Täiusliku ühiskonna loomise katsed

KAS poleks tore elada maailmas, kus pole valu, haigusi ega puudeid? Mitte kuskil meie maakeral ei oleks kuritegevust ega vaenu. Inimesed ei sureks.

On selge, et selliste eesmärkide saavutamiseks peaks inimkond ise tohutult palju muutuma. Idee inimrassi parandada pole uus. Umbes 2300 aastat tagasi kirjutas Kreeka filosoof Platon: „Mõlema soo esindajatest peaksid omavahel paari heitma nii paljud parimate omadustega inimesed kui võimalik ning nii vähesed halbade omadustega inimesed kui võimalik.” Tõsimeelselt hakati inimrassi parandamiseks pingutusi tegema siiski alles hiljuti. Seda teadusala nimetatakse eugeenikaks.

Sõna „eugeenika” võttis kasutusele aastal 1883 Charles Darwini sugulane, inglise teadlane Sir Francis Galton. See sõna tuleb kreeka terminist, mis tähendab ’heast soost’. Galton teadis, et paljud taimed ja loomad võivad tänu selektsioonile saada teatavaid soovitud omadusi. Kas inimrassi ei võiks samal meetodil parandada? Galton mõtles, et võib. Ta arvas, et kui vaid murdosa sellest rahast ja pingutustest, mis kulub hobuste ja veiste aretamisele, kulutataks inimrassi parandamisele, oleks selle tulemuseks plejaad geeniusi.

Mõjutatuna Darwini kirjutistest, järeldas Galton, et inimestel on aeg ise oma arengut suunama hakata. 20. sajandi esimestel aastakümnetel said Galtoni ideed eriti populaarseks nii Euroopa kui ka Ameerika Ühendriikide poliitikute, teadlaste ja akadeemikute seas. Kajastades oma aja levinud arusaamu, kirjutas ühe võimsa riigi juht: „Ühiskond ei saa endale lubada seda, et degenerandid omataolisi sigitaksid. ... Kõiki farmereid, kes ei areta mitte oma parimaid kariloomi, vaid lasevad järeltulijaid anda vaid kõige kehvematel kariloomadel, peaks võetama kui hullumaja kandidaate. ... Ühel päeval me mõistame, et hea, õiget tüüpi kodaniku esmakohuseks on muretseda siia maailma oma sugu ning et me ei saa endale lubada puudulikku tüüpi kodanike põlistamist.” Need sõnad pani kirja Ameerika Ühendriikide 26. president Theodore Roosevelt.

Nii Suurbritannia kui ka Ameerika Ühendriikide näitustel kujutati pärilikkusseadusi tihti merisigade topiste näol, mis olid asetatud ritta vertikaalsele tahvlile.  Nendega taheti näidata, milline on merisigade eri põlvkondade karvkatte värvus. Väljapaneku mõtet selgitas kõrvalolev tekst. Ühele plakatile oli kirjutatud: „Inimeste kõlbmatud omadused, nagu vaimupuuded, langetõbi, kuritegelikkus, hullumeelsus, alkoholism, vaesus ja paljud teised, kanduvad ühelt põlvkonnalt teisele täpselt samal moel nagu karvkatte värvus merisigadel.” Teisel näituseplakatil esitati küsimus: „Kui kaua meie, ameeriklased, muretseme oma sigade ja kanade ja veiste tõupuhtuse pärast, ent jätame oma laste sünnipära juhuse hooleks?”

Eugeenika rakendamine

Need ideed ei jäänud vaid teooria tasemele. Nii Põhja-Ameerikas kui ka Euroopas steriliseeriti kümneid tuhandeid „mittesobilikke” inimesi. Muidugi sõltus see, kuidas mittesobilikkust defineeriti, suurel määral nende inimeste vaadetest, kes nõudsid steriliseerimist. Näiteks USA-s Missouri osariigis esitati seaduseelnõu, mis nägi ette nende steriliseerimist, „kes olid mõistetud süüdi mõrva, vägistamise, röövimise, kanade varastamise, pommipanemise või autovarguse eest”. Et saada ühe põlvkonna jooksul paremat rassi, astus natslik Saksamaa veel ühe sammu. Pärast ligi 225 000 inimese sundsteriliseerimist hävitati eugeenika maski all veel miljoneid inimesi: juute, mustlasi, puuetega inimesi ja teisi „mittesobilikke”.

Natsiajastu barbaarsuse tõttu sai eugeenika külge negatiivse sildi ning paljud lootsid, et see õpetus on maha maetud nagu need miljonid inimesed, kes selle tõttu surema pidid. Kuid 1970. aastatel oli kuulda edusammudest noore teadusharu molekulaarbioloogia vallas. Mõned kartsid, et see võib elustada ideed, mis olid eksitanud Euroopat ja Põhja-Ameerikat varem selle sajandi jooksul. Näiteks hoiatas 1977. aastal üks prominentne bioloog oma kolleege Riikliku Teaduste Akadeemia koosolekul rekombinantse DNA suhtes: „See uuring viib meid inimeste geneetilise materjali muutmise vallas ühe sammu edasi. See tähendab, et hakatakse mõtlema, kuidas panna meid ilmale tooma lapsi, kellel on ideaalsed omadused. ... Eelmine kord, kui seda teha  üritati, olid ideaalsetel lastel heledad juuksed, sinised silmad ja aarjalaste geenid.”

Praegu võib paljudele tunduda naeruväärne võrrelda saavutusi tehnogeneetika vallas Hitleri eugeenikaprogrammiga. Kuuskümmend aastat tagasi määrati ranged nõuded rassilisele puhtusele. Tänapäeval räägitakse tervise ja elukvaliteedi parandamisest. Vanaaja eugeenika sai alguse poliitikast ning seda kihutas tagant kitsarinnalisus ja vihkamine. Uusi edusamme geneetikas sunnivad tegema kaubanduslikud huvid ja inimeste soov tervem olla. Kuigi neil on suuri erinevusi, võib inimeste kujundamine kellegi geneetiliste eelarvamuste järgi sarnaneda vanaaja eugeenikaga.

Teadus kujundab ühiskonda

Samal ajal kui sa loed neid sõnu, kaardistavad võimsad arvutid süstemaatiliselt inimese genoomi – päriliku materjali koguhulka, mis suunab seda, kuidas me kasvame, ja määrab suures osas ära selle, millised me oleme. Need arvutid kataloogivad hoolikalt kümneid tuhandeid inimese DNA-s sisalduvaid geene. (Vaata kasti „DNA-detektiivid”.) Teadlased ennustavad, et kui see info on kogutud ja talletatud, saab see kauges tulevikus peamiseks allikaks, mis aitab mõista inimese bioloogiat ja meditsiini. Teadlased loodavad, et inimese genoomi saladuse lahendamine võimaldab töötada välja teraapia, millega hakatakse defektseid geene parandama ja asendama.

Arstid loodavad, et tänu geeniuuringutele hakatakse valmistama uusi ohutuid, ent samas tõhusaid ravimeid, mis aitavad haigusi ennetada ja nende vastu võidelda. Tänu sellisele tehnoloogiale võib saada võimalikuks ka see, et raviarst uurib oma patsiendi geneetilist eripära, otsustamaks, milline ravim talle kõige paremini mõjub.

Mõned arvavad, et tehnogeneetika võib lisaks meditsiinivallas toodavale kasule lahendada ka sotsiaalseid probleeme. Teise maailmasõja ning 1990. aastate alguse vahel väitsid akadeemikud, et sotsiaalseid probleeme võib vähendada tänu majanduse ja institutsioonide reformimisele ning elukeskkonna parandamisele. Viimastel aastatel on aga sotsiaalsed probleemid süvenenud. Niisiis on paljud tulnud järeldusele, et selliseid probleeme peab lahendama geneetilisel tasandil. Ja mõned inimesed arvavad, et geenid mõjutavad üksikisikute ja inimgruppide käitumist palju rohkem kui keskkond.

Mida aga öelda surma kohta? Teadlaste sõnul peitub ka selle probleemi lahendus DNA-ga manipuleerimises. Teadlased on juba kahekordistanud puuviljakärbeste ja usside eluiga, kasutades meetodeid, mida nende väiteil võib ühel päeval ka inimeste peal rakendama hakata. Organisatsiooni Human Genome Sciences juht ütles: „Esimest korda võime kujutleda, et inimesed muutuvad surematuks.”

