Maa – kas selle on rajanud juhus?

ET VÄLTIDA äärmuslikke temperatuure, peab Maa tiirlema Päikesest õigel kaugusel. Teistest päikesesüsteemidest on avastatud planeete, mis tiirlevad ümber Päikese-sarnaste tähtede ning asuvad arvamuste kohaselt „elukõlblikus piirkonnas”, see tähendab, et neil võib esineda vedelat vett. Kuid isegi need niinimetatud eluks kõlblikud planeedid ei pruugi sobida inimeluks. Planeet peab ka pöörlema õige kiirusega ja olema õige suurusega.

Kui Maa oleks veidigi väiksema kuju ja massiga, oleks gravitatsioonijõud nõrgem ja enamik Maa väärtuslikust atmosfäärist lenduks kosmosesse. Seda on näha Kuu ning kahe planeedi Merkuuri ja Marsi puhul. Kuna nad on Maast väiksemad ja nende mass on väiksem kui Maa oma, siis on neil atmosfääri kas väga vähe või pole seda üldse. Aga mis siis, kui Maa oleks veidi suurema kuju ja massiga?

Sel juhul oleks Maa gravitatsioon tugevam ja kerged gaasid, nagu vesinik ja heelium, hajuksid atmosfäärist aeglasemalt. „Mis veelgi tähtsam, atmosfäärigaaside vaheline habras tasakaal oleks rikutud,” selgitab loodusteaduslik õpik „Environment of Life”.

Või mõtle hapniku peale, mis toetab põlemist. Kui selle tase oleks ühe protsendi võrra suurem, puhkeks palju tihedamini metsatulekahjusid. Teisest küljest aga, kui kasvuhoonegaasi süsinikdioksiidi sisaldus atmosfääris kasvaks, tabaks Maad ülekuumenemine.

Maa orbiit

Maa üks teine ideaalne tunnusjoon on tema orbiidi kuju. Kui orbiit oleks elliptilisem, tuleks meil kogeda talumatult äärmuslikke temperatuure. Kuid selle asemel on Maa orbiit peaaegu ringikujuline. Muidugi muutuks olukord siis, kui mõni Jupiteri-sarnane hiidplaneet meist lähedalt mööduks. Viimastel aastatel on teadlased avaldanud tõendusmaterjale selle kohta, et mõnel tähel on suured Jupiteri-taolised planeedid, mis tiirlevad väga lähedal tähe ümber. Paljudel sellistel planeetidel on ekstsentriline orbiit. Niisuguses süsteemis jääks iga Maa-taoline planeet hätta.

Astronoom Geoffrey Marcy vastandas need välisplaneedisüsteemid Päikesesüsteemi nelja siseplaneedi Merkuuri, Veenuse, Maa ja Marsiga. Ühes intervjuus hüüatas Marcy: „Vaadake, kui täiuslik see [süsteem]  on! See on justkui kalliskivi. Neil planeetidel on ringikujulised orbiidid. Nad on kõik samas tasapinnas. Nad kõik tiirlevad samas suunas. ... See on peaaegu et müstiline.” Kas seda saab tõepoolest selgitada juhusega?

Meie Päikesesüsteemil on veel üks imepärane tunnusjoon. Hiidplaneedid Jupiter, Saturn, Uraan ja Neptuun tiirlevad ümber Päikese meist turvalises kauguses. Selle asemel et meid ohustada, täidavad need planeedid elutähtsat rolli. Astronoomid on võrrelnud neid „taevaste tolmuimejatega”, sest nad imevad oma gravitatsioonijõu tõttu enesesse suuri meteoore, mis võiks vastasel juhul maapealse elu ohtu seada. Tõepoolest, Maa on väga hästi ’rajatud’ (Iiob 38:4). Nii tema suurus kui ka asukoht Päikesesüsteemis on täpselt õiged. Kuid see pole veel kõik. Maal on veel teisigi ainulaadseid tunnusjooni, mis on inimeluks olulise tähtsusega.

Hapnik ja fotosüntees

Hapniku aatomid moodustavad 63 protsenti maiste elusorganismide massist. Lisaks sellele kaitseb ülemistes atmosfäärikihtides olev hapnik maapealseid taimi ja loomi Päikese ultraviolettkiirte eest. Hapnik aga reageerib kiiresti teiste keemiliste elementidega, näiteks rauaga reageerides tekib rooste. Kuidas siis suudab atmosfäär endas säilitada selle ülimalt reaktsioonivõimelise elemendi 21-protsendilise taseme?

Vastuse annab fotosüntees – imeline protsess, mille abil Maa taimestik päikesevalgust kasutades endale toitaineid sünteesib. Fotosünteesi kõrvalprodukt on hapnik, mida iga päev eraldub atmosfääri rohkem kui miljard tonni. „The New Encyclopædia Britannica” selgitab: „Fotosünteesita ei lõppeks mitte ainult meie põhiliste toiduvarude täienemine, vaid lisaks sellele jääks Maa lõpuks ka ilma hapnikuta.”

Loodusteaduslikes õpikutes selgitatakse lehekülgede kaupa seda fotosünteesiks nimetatud järkjärgulist protsessi. Mõnda selle etappi ei suudeta ikka veel täielikult mõista. Evolutsionistid ei oska selgitada, kuidas sai iga etapp millestki lihtsamast areneda. Tõesti, iga etapp paistab olevat taandamatult kompleksne. „Pole olemas mingit üldiselt  aktsepteeritavat seisukohta fotosünteesi alguse kohta,” tunnistab „The New Encyclopædia Britannica”. Üks evolutsionist püüdis varjata seda probleemi väitega, et fotosünteesi „mõtlesid välja” „mõned eesrindlikud rakud”.

Kuigi see väide on ebateaduslik, toob see siiski esile fakti, mis on samuti imestamapanev: fotosünteesiks on vaja rakukesta, mille piires see protsess võiks turvaliselt toimuda, ning selle protsessi jätkumiseks peavad rakud paljunema. Kas see kõik toimus juhuslikult mõnes ’eesrindlikus rakus’?

Isepaljunevast rakust inimeseni

Millise tõenäosusega kogunevad aatomid kokku, et moodustuks lihtsaim isepaljunev rakk? Nobeli auhinna võitnud teadlane Christian de Duve ütleb oma raamatus „A Guided Tour of the Living Cell”: „Kui te võrdsustate bakteriraku tekkimise tõenäosuse seda moodustavate aatomite kokkukogunemise tõenäosusega, siis ei piisaks ühe raku tekitamiseks ka tervest igavikust.”

Nüüd, kus me oleme oma arutluskäiguga juba nii kaugele jõudnud, tehkem ühe bakteriraku juurest hiigelhüpe miljardite spetsialiseerunud närvirakkude juurde, mis moodustavad inimese aju. Teadlased kirjeldavad inimaju kui kõige keerukamat füüsilist struktuuri meile teadaolevas universumis. See on tõepoolest ainulaadne. Näiteks, suurt osa inimajust nimetatakse assotsiatiivseteks piirkondadeks. Need alad analüüsivad ning tõlgendavad infot, mis tuleb sensoorsest ajuosast. Otsaesisetagune assotsiatiivne piirkond võimaldab meil mõtiskleda universumi imede üle. Kas juhuslike protsessidega saab tõesti selgitada selliste assotsiatiivsete piirkondade olemasolu? „Nende piirkondade tähtsate osade samaväärseid vasteid ei leia üheltki loomalt,” tunnistab dr. Sherwin Nuland oma raamatus „The Wisdom of the Body”.

