Säilitasin usu totalitaarse režiimi all

JUTUSTANUD MÕHHAILO DASSEVÕTŠ

„Saksamaal me laseme Jehoova tunnistajad lihtsalt maha. Kas näed seda püssi?” päris Gestapo ametnik, osutades vintpüssile nurgas. „Ma võin sind ilma igasuguse süütundeta selle täägiga läbi torgata.”

Olin vaid 15-aastane, kui ma 1942. aastal natsliku okupatsiooni ajal oma kodumaal sellisesse ohtlikku olukorda sattusin.

SÜNDISIN 1926. aasta novembris väikeses külas Stanislavi (praegu Ivano-Frankivsk) linna lähedal, mis tol ajal kuulus Poolale. II maailmasõja ajal, alates septembrist 1939 kuni maini 1945, okupeeris meie piirkonna kõigepealt Nõukogude Liit, seejärel mõneks ajaks Saksamaa ja lõpuks jälle Nõukogude Liit. Pärast sõda jäi see Ukraina Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi alluvusse ning kui Nõukogude Liit 1991. aastal lagunes, jäi see Ukraina alla.

Minu poolakast isa ja valgevenelannast ema kuulusid kreeka katoliku kirikusse. Aastal 1939 jätsid kaks naist, kes kuulusid 30st Jehoova tunnistajast koosnevasse kogudusse naaberkülas Gorõgljadõs, meile brošüüri „Kõikehaarav sõda on lähedal”. See kirjeldas sündmusi, mida võisin oma silmadega pealt näha. Kui siis brošüür küsis „Mis on tõeline põhjus, miks rahvad kistakse sõtta?”, lugesin tähelepanelikult selle kohta antud Piiblil põhinevat selgitust.

Sõda polnud Ukrainas ainus probleem. Rahvas elas äärmises puuduses. Nõukogude Liidu esimehe Jossif Stalini tegevuspoliitika tulemusena hakati paljusid Venemaale küüditama. Nähtud kannatused tekitasid minus soovi põhjalikumalt Piiblit uurida ning palusin selleks abi ühelt Gorõgljadõs elavalt Jehoova tunnistajalt.

Meie koduküla Odaivi lahutab Gorõgljadõst Dnestri jõgi. Selleks et Piiblit uurida, tuli mul sellest mitu korda nädalas väikese paadiga üle sõita. 1941. aasta augustis ristiti mind selles jões koos mu õe Anna ja veel kahe tunnistajaga.

Gestapo pihtide vahel

1941. aastal algas Saksa okupatsioon. Pidevatest ähvardustest hoolimata ei peatanud me oma kristlikku tegevust. Järgmisel aastal alustasin pioneerteenistust. Kasutasin kuulutustööl käimiseks jalgratast. Varsti pärast seda sattusin kokku Saksa Gestapoga, millele viitasin sissejuhatuses. Lugu ise oli järgmine.

 Ühel päeval teenistusest koju minnes külastasin kaht kaaskristlast, ema ja tütart. Selle tütre abikaasa oli meie usu vastane ja üritas välja uurida, kust ta naine saab piiblilist kirjandust. Tol päeval olid mul lisaks kirjandusele kaasas ka meie kaaskristlaste teenistusaruanded. Naise abikaasa juhtus nägema, kui ma majast lahkusin.

„Seis!” röögatas ta. Haarasin oma koti ja pistsin plehku.

„Seis! Varas!” kisas ta veel kord. Põllutöölised arvasid, et ma olen ilmselt midagi varastanud, ja said mu kätte. Mees viis mind politseisse, kus oli ka üks Gestapo ametnik.

Kui gestaapolane nägi mu kotis olevat kirjandust, karjus ta: „Rutherford! Rutherford!” Mulle oli tõlkimatagi selge, mis teda nii ärritas. Joseph F. Rutherford oli Vahitorni Piibli ja Traktaatide Ühingu president ning tema nime võis näha Jehoova tunnistajate välja antud raamatute esilehel. Mees süüdistas mind seejärel, et olen tema naise armuke. Politseinik ja gestaapolane said muidugi aru, et see on totter süüdistus, kuna mehe naine võinuks vanuse poolest mu ema olla. Seejärel hakkasid mõlemad ametnikud mind küsitlema.

Nad tahtsid teada, kes ma olen ja kust ma pärit olen, ning iseäranis huvitas neid see, kust ma oma raamatud sain. Seda ma aga neile ei öelnud. Nad lõid mind mitu korda ja pilkasid mind ning lõpuks lukustasid mind keldrisse. Järgmise kolme päeva jooksul kuulasid nad mind korduvalt üle. Seejärel viidi mind Gestapo ametniku kontorisse, kus ta ähvardas mind täägiga läbi pista. Hetkeks lõin kartma, et ta viibki oma ähvarduse täide. Langetasin pea, millele tundus järgnevat pikk-pikk vaikusehetk. Siis ütles ta järsult: „Võid minna.”

Nagu eeltoodust nähtub, oli kuulutustöö tegemine sel ajal üsna raske, kuid ka koosolekute pidamine polnud kerge. 1943. aasta 19. aprillil tähistasime iga-aastast Kristuse surma mälestusõhtut ühes Gorõgljadõs asuvas majas (Luuka 22:19). Koosolek pidi just algama, kui keegi hüüdis järsku, et majale läheneb politsei. Mõned meist pagesid aeda, kuid mu õde Anna ja veel kolm naist läksid keldrisse. Politsei leidis nad sealt üles ja tiris nad ükshaaval välja ning hakkas neid siis üle kuulama. Mitu tundi pidid nad taluma julma kohtlemist ja üks neist sai tõsiseid vigastusi.

Maailma pale muutub

1944. aasta suvel Saksa väed taandusid ja Nõukogude Liidu väed tulid tagasi meie  piirkonda. Jehoova teenijatena järgisime meie ikka samu Piibli põhimõtteid kui natsliku okupatsiooni ajal. Keeldusime toetamast igasugust sõjalist ja poliitilist tegevust. Meie lojaalsus sellistele Piibli põhimõtetele pandi peagi katsele (Jesaja 2:4; Matteuse 26:52; Johannese 17:14).

Mõne päeva pärast hakkasid Nõukogude võimuesindajad noori mehi sõjaväkke värbama. Asja tegi keerulisemaks see, et nemad polnud ainsad värbajad. Ukraina partisanid kammisid selle piirkonna samuti läbi, et leida noori mehi, kellele nad siis metsas võitlemist õpetasid. Meie, Jehoova tunnistajad, olime seega raskes olukorras, kuna pidime tõestama oma neutraalsust kahele vastaspoolele – Nõukogude Liidu võimumeestele ja partisanidele.

Nende kahe grupi vahel toimus kokkupõrge just meie külas, kus otse meie maja ette jäi tänavale maha mitu partisani laipa. Nõukogude võimuesindajad tulid meile koju uurima, kas teame hukkunutest midagi. Meie juurde tulnud ametnik otsustas mind endaga kaasa võtta ja värvata mind Poola sõduritest moodustatavasse rügementi, kuhu mind arvati mu Poola päritolu tõttu.

Keeldusin koos nelja Jehoova tunnistajaga armeesse minemast, mille tagajärjel saadeti meid rongiga Dnipropetrovski linna, mis asus minu kodukohast umbes 700 kilomeetri kaugusel idas. Seletasime, et me ei saa teenida sõjaväes oma piibliliste veendumuste tõttu, mispeale meid vahistati, kuniks valmistati meie vastu esitatavat süüdistust. Kohtus saime teada, et tsiviilasjade uurija on rahvuselt juut. Ta kuulas tähelepanelikult, kui me end kaitstes oma uskumusi selgitasime. Mainisime küsimusi, mis võisid teda huvitada, sealhulgas iisraellaste rõhumist ja nende vabanemist Egiptusest Moosese juhatusel.

Nende kuude jooksul, mil kohus meie asja uuris, elasime vangikongis ühes 25 kinnipeetavaga. Kui need kuulsid, et olime keeldunud sõjaväkke minemast, hüüdsid nad: „Te olete meie vennad!” Mõne aja pärast saime aga teada, et nad pole mitte Jehoova tunnistajad, vaid baptistid. Nad olid läinud küll sõjaväkke, kuid vahistati seetõttu, et keeldusid relva kandmast.