Kavandatud lapsed?

Aina uued teated praegustest tegemistest ja sellest, mida võidakse aastate pärast  tegema hakata, panevad inimesi unustama uute tehnoloogiate piiranguid ja nendega kaasnevaid potentsiaalseid probleeme. Et seda selgitada, pöördugem tagasi beebide teema juurde. Geneetiliste haiguste sünnieelne diagnostika on saanud juba tavaliseks protseduuriks. Kõige populaarsemat sünnieelse diagnostika meetodit on kasutatud alates 1960. aastate algusest. Arst viib nõela raseda naise emakasse ning võtab prooviks lootevedelikku. Vedelikku testitakse geneetiliste haiguste, näiteks Downi tõve või lülilõhestuse suhtes. Seda protseduuri tehakse tavaliselt pärast 16. rasedusnädalat. Üks uuem protseduur võimaldab näha detaile loote geneetilise ülesehituse kohta juba kuuenda ja kümnenda rasedusnädala vahel.

Tänu nendele protseduuridele võivad arstid avastada hulga hälbeid, kuid ainult 15 protsenti neist on parandatavad. Geenivea või ebaselge diagnoosi puhul tuleb paljudel vanematel langetada raske otsus – kas teha abort või sünnitada. „The UNESCO Courier” kommenteerib: „Hoolimata tohutult  paljudest DNA-uuringutest, millest igaüks on patenteeritud ja tulus, pole geneetika suutnud täita oma suuri lubadusi seoses geeniteraapiaga. Arstid suudavad küll geenirikkeid avastada, kuid mitte parandada. Seepärast pakutakse tihtipeale lahenduseks aborti.”

Muidugi, kuna biotehnoloogia areneb järjest edasi, loodavad arstid, et peagi on neil rohkem võimalusi avastada ja parandada geenirikkeid, mis põhjustavad inimestel mõningaid haigusi või teevad inimese neile vastuvõtlikuks. Lisaks sellele loodavad teadlased, et ükskord on nad võimelised siirdama lootesse kunstlikke kromosoome, et kaitsta inimesi selliste haiguste eest nagu Parkinsoni tõbi, AIDS, suhkurtõbi ning eesnäärme- ja rinnavähk. Seega sünnib ilma tugevdatud immuunsüsteemiga laps. Samuti arvatakse, et tulevikus hakatakse kasutama ravimeid, mis „parandavad” arenevat loodet, võib-olla manipuleerides geenidega, et tõsta intelligentsustaset või parandada mälu.

 Kuigi isegi kõige optimistlikumad teadlased mõistavad, et selleks kulub veel kaua aega, enne kui vanemad saavad hakata kataloogist last valima, meeldib paljudele „täiusliku” lapse saamise idee väga. Mõned väidavad, et oleks vastutustundetu mitte kasutada tehnoloogiaid, mis aitaksid geenirikkeid kõrvaldada. Pealegi, kui pole vale saata oma last parimasse kooli ja parimate arstide juurde, miks oleks vale saada parimat võimalikku last?

Mure tuleviku pärast

On ka neid, kellele see kõik muret teeb. Näiteks teatab raamat „The Biotech Century”: „Kui diabeeti, sirprakulist aneemiat ja vähki võib ravida inimese geneetilist ülesehitust muutes, siis miks ei peaks sel teel ravima ka teisi vähem tõsiseid „häireid”: lühinägevust, värvipimedust, vaeglugemist, tüsedust ja vasakukäelisust? Tõesti, mis takistaks ühiskonnal otsustamast, et teatud nahavärv on tervisehäire?”

 Infot geenide kohta hakkaksid agaralt otsima kindlustusfirmad. Mis siis, kui looteuuringud näitavad võimalikke probleeme? Kas kindlustusfirmad hakkavad emale survet avaldama, et ta aborti teeks? Kui ema ei tee aborti, kas saaks firma keelduda kindlustust andmast?

