Kas uus suund terviseedenduses?

Vähe on neid ainevaldkondi, