Maavärin!

„ÄRGAKE!” TAIWANI-KORRESPONDENDILT

„Pikutasin parasjagu Taibeis oma üheksanda korruse korteris ja lugesin, kui valgus hakkas tuhmuma. Siis hakkas tuba kõvasti kõikuma. Tundus, nagu mingi koletis oleks majast kinni rabanud ning raputanud seda ühelt küljelt teisele. Kui ülemiselt korruselt oli kuulda asjade purunemist, hakkasin kartma, et lagi kukub kaela, ning sööstsin laua alla. Paistis, et see kõik jääbki nii.” (Taiwanil elav ajakirjanik)

MAAVÄRIN. Juba selle sõna mainimine iseenesest tekitab hirmu ja viimasel ajal on seda sõna olnud kuulda rahutukstegevalt tihti. USA Geoloogiateenistuse andmetel oli 1999. aastal suuremaid maavärinaid tavalisest rohkem ja inimohvrite arv oli kaks korda suurem iga aasta keskmisest.

1999. aasta suurim maavärin leidis aset Taiwanil, kus saavad kokku kaks suurt mandrilaama. Hinnangute kohaselt läheb Taiwanist läbi 51 murrangut. Seepärast pole üllatav, et igal aastal registreeritakse siin 15 000 maavärinat. Enamik neist on aga liiga väikesed, et inimesed neid tunneks.

Kuid nii ei olnud 21. septembril 1999. Kell 1.47 öösel raputas Taiwanit nii tugev maavärin, et president Lee Teng-hui nimetas seda „sajandi kohutavaimaks” maavärinaks saarel. See kestis ainult 30 sekundit, kuid selle tugevuseks mõõdeti 7,6 palli Richteri skaala järgi. * Maavärina kese asus kõigest  umbes kilomeetri sügavusel, mille tõttu oli selle mõju täielikult tunda. „Ärkasin tugeva kõikumise peale,” räägib Liu Xiu-Xia, kes elas maavärina epitsentri lähedal. „Mööbel kukkus ümber ja koguni lamp tuli raksatusega laest alla. Ma ei pääsenud välja, sest ukseesine oli täis ümberkukkunud esemeid ja klaasikilde.” Huang Shu-Hong, kelle maavärin voodist välja paiskas, kohtas teistsuguseid raskusi. „Elekter läks kohe ära, seega oli väga pime,” ütleb ta. „Koperdasin välja ja veetsin ülejäänud öö koos naabritega tänaval. Tundus, et maapind ei püsi enam kunagi paigal.”

Päästetööd

Koidikul tulid maavärina tagajärjed ilmsiks. Kokku oli varisenud 12 000 ehitist, alates ühekorruselistest eramajadest kuni mitmekorruseliste kortermajadeni välja. Kui sõnumid katastroofist levisid, tuli päästetöölisi 23 riigist Taiwanisse kohalikele vabatahtlikele appi. Palju inimesi oli veel rusude all vangis.

Katastroofile järgnevad esimesed 72 tundi on ellujäänute leidmise seisukohalt otsustavad, kuid seekord tuli päästetöölistel ette üllatusi. Näiteks üks kuueaastane poiss päästeti seejärel, kui ta oli 87 tundi lõksus olnud. Ja Taibeis, kus töölised kasutasid 12-korruselise elumaja rusude koristamisel suuri masinaid, ilmus järsku nähtavale noormees. Ta oli oma vennaga üle viie päeva rusude all lõksus olnud ning nad mõlemad elasid selle katsumuse üle!

Kahjuks ei suudetud aga kõigini jõuda ning päästetöölistel tuli ette ka mõningaid südantlõhestavaid momente. Näiteks kurtis üks päästeüksuse ülem: „Veel kaheksa tundi tagasi kuulsime ühe lapse nutuhäält. Kuid siis see lakkas.” Kokkuvõttes nõudis surm Taiwanil üle 2300 inimese elu ning rohkem kui 8500 sai vigastada.

Hilisemate tagajärgedega toimetulek

Hakati tegema suuri pingutusi, et pakkuda peavarju neile sadadele tuhandetele, kes  maavärina tõttu kodutuks jäid. Alguses kõhklesid mõned kannatanud oma majja tagasi minna. See oli mõistetav, sest kümne päeva jooksul pärast esimest maavärinat registreeriti ligi 10 000 järeltõuget! Ühe tõttu, mille tugevuseks mõõdeti 6,8 palli Richteri skaala järgi, varises kokku mitu juba pragunenud ehitist.

Sellest hoolimata päästetööd jätkusid. Paljud mitteriiklikud organisatsioonid – kaasa arvatud välismaised päästeüksused, budistlik rühmitus Tzu Chi ja tuletõrjujad – ohverdasid oma aega ja oskusi selleks tööks. Päästetöödes osalesid ka Jehoova tunnistajad. Galaatlastele 6:10 kirjasoleva Piibli nõuande vaimus tegutsedes oli neil kaks eesmärki. Esiteks tahtsid nad hoolitseda oma usukaaslaste eest ja teiseks teha head kõikidele, ka neile, kes ei jaga nende tõekspidamisi.

Jehoova tunnistajad olid esimese päeva õhtuks vedanud veoautodega kohale toitu, vett, telke ja väliköögi varustust. Kuna kõik sideliinid olid katkenud, tegid kannatada saanud piirkonna kuue koguduse vanemad ühiseid pingutusi, et leida üles usukaaslasi ja nende sugulasi ning samuti piibliõpilasi ja huvilisi. Kodutuks jäänud tunnistajaid innustati koos olema, et oleks võimalik kõigi eest hästi hoolt kanda ja et nendega oleks kerge ühendust võtta. Reisivad ülevaatajad ja Taiwani harubüroo komitee liikmed külastasid igat gruppi ja kogudust ning jagasid julgustust.

Järgmiseks tuli parandada purunenud kodud ja kuningriigisaalid. Iga kogudus tegi nimekirja neist, kes abi vajasid. Seejärel saadeti vabatahtlikest moodustatud töörühmi regionaalse ehituskomitee juhatusel vajalikke remonditöid tegema. Maavärinale järgnenud kuu jooksul oli töö tehtud.

Jehoova tunnistajad pakkusid abi ka oma mittetunnistajatest naabritele. Näiteks külastasid tunnistajad haiglaid ja telklaagreid, et inimesi lohutada. Nad jagasid ka koopiaid ajakirja „Ärgake!” artiklist „Looduskatastroof – aita oma lapsel sellest toibuda” (22. juuni 1996, inglise keeles). Paljud inimesed olid sellise informatsiooni eest tänulikud ning hakkasid seda kohe lugema. Kui maanteed avati, saatsid Jehoova tunnistajad veoautokoormate viisi abi kõrvalistesse mägipiirkondadesse, mis said maavärina tõttu kõvasti kannatada.

Piibliuurijad teavad, et juba kaua aega tagasi ennustati selle maailmakorralduse viimsete päevade tundemärgina paiguti esinevaid maavärisemisi (Matteuse 24:7). Kuid samuti kinnitab Piibel, et varsti, Jumala Kuningriigi rahumeelse juhtimise all, ei pea inimkond enam looduskatastroofide hirmus elama. Siis saab maast tõepoolest paradiis (Jesaja 65:17, 21, 23; Luuka 23:43).

[Allmärkus]

[Pildid lk 26]

Laagrielu ajal pidasid Jehoova tunnistajad koosolekuid

[Pilt lk 27]

Maavärin purustas paljud maanteed

[Allikaviide]

San Hong R-C Picture Company

[Pildi allikaviide lk 25]

San Hong R-C Picture Company

[Pildi allikaviide lk 27]

Seismogramm lehekülgedel 2, 25–27: joonis Berkeley Seismological Laboratory lahkel loal