Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Lugejate kirju

Lugejate kirju

Lugejate kirju

20. sajand. Selle ajakirja 1999. aasta 8. detsembri väljaanne oli tõesti huvitav! Leidsin sellest palju kasulikku, iseäranis artiklisarjast „20. sajand – põhjapanevate muudatuste aeg”, mis oli teaberikas ja kokkuvõtlik. See äratas minus soovi olla praegustel viimsetel päevadel vaimselt veelgi enam valvel.

M. V., Filipiinid

Inimröövid. Kuivõrd selge sõnumi edastas artiklisari „Inimröövid – miks on neist saanud globaalne oht”! (22. detsember 1999.) See ilmus just sel ajal, kui terve maailm jälgis ärevusega 24. detsembril toimunud India lennukompanii lennuki röövi. Ma soovin, et ametivõimud loeksid ja rakendaksid ellu nendes artiklites toodud soovitusi, kuidas inimröövide korral toimida.

A. S., India

Koomaohver. Tänan teid Michiko Ogawa kogemuse eest („Lootus on aidanud mul katsumustes vastu pidada”, 22. detsember 1999). Kui Michiko abikaasaga õnnetus juhtus, olin mina viiepäevane. Raske on mõelda, et ta on peaaegu kogu minu eluaja teadvuseta olnud! Jehoova on Michikole tõesti abiks olnud laste kasvatamisel ja selles raskes olukorras vastupidamisel.

L. N., Ameerika Ühendriigid

See artikkel puudutas mind sügavalt. Ma elan üksi ja sain hiljuti teada, et mul on vähk. Pärast selle artikli lugemist tahtsin Michikot lausa emmata ja tänada teda, et ta on jäänud katsumustest hoolimata Jehoovale ustavaks. Algul ma lootsin, et minu puhul juhtub ime. Ent nüüd soovin vaid nii nagu Michiko, et sünniks Jehoova tahe.

M. S., Ameerika Ühendriigid

Vereta meditsiin. Artiklisari „Vereta meditsiin ja kirurgia – nõudlus kasvab” (8. jaanuar 2000) oli põhjaliku uurimistöö tulemus. Ma õpin meditsiiniõeks ja andsin selle ajakirja ühele kaasõpilasele ning ühele õpetajale. Varem on nad mõlemad Jehoova tunnistajate suhtes üpris eelarvamuslikud olnud. Ent neil oli hea meel nii nende artiklite, kui muu Jehoova tunnistajaid tutvustava teabe üle.

R. P., Šveits

Mu kaks last sattusid 1998. aastal autoõnnetusse ning mu pojal murdus jalaluu. Ta teatas haiglas korduvalt, et ei soovi verd, ent seal poldud vereta raviks valmis. Poeg viidi teise haiglasse, kuid personal ei soovinud teda enne opereerida, kui ta hematokriti näit on 35. (See oli alanenud 8,1-le.) Nad ei võtnud esialgu midagi ette, otsekui oleksid tahtnud näha, kas ta sureb ära või mitte. Ent niipea kui nad hakkasid rakendama vereta ravi meetodeid – tõstsid tema jala kõrgemale, manustasid talle erütropoetiini jne. –, tõusis tema hematokriti tase 35,8-le! Lõikus oli edukas, kuid raviga viivitamine põhjustas tunduvalt raskema kahjustuse. Minu arvates peaks iga arst, kirurg ja anestesioloog neid artikleid kindlasti lugema.

L. L., Ameerika Ühendriigid

On lohutav teada, et paljud arstid on valmis Jehoova tunnistajatega koostööd tegema. Mina viin selle ajakirja kohe oma arstile, sest tean, et ta hindab seda.

U. M., Ameerika Ühendriigid

See artikkel tuli just ajal, mil mulle pidi tehtama plaaniline operatsioon. Kui mu vereanalüüs suure verekaotuse tõttu halvenes, selgitasin selle ajakirja abil haigla personalile ja pereliikmetele, miks ma ei soovi verd. Tänu Jehoovale olen nüüd täiesti paranenud.

C. B., Ameerika Ühendriigid