Keemia-, farmaatsia- ja biotehnoloogiafirmad võistlevad geenide ja organismide patenteerimises, samuti nendega manipuleerimise meetodite kasutuselevõtmises. Nende ajend on aga finantsiline – teha tulevikutehnoloogia abil raha. Paljud bioeetikud kardavad, et see võib viia „kliendi-eugeenikani”, mis tähendab seda, et vanematele võidakse avaldada survet valida „geneetiliselt heakskiidetud” lapsi. Pole raske ette kujutada seda, kui suurt rolli reklaamindus sellises suundumuses mängima hakkab.

Muidugi ei hakata neid uusi tehnoloogiaid kohe kasutama maakera vaesemates paikades. Paljudes paikades pole praegu võimalik rakendada ka mitte kõige algelisemaid tervishoiumeetmeid. Isegi arenenud riikides võib geeniteraapia muutuda kättesaadavaks vaid rikastele inimestele.

Täiuslik ühiskond

Kirjandust biotehnoloogia saavutuste kohta on antud välja väga palju, kusjuures tihti võib seal märgata väljendit „Jumalat mängima”. Kuna Jumal on Kavandaja ja elu Looja, oleks hea mõelda, mida arvab tema täiuslikkuse taotlemisest. Piibli Esimene Moosese raamat ütleb, et pärast seda, kui Jumal oli loonud maa peale elu, „Jumal vaatas kõike, mis ta oli teinud, ja vaata, see oli väga hea” (1. Moosese 1:31). Esimene inimpaar oli geneetiliselt täiuslik. Nemad ja nende lapsed muutusid ebatäiuslikeks ja surelikeks Jumala vastu mässamise pärast (1. Moosese 3:6, 16–19; Roomlastele 5:12).

Jehoova Jumal tahab teha lõppu haigustele, kannatustele ja surmale. Juba kaua aega tagasi tegi ta ettevalmistusi selleks, et päästa inimesed nendest raskustest. Piibli Ilmutusraamat räägib ajast, mil Jumal sekkub inimeste tegemistesse. Selle aja kohta võime lugeda: „[Jumal] pühib ära kõik pisarad nende silmist, ja surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist ega vaeva ei ole enam. Sest endised asjad on möödunud!” Neid suuri muudatusi ei tee teadlased, kellest paljud isegi ei usu Jumala olemasolu, rääkimata siis veel sellest, et nad kiidaksid teda. Järgmine salm ütleb: „[Jehoova Jumal] kes aujärjel istus, ütles: „Vaata, ma teen kõik uueks!”” (Ilmutuse 21:4, 5).

[Väljavõte lk 5]

Pärast ligi 225 000 inimese sundsteriliseerimist natslikul Saksamaal hävitati eugeenika maski all veel miljoneid „mittesobilikke” inimesi

[Väljavõte lk 6]

Arstid loodavad, et tänu geeniuuringutele hakatakse valmistama uusi ohutuid, ent samas tõhusaid ravimeid, mis aitavad haigusi ennetada ja nende vastu võidelda

[Väljavõte lk 11]

Pärast Dolly-nimelist lammast on teadlased klooninud täiskasvanud rakkudest kümneid erisuguseid loomi. Kas sama tehnoloogiat saab kasutada ka inimese kloonimiseks?

 [Kast/pildid lk 7]

Kas inimesi saab kloonida?

1997. aastal oli kogu maailma ajakirjanduses kuumaks teemaks Dolly-nimeline lammas. Mis oli Dollys erilist? Ta oli esimene imetaja, kes klooniti edukalt täiskasvanud rakust, mis võeti emalamba piimanäärmest. Nii sai Dollyst selle lamba noorem „kaksik”, kellest rakk oli võetud. Enne Dollyt olid teadlased klooninud loomi aastakümneid loote rakkudest. Vähesed pidasid võimalikuks seda, et täiskasvanud imetaja rakku saab ümber programmeerida, et luua sellest temaga geneetiliselt identne loom. Täiskasvanu isendi rakust kloonimine võimaldab teada ette, milline on tema järglane.

