Häälekas lumi

TEADLASED on avastanud, et kui lumehelbed langevad veepinnale, tekitavad need inimkõrvale kuuldamatut heli. Sarnaselt läheneva tuletõrjeauto sireeniga saavutab see heli umbes kümnetuhandiku sekundi jooksul haripunkti ning vaibub siis.

Vihmapiisk või rahetera läbistab veepinna, kerge lumehelves aga jääb pinnale hõljuma. Kuid varsti hakkab see sulama, misjärel leiab aset eelmainitud „karjatus”. Kuigi seda märgati juba 15 aastat tagasi, ei hakatud asja lähemalt uurima. Ent viimastel aastatel on see heli saanud nuhtluseks Alaska bioloogidele, kes kasutavad lõhe rände jälgimiseks hüdrolokaatorit. Kui langeva lume taustarabin summutab kaladelt tulevad signaalid, tuleb hüdrolokatsioon katkestada. Mis on selle nähtuse põhjus?

Ajakiri „New Scientist” selgitab, et kui lumehelves hõljub vee peal, pole allpool eriti helisid kuulda. Aga niipea kui lumehelves hakkab sulama, hakkab vesi kapillaarsuse tõttu helbesse imenduma. Võib-olla, et sel ajal lumehelbes sisalduvad õhumullid kas vabanevad või siis jäävad tõusva vee lõksu. Ümbritseva keskkonnaga tasakaalu saavutada püüdvad õhumullid vibreerivad ning seda tehes saadavad nad välja kellukesehelinat meenutavaid helilaineid, kuigi palju suuremal helikõrgusel.

[Pildi allikaviide lk 31]

Jääkristallid/Dover