub suur osa Patmose saarest, on üks rikkamaid ja kõige mõjukam klooster terves Kreekas.

Jalutasime läbi küünlasuitsust mustunud kabeli, kus lebavad kloostri rajaja luud, ja siis läbi Neitsi kabeli, mis on ehitatud osaliselt Artemise templi kividest. Muuseumis nägime suures koguses kulda ja kalliskive, mille olid annetanud tsaarid; 11. sajandist pärit munkade dokumenti, kuhu oli alla kirjutanud Bütsantsi keiser Alexios I Komnenos ning 6. sajandist pärit kaunist purpursest pärgamendist Markuse evangeeliumi fragmenti, kuhu polnud kirjutatud mitte tindi, vaid hõbedaga. Lisaks sellele fragmendile on kloostris palju Piibleid ja teoloogilisi käsikirju.

Saare vaatamisväärsused

Peale kloostriaarete on saarel ka kauneid looduslikke paiku, mida vaadata. Mõne kilomeetri kaugusel Skálast lookleb mööda kaitse all olevat lahte puhas rand. Rand on lauge ja üsna ühesugune, välja arvatud seal, kus seisab Kalikatsou (’Kormoran’), viie-kuue korruse kõrgune kivirahn, mis on auke täis ning näeb välja otsekui hiigelsuur Šveitsi juust.

Kõige parem on Patmosel aega veeta lihtsalt ringi uidates. Kes tahab, võib istuda põletava päikese käes muistse akropoli väljakaevamata varemete keskel Kastellis ja kuulata, kuidas kauguses lambakellad helisevad ja karjused läbilõikavalt vilistavad. Õhtuti võib istuda rannas ning vaadata Egeuse merelt taeva poole kerkivat uduloori ja sadamast lahkuvaid udusse mähkunud laevu, mis justkui taeva poole tõuseksid.

Viimasel päeval, kui loojuv päike Patmosele oma verevat valgust heitis, tundus allpool asetsev linn palju suuremana kui muidu. Lahel seadsid tulevalgel kalu püüdvad kalurid valmis oma mootoriteta paadid, mida kutsutakse gri-gri’deks ehk pardipoegadeks, sest neid tõmmatakse emalaeva järgi.

Kogu saar säras päikesekullas. Jahe tuul ja kõrged lained loopisid ohtlikult gri-gri’sid. Mõne tunni pärast nägin neid paate uuesti, kui me Pireusele tagasi pöördudes praamiga rannikust mõne kilomeetri kaugusel olevatest kalapüügipaikadest kiiresti mööda sõitsime. Kalurid olid süüdanud kalu ligi meelitavad pimestavalt eredad valgustid. Tol õhtul, niikaua kui paadid ja saar veel silmapiiril paistsid, oli mu silme ees pilt Patmosele pagendatud Johannesest, kes oma nägemusi üles kirjutas.

[Allmärkus]

[Pilt lk 27]

Püha Johannese klooster

[Pildi allikaviide lk 26]

© Miranda 2000