1945. aasta mais, kui olime veel Dnipropetrovskis vangistuses, ärkasime keset öist tulistamist ja karjumist, mis kostis väljast barakkidest ja tänavatelt. Mõtlesime, et mis see küll on, kas mõni mürgel, lahing või hoopis pidustused. Järgmisel päeval hommikusöögi ajal kuulsime juuksuri käest uudist: sõda on lõppenud! Mõne aja pärast kuulutas kohus välja meile mõistetud karistuse: kümme aastat vangilaagris. Samasugune karistus määrati ka baptistidele.

Vangilaager Venemaal

Meid viit Jehoova tunnistajat saadeti vangilaagrisse Venemaale. Pärast kahenädalast rongisõitu jõudsime lõpuks Suhhobezvodnesse, mis paikneb umbes 400 kilomeetri kaugusel Moskvast idas. Suhhobezvodne oli administratiivkeskus, mis haldas piki raudteeliini paiknevat 32 sunnitöölaagrit, millest igaühes hoiti tuhandeid kinnipeetavaid. Pärast kuut kuud Suhhobezvodnes saadeti  mind laagrisse nr. 18. Enamik vange olid kriminaalkurjategijad või poliitilised süüalused.

Meid pandi puid langetama, mis oli väga raske töö. Vahel pidime sumpama vöökohani ulatuvas lumes, võtma käsisaega puid maha ja seejärel tirima puuronte mööda lund. Korra nädalas, pühapäeviti pärast hommikueinet, oli mul võimalik nelja laagris asuva Jehoova tunnistajaga veidi Piibli üle arutada. Need olid meie koosolekud. Pühitsesime ka mälestusõhtut, ühel aastal tegime seda meie pesemisruumis. Kuna meil veini polnud, kasutasime Jeesuse vere sümbolina mustsõstramahla.

Tundsime end kõigist täiesti äralõigatuna. Valasin oma südame Jehoova ette ja ta andis mulle jõudu, nagu ta oli andnud ka prohvet Eelijale, kui too sarnaste tunnete käes vaevles (1. Kuningate 19:14, 18). Jumal aitas mul aru saada, et me pole üksi. Ta on tõesti olnud nendes mu elu rasketes olukordades kindel tugisammas.

Igas Suhhobezvodne laagris olid mõned Jehoova tunnistajad ning me saime nendega aeg-ajalt ühenduses olla ühe tunnistaja kaudu, kelle töö võimaldas teisi laagreid külastada. Ta tegutses vahemehena ning toimetas kirjandust laagritest sisse ja välja, tänu millele saime olemasolevat kirjandust omavahel jagada. See julgustas meid tõeliselt!

Tagasi Ukrainasse

Riigi väljakuulutatud amnestiaga lühendati mu karistusaega kümnelt aastalt viiele. Seega sain ma 1950. aasta aprillis naasta oma kodukogudusse Gorõgljadõs. Meie töö Ukrainas oli ikka veel keelustatud ning teenistuses osalemisega kaasnes suur risk. Ent ka meie tasu oli suur.

Varsti pärast tagasitulekut juhtusin rääkima Kozaki-nimelise mehega, kes elas Žabokrukis, minu kodust umbes 20 kilomeetri kaugusel asuvas külas. Ma pärisin talt, kuidas temal ja ta perel läheb. Teadsin, et kolhoosnikel on raske ots otsaga kokku tulla, nii et säärase küsimusega oli hea vestlust alustada. Rääkisin, et Piibel ennustas meie päeviks nälga ja sõdasid (Matteuse 24:3–14). See tekitas mehes huvi, nii et ma külastasin teda veel. Nädalast nädalasse käisin Žabokrukisse edasi-tagasi umbes 40 kilomeetrit, et uurida Kozaki perega Piiblit. Ent kõik sellega kaasnenud riskid ja suur ajakulu unus, kui Kozakid 1950. aasta augustis ristiti.

Varsti pärast Kozakkide ristimist saadeti nad ühes tuhandete teiste Jehoova tunnistajatega asumisele. 1951. aasta aprilli alguses tehti haarang, kus kõik tunnistajad kokku koguti ja ilma igasuguse kohtuprotsessita Siberisse küüditati. Seal olid Kozakid ja paljud mu teised sõbrad sunnitud endale uue kodu looma. *

Gorõgljadõ 15-st Jehoova tunnistaja perest küüditati vaid 4, teistest kogudustest küüditati aga tunduvalt rohkem tunnistajaid. Kuidas sai selline massiküüditamine võimalikuks? Võimudel oli Jehoova tunnistajate nimekiri, mistõttu nad leiti hõlpsasti üles. Paistab, et see nimekiri koostati 1950. aastal, mil mina veel Venemaal vangis olin, seepärast minu nime seal polnud. Kuu aega enne küüditamist, 1951. aasta märtsis,  olin abiellunud ustava Jehoova teenija Fenjaga. Kõik mu naise pereliikmed saadeti asumisele, kuid ta ise pääses, kuna kandis nüüd minu nime.

Rasked usukatsed

Pärast küüditamist pidid kojujäänud hakkama Jehoova tunnistajate tööd ümber korraldama. Minul paluti hoolitseda Ivano-Frankivski ümbruskonna koguduste eest, kus ka küüditamisjärgselt oli 15 koguduses igaühes veel umbes 30 Jehoova tunnistajat. Olin omal käel tegutsev puusepp, nii et mul oli paindlik graafik ja see võimaldas mul korra kuus salaja kõigi koguduste vendadega kokku saada.

Tihti kohtusime öösiti surnuaial, sest teadsime, et seal meid ei segata. Peamiselt arutasime seda, kuidas tagada kõigile kogudustele piibliline kirjandus. Vahel juhtusime saama mõne värske poola- või rumeeniakeelse „Vahitorni” ja siis tõlkisime selle ukraina keelde. Ent võimud olid meil pidevalt kannul ning püüdsid leida ja hävitada meie algelised paljundusmasinad.

Meie suurimaks probleemiks oli siiski see, et olime ära lõigatud teiste maade kristlikest vendadest, sealhulgas New Yorgis Brooklynis asuvatest vendadest, kelle juhtimise all on Jehoova tunnistajate kristlik tegevus. See eraldatus põhjustas meie kogudustes tihti lahkarvamusi, kuulujutte ja intriige. Mõned tunnistajad lahkusid organisatsioonist ja moodustasid meie vastu töötavaid rühmitusi. Isegi Brooklyni juhtivate vendade kohta lasti käibele valejutte ja laimulugusid.

Nõnda võib öelda, et paljude jaoks polnud kõige suurem usukatse mitte väljastpoolt tulev tagakiusamine, vaid selleks olid pigem kogudusesisesed lahkhelid. Kuigi mõned otsustasid meie seltsist lahkuda, saime aru, et on tähtis jääda organisatsiooni ligi ja oodata, kuidas Jehoova olukorra lahendab. Õnneks suurem osa Jehoova tunnistajaid meie kandis nõnda ka toimis. Samuti olen õnnelik selle üle, et paljud, kes tol ajal organisatsioonist lahkusid, said oma eksimusest aru ja hakkasid hiljem jälle meiega koos Jehoovat teenima.

Ka sellistel rasketel eraldatuseaegadel tegime kuulutustööd ja meid õnnistati rikkalikult. Missugust tasu me oleme küll näinud! Iga kord, kui käin nüüd meie koguduse raamatu-uurimisel, mõtlen nendele Jehoova õnnistustele. Kõik meie raamatu-uurimisgrupi rohkem kui 20 liiget on õppinud tõde tundma meie perekonna kaasabil.

Mu vanemad ja õde Anna on juba surnud. Nad jäid kuni lõpuni Jehoovale ustavaks. Fenja ja mina oleme võimaluse piires ikka tegevad Jehoova teenistuses. Aeg on tõesti lausa lennanud. Möödunud 30 aasta jooksul on Jehoova tunnistajatel Ukrainas olnud igasuguseid põnevaid juhtumisi, mida on võimatu sellise lühikese looga jutustada. Ent ma vaatan rahuldustundega tagasi nendele paljudele aastatele Jehoova teenistuses. Olen kindel, et ta jääb minu tugisambaks ja toeks, sest ta ütleb enda kohta: „Mina, Jehoova, ei ole ennast muutnud” (Malakia 3:6).

[Allmärkus]

[Väljavõte lk 21]

„Nad tahtsid teada, kes ma olen ja kust ma pärit olen, ning iseäranis huvitas neid see, kust ma oma raamatud sain. Seda ma aga neile ei öelnud”

[Väljavõte lk 22]

„Tundsime end kõigist täiesti äralõigatuna. Valasin oma südame Jehoova ette ja ta andis mulle jõudu”

[Pilt lk 20]

Koos Fenjaga aastal 1952

[Pilt lk 23]

Koos Fenjaga praegu