Teadlased on tõestanud, et inimese aju töötleb informatsiooni palju kiiremini kui kõige võimsam arvuti. Pidagem siinjuures meeles, et moodne arvutitehnoloogia on inimeste aastakümnetepikkuse töö tulemus. Kuidas on siis lood silmapaistvalt võimekama inimajuga? Teadlased John Barrow ja Frank Tipler mainisid oma raamatus „The Anthropic Cosmological Principle” järgmist: „Evolutsionistid on jõudnud üksmeelsele järeldusele, et niisuguse mõistusliku elu evolutsioon, mis ilmneb homo sapiens’i informatsiooni töötlemise võimes, on nii ebatõenäoline, et vaevalt on midagi sellist juhtunud ühelgi teisel planeedil kogu nähtavas universumis.” Need teadlased järeldavad, et meie olemasolu on „üks ääretult õnnelik juhus”.

Kas kõik toimus juhuslikult?

Milline on sinu järeldus? Kas universum koos kõigi oma imedega sai tõepoolest juhuslikult olemasollu tulla? Kas ei nõustu sa sellega, et igal suurejoonelisel muusikapalal peab olema helilooja ja et muusikariistad hästi kõlaksid, peavad nad olema täpselt hääles? Kuidas aga on lood meie aukartustäratava universumiga? „Me elame ülimalt täppishäälestatud universumis,” sõnas matemaatik ja astronoom David Block. Milline oli tema järeldus? „Meie universum on meie kodu ja ma usun, et selle on kavandanud – Jumala käsi.”

Kui selline on ka sinu järeldus, siis oled sa kindlasti nõus Piibli sõnadega, mis ütlevad Looja Jehoova kohta järgmist: „Tema on oma rammuga teinud maa, tarkusega rajanud maailma ja mõistusega laotanud taevad!” (Jeremija 51:15).

[Kast/pildid lk 8, 9]

ERAKORDNE PLANEET

„Maa ideaalsest suurusest, keemiliste elementide kooslusest ja Maa peaaegu ringjoonelisest orbiidist täpselt õigel kaugusel ümber pikaealise tähe Päikese on tulenenud eriomased tingimused, mis on võimaldanud veel akumuleeruda maakera pinnale. Elu teket ilma veeta on võimatu ettegi kujutada.” („Integrated Principles of Zoology”, 6. trükk)

[Allikaviide]

NASA foto

 [Kast/pildid lk 10]

KAS ELU TEKKIS JUHUSLIKULT?

Aastal 1988 ilmus Austraalia ja Uus-Meremaa Teaduse Edendamise Ühingu väljaandes „Search” arvustus raamatu kohta, mis püüdis selgitada, kuidas elu võis juhuslikult tekkida. Teaduskirjanik L. A. Bennett leidis kõigest ühelt selle raamatu leheküljelt „16 ülimalt spekulatiivset väidet, mille igaühe tõestus tugineb eelneval väitel”. Millise järelduse tegi Bennett pärast raamatu läbilugemist? Ta kirjutab: „Palju kergem on nõustuda sellega, et armastav Looja lõi ühe silmapilguga elu ja juhib seda oma teleoloogilisi [eesmärgikindlaid] teid pidi, ... kui nõustuda arvutute „pimedate juhustega”, mida läheb vaja autori väidete toetuseks.”

[Pildid]

Fotosüntees on toitainete sünteesi ja hapniku ringkäigu seisukohalt ülitähtis

Mille arvele panna Maa ideaalsed parameetrid, mis on vajalikud elu alalhoidmiseks?

Teadlased kirjeldavad inimese aju kui kõige keerukamat füüsilist struktuuri universumis. Kuidas võis see juhuslikult areneda?

[Allikaviide]

Foto: Zoo de la Casa de Campo, Madrid

Monte Costa, Sea Life Park Hawaii

[Pildid lk 8, 9]

Planeedid on kujutatud suhtelistes mõõtmetes

Päike

Merkuur

Veenus

Maa

Marss

Jupiter

Saturn

Uraan

Neptuun

Pluuto

[Allikaviited]

Päike: National Optical Astronomy Observatories; Merkuur, Jupiter ja Saturn: NASA/JPL/Caltech/USGS loal; Veenus ja Uraan: NASA/JPL/Caltech loal; Maa: NASA foto; Marss: NASA/JPL; Neptuun: JPL; Pluuto: A. Stern (SwRI), M. Buie (Lowell Obs.), NASA, ESA