Olümpiaideaalid on kriisis

KUI parun Pierre de Coubertin tegi ettepaneku olümpiamängude taastamiseks, siis pani ta kirja mõned üllad aated. Nüüdisaegsete olümpiamängude juhtmõttes, mille sõnastas Coubertin, öeldakse järgmiselt: „Olümpiamängudel pole kõige tähtsam võit, vaid osavõtt ... Oluline pole võidu saavutamine, vaid hästi võistlemine.”

Coubertin uskus, et hea võistlus kasvatab inimeses häid moraalseid omadusi, arendab teravat otsustusvõimet ning aitab õiglaselt käituda. Ta rääkis spordist isegi kui religioonist. Tema arvates võivad olümpiamängud õpetada inimesi rahumeelselt elama.

Ent selleks ajaks, kui Coubertin 1937. aastal suri, olid kõik sedalaadi lootused luhtunud. Mängud olid maailmasõja tõttu juba ühe korra ära jäänud ning pinged kuhjusid järgmiseks suuremaks konfliktiks. Praegusel ajal on olümpiaideaalid veelgi suuremas kriisis. Miks on olukord selline?

Olümpiamängud ja doping

Et olla teistega võrreldes eelisolukorras, on osa sportlasi juba aastakümneid kasutanud võimekust tõstvaid erguteid. Olümpiamängudki pole sellest nuhtlusest pääsenud. Tõepoolest, nüüd, kui on möödunud 25 aastat eeldatavasti range dopingutesti kasutuselevõtust, on keelatud ainete kasutamine olümpiasportlaste seas jätkuvalt probleemiks.

Mõned sportlased kasutavad eelise saamiseks steroide, teised tarvitavad erguteid. Sprinterite ja mitmesuguste jõualadega tegelejate seas on populaarsed inimeste kasvuhormoonid, sest need aitavad sportlastel kiiresti taastuda pingelisest treeningust ning annavad lihastele jõudu. Ent paljud pikamaajooksjad, ujujad ning murdmaasuusatajad eelistavad kasutada tehnogeneetilist erütropoetiini,  sest see ergutab punalibleloomet ning suurendab vastupidavust.

On arusaadav, miks USA Olümpiakomitee dopingukontrolli endine direktor dr. Robert Voy nimetab neid sportlasi „kõndivateks laboratooriumideks”. Ta lisab: „Olümpiamängudest on saanud teadlaste, keemikute ja ebaeetiliste arstide katsepolügoon.” Mida öelda dopingukontrolli kohta? Ameerika Ühendriikide dopingukontrolli laboratooriumi juhataja dr. Donald Catlin sõnab: „Teadlik sportlane, kes tahab kasutada dopingut, tarvitab aineid, mida me ei suuda kontrollimisel avastada.”

Altkäemaksud ja korruptsioon

Kuna vaid vähestel linnadel on võimalik saada olümpiamängude korraldamise õigus, siis mõned neist ei vali vahendeid, et seda endale haarata. Ligi kaks aastat tagasi ilmnes, et Rahvusvaheline Olümpiakomitee (ROK) on segatud skandaali. Väidetavalt maksti ROK-i liikmetele 2002. aasta taliolümpiamängude korraldaja valimise perioodil – kui korraldamisõiguse võitis Salt Lake City – ligikaudu 6,7 miljoni Eesti krooni väärtuses altkäemakse ning seoses sellega sattus kahtluse alla valimistel osalenud isikute eetika.

Tihti on raske tõmmata piiri, kus lõpeb külalislahkus ja algab otsene altkäemaks, sest potentsiaalsed  korraldajalinnad jagavad ohtrasti kingitusi neile, kelle teha on valik. Salt Lake City skandaali oli segatud kuni 20 ROK-i liiget ning 6 neist tagandati lõpuks. Mis puutub 2000. aasta mängudesse Austraalias, siis kõik püüded jätta õiglast muljet kadusid, kui Austraalia Olümpiakomitee president tunnistas: „Me ei võitnud valimisi mitte ainult oma linna ja spordihoonete ilu pärast.”

Samuti on lisanud skeptilisust mõnede kauaaegsete ROK-i liikmete pillav elustiil. Rahvusvahelise Sõudeföderatsiooni endine šveitslasest juht Tommy Keller sõnas kord, et tema arvates peavad mõned spordiametnikud olümpiamänge heaks võimaluseks „täita oma eneseuhkust”. Ta lisas veel, et liikumapanevaks jõuks näib olevat „raha tagaajamine ning kuulsusejanu rahuldamine”.

Suur äri

Ei saa eitada, et olümpiamängudel ringleb kopsakas summa raha. Tavaliselt meelitavad olümpiamängud telerite ette suure vaatajaskonna ning kallid reklaamipaketid on muutnud mängude sponsorluse ülitähtsaks turundusvahendiks.

Tuletagem meelde 1988. aasta olümpiamänge, kui üheksa hargmaist kompaniid maksid ROK-ile kokku üle 1,6 miljardi Eesti krooni suuruse summa, et saada võistluse turundusõigused üle kogu maailma. 1996. aasta Atlanta suveolümpiamängudel saadi samade õiguste müügist 6,7 miljardit krooni. Ning siia pole arvestatud raha televisiooniülekande õiguste eest. Üks Ameerika telekompanii maksis rohkem kui 58 miljardit krooni, et omandada õigus teha aastatel 2000 kuni 2008 ülekandeid olümpiamängudest. Anti ka teada, et nelja-aastase perioodi jooksul peavad 11 ülemaailmset sponsorit maksma igaüks 1,4 miljardit krooni. Seega arvavad mõned, et kui kunagi sümboliseerisid olümpiamängud kõrgeid inimlikke ideaale, siis nüüd on sellest sündmusest saanud eelkõige rahateenimise võimalus, mis edendab inimestes ahnust.

 Mis läks viltu?

Mõnede ekspertide arvates võis olümpiamängude kriis saada alguse kahest arengusuunast 1980-ndate alguses. Kõigepealt tehti otsus, mis lubas määrata rahvusvahelistel spordiföderatsioonidel normid, mille alusel pandi paika sportlaste kõlblikkus olümpiamängudele pääsemiseks. Kuna varem oli ROK andnud osalemisloa vaid amatöörsportlastele, siis föderatsioonid hakkasid lubama olümpiamängudele elukutselisi sportlasi. Ent profisportlased tõid endaga kaasa ka professionaalse suhtumise. Kõigest „hästi võistlemine” ei taga korralikku rahasummat, ning nii ei kulunud palju aega, kui kõige tähtsamaks sai võit. Pole üllatav, et see on suurendanud dopingukasutust.

 Teine võtmetegur oli see, kui 1983. aastal otsustas ROK hakata kasu lõikama ühe turunduseksperdi sõnul „maailma kõige väärtuslikumalt ära kasutamata sümbolilt” – olümpiarõngastelt. Sellest on saanud olümpiamängude kaubamärk ning see on soosinud ohjeldamatut ärivaimu. Jason Zengerle märkis: „Hoolimata jutust, et on vaja edendada rahu ja ühendada maailma inimesi ..., ei erine olümpiamängud mitte millegi poolest ... teistest suurustlevatest spordiüritustest.” Kas see tähendab siis, et olümpialiikumise ideaalid on saavutamatud?

[Kast/pilt lk 5]

FAKTE OLÜMPIAMÄNGUDE KOHTA

→ Olümpiasümbol koosneb viiest rõngast, mis esindavad viit maailmajagu: Aafrikat, Aasiat, Ameerikat, Austraaliat ning Euroopat. Need rõngad on omavahel põimunud sümboliseerimaks sportlikku sõprust kõigi rahvaste vahel.

→ Olümpiadeviis on ladina keeles citius, altius, fortius, mis tähendab ’kiiremini, kõrgemale, tugevamini’. Selle deviisi sõnastas üks Prantsuse pedagoog.

→ Olümpiatuli põles muistsete mängude ajal Zeusi altaril. Tänapäeval süüdatakse Olümpias päikesekiirte abil tõrvik ning seejärel viiakse see mängude toimumise paika.

→ Olümpiamängude traditsioon on aastatuhandete pikkune. Esimesed mängud, mille kohta on kirjalikke andmeid, toimusid aastal 776 e.m.a., kuid paljud arvavad, et tegelikult said olümpiamängud alguse vähemalt viis sajandit enne seda.

[Allikaviide]

AP Photo/Eric Draper

[Kast/pilt lk 6]

OLÜMPIALINN SYDNEY

Alates 1993. aasta septembrist, kui Sydney sai õiguse 2000. aasta olümpiamängude korraldamiseks, on seal tehtud tohutult ettevalmistusi, et võtta vastu kümneid tuhandeid külalisi. Tehtud on palju tööd – linn on korda seatud, ehitatud on maailmaklassi tasemel võistluspaigad ning vanad prügimäed on muudetud märgaladeks, parkideks ja estuaarideks, mis võtavad enda alla 760 hektarit.

Sydney olümpiaküla, mis ehitati sportlaste ja ametnike majutamiseks, on maailma suurim päikeseenergiat kasutav „küla”. Lõunapoolkera võimsaimal sisespordi- ja meelelahutuskeskusel SuperDome’il on Austraalia suurim eraomanduses olev päikeseenergial töötav elektrivõrk ning sellise energia kasutamisest ei teki peaaegu üldse kasvuhooneefekti soodustavaid gaase.

SuperDome’i taga horisondil kõrguvad olümpiastaadioni kaared. Selle maailma kolossaalseima olümpiastaadioni ehitamine läks maksma umbes 7,3 miljardit Eesti krooni, ning seal on istekohti 110 000-le inimesele. Staadioni peavõlvi alla saaks paigutada kõrvuti neli Boeing 747 reisilennukit! Poolläbipaistvad katusekivid kaitsevad pealtvaatajaid päikese ultraviolettkiirte eest. Staadioni vastutav juhataja Alan Patching ütles, et „2000. aastal muutub see koht paariks kuuks Austraalia südameks”. Seejärel söandas ta ennustada: „Pärast seda saab sellest sümbol, just nagu ooperihoonestki.”

[Pilt lk 4]

Parun Pierre de Coubertin

[Allikaviide]

Culver Pictures

[Piltide allikaviide lk 7]

AP Photo/ACOG, HO