”Kõige kaunim metsaelanik”

ESITA

„Kõige kaunim metsaelanik”

„ÄRGAKE!” ROOTSI-KORRESPONDENDILT

ÜHEL juunipäeval nägin esmakordselt „kõige kaunimat metsaelanikku”, nagu mõningad siinsed inimesed tema kohta ütlevad. Räägin habekakust, keda tuntakse ka lapi kakuna.

See kütkestav suur kakuline asustab mõningaid paiku Soomes ja Põhja-Rootsis ning on levinud ka kaugemal ida pool – Siberis, Alaskas ja Kanadas. Ta on varjulise eluviisiga ning teda pole kerge leida, kui sa just ei tea, kus ta pesa asub. Niipea kui aga pesa on leitud, võib näha, et see kakk on üsna kartmatu.

Röövlinnu tundmaõppimine

Mul oli võimalus kauni sulestikuga isast habekakku uurida, kui ta toitu jahtis. Äkitselt tõusis ta oksalt lendu ning sööstis hiire poole. Kas ta hiire ka kätte sai? Jah, muidugi! Nägin tema küüniste küljes väikest närilist, kui ta oma umbes 140-sentimeetrise siruulatusega suurte tiibade vehkides aeglaselt ja võimsalt ülespoole tõusis.

Habekakk ei pesitse igal aastal nagu paljud teised kakud. See suur kakk sööb ainult pisinärilisi ja kuna neid mõnel aastal napib, jääb tal ka pesitsemata. Kui aga toitu on külluslikult, võib igas pesas olla neli või rohkemgi väikest sulekera.

Paarilise valimine

Kakkude paarimisaeg on kevadel. Kuigi emalind valib paarilist hoolikalt, pole kosilase kena välimus kõige olulisem, nagu see on paljudele inimestele. Mõningate linnuvaatlejate sõnul peab isalind näitama, et ta on osav jahipidaja. Enne kui pereloomise plaane pidama hakatakse, tuleb isalinnul emasele süüa tuua.

Kui on hea hiireaasta ning kui isalind on tubli „leivateenija”, hakkab emalind tänu isalinnu toodud toidule kaalus juurde võtma. Juurdevõtmine on emasele märgiks, kui palju mune ta võib muneda.

Jahipidamine on nüüd täielikult isalinnu ülesanne, mis võtab suurel hulgal energiat. Jahti sunnib teda pidama toitu manguv emalind, kelle kogu jõud on suunatud munemisele ning munade eest hoolitsemisele.

Pesa leidmine

Vaatasin binokliga kaunist isalindu, kui ta korduvalt saagiga üle minu pea lendas. Lõpuks õnnestus mul ka tema pesa üles leida. Habekakud ei ehita endale ise pesa, vaid võtavad tihtipeale üle teiste metsas pesitsevate röövlindude oksaraagudest valmistatud pesad. Kui kakud sellist pesa ei leia, võivad nad asuda pesitsema murdunud puulatva.

Nägin habekaku pesas kahte väikest udusulis poega, kes suurte silmadega kõike ümbritsevat uudishimulikult jälgisid. Nad vaatasid näljase näoga lähedal istuva ema poole ja mangusid toitu. Sellisel ajal on poegadele liiga lähedale minna riskantne. Kui emalind tunneb, et tema pojad on ohus, võib ta vaikselt tülitaja poole lennata ja teda oma teravate küünistega rünnata. Seega on tähtis olla ettevaatlik ja kakke mitte liiga lähedalt uurida.

Toitmine ja õpetamine

Lennanud pessa, võttis isalind nokaga küüniste küljest hiire ning andis selle ühele pojale. Kui ühele pojale toitu anda, hakkab hirmsat kisa tegema järgmine linnupoeg, kes oma suutäit ootab.

Kui poeg on oma kauaoodatud toidupala ära söönud, muutub tema käitumine peaaegu koomiliseks. Tema näoilme, mis on senini ergas ja valvas olnud, muutub äkitselt, ning ta käitub nii, nagu oleks ta purjus. Kogu tema energia on suunatud toidu seedimisele ning peagi vajub ta pehmele sulevooderdisele. Tema kõrval olev poeg hakkab aga tasapisi virguma ning viimase söömaaja joobnustavast mõjust üle saama.

Nii kulgeb nende elu juuni keskpaigani. Selleks ajaks on linnupojad nelja nädala vanuseks saanud ning käivad juba pesast väljas, mida õhutavad takka ema häälitsused. Alguses ronivad nad osavalt puu otsas. Seal pole röövloomad neile nii suureks ohuks kui maapinnal.

Peagi hakkavad nad oksalt oksale lennuharjutusi tegema. Varsti on nad aga täiesti lennuvõimelised ning hakkavad ise jahti pidama. Muutub ka nende välimus, nii et ka neid võib pidada „kauniteks metsaelanikeks”.

[Piltide allikaviited lk 18]

[Piltide allikaviited lk 19]

ÄRGAKE!