Dolly klooninud teadlaste eesmärk oli teha kasulikke muudatusi koduloomades, kelle piim oleks ravimite saamise väärtuslikuks allikaks. Raport nende edust ilmus kõigepealt 1997. aasta veebruaris teadusajakirjas „Nature” pealkirja all „Nii imetaja täiskasvanud rakust kui ka loote rakust saadi elujõuline järglane”. Meedia hakkas selle sõnumi vastu kohe suurt huvi tundma. Kaks nädalat hiljem ilmunud ajakirja „Time” kaanepildil oli Dolly foto ning pealkiri „Kas kunagi hakkab eksisteerima ka sinu teisik?”. Samal nädalal ilmus ajakirjas „Newsweek” kaaneteema „Kas inimesi saab kloonida?”.

Pärast Dollyt on teadlased klooninud täiskasvanud rakkudest kümneid erisuguseid loomi. Kas sama tehnoloogiat saab kasutada ka inimese kloonimiseks? Mõned bioloogid ütlevad, et saab. Kas seda on tehtud? Veel mitte. Briti teadlane ja Dolly klooninud rühma juht Ian Wilmut ütleb, et kloonimine on praegu „väga saamatu protseduur”, mille tõttu nende loodete suremus on kümme korda suurem kui loomulikul teel sigitatud loodete suremus.

Mis juhtuks aga siis, kui seda meetodit täiustataks ja hakataks kloonima näiteks Hitlereid? Et keegi selle pärast muret ei tunneks, märgib Wilmut, et kuigi kloonitud laps on geneetiliselt identne inimesega, kellest ta klooniti, mõjutab klooni tema ümbruskond ning tal areneb teistsugune isiksus, just nagu on lood ka kaksikutega.

[Kast/pildid lk 8, 9]

DNA-detektiivid

Inimese keha koosneb umbes 100 triljonist rakust. Enamikul rakkudel on tuum. Tuuma sees on 46 pakendit nimetusega kromosoomid. Iga kromosoom koosneb ühest tihedalt keerdunud niitjast molekulist, mida kutsutakse DNA-ks. DNA-s on arvestuste kohaselt kuni 100 000 geeni, mis asetsevad seal umbes nii nagu linnad suure teetrassi ääres. Geenid määravad suures osas ära kõik meie kehale iseloomuliku – meie arengu emakas, soo, füüsise ning täiskasvanuks saamise. Teadlased arvavad, et DNA-s on ka „kell”, mis määrab ära selle, kui kaua me elame.

Loomade ja inimeste DNA on tähelepanuväärselt sarnane. Näiteks erineb šimpansi genoom inimese omast vaid ühe protsendi võrra. Siiski on see erinevus kümme korda suurem kui kahe inimese DNA vahel. Ent just nende kaduvväikeste erinevuste tõttu on igal inimesel tunnusjooned, mis teevad ta ainulaadseks.

Vähem kui kümme aastat tagasi hakkasid teadlased tegelema keerulise ülesandega – määrama keemiliste ühendite täpset järjestust inimese DNA-s. See on inimese genoomi projektina tuntud ambitsioonikas ja määratult suur ettevõtmine, mis läheb maksma miljardeid dollareid. Saadud infoga võib täita umbes 200 köidet, millest igaüks on 1000-leheküljelise telefoniraamatu suurune. Kui seda infot iga ööpäev 24 tundi järjest lugeda, kuluks selle läbilugemiseks 26 aastat.

Tihti aga jäetakse meedias tähelepanuta fakt, et kui see info on kätte saadud, tuleb seda ka tõlgitseda. Saadud teabe analüüsimiseks on vaja uusi seadmeid. Üks asi on geene identifitseerida, hoopis teine asi aga teada, mida geenid teevad ja kuidas nad üheskoos inimese arengut mõjutavad. Üks tunnustatud bioloog nimetas inimese genoomi projekti „geneetika Pühaks Graaliks”. Ühe elulähedasema võrdluse tõi geneetik Eric Lander: „See projekt on nagu masinaosade nimekiri.” Ta lisab: „Kui ma annaksin teile Boeing 777 osade nimekirja ja kui seal oleks 100 000 osa, ei usu ma, et te lennuki kokku paneksite, ning päris kindlasti ei mõistaks te seda, mis paneb selle lendama.”

[Joonis]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

RAKK

RAKUTUUM

KROMOSOOMID

DNA

ALUSTE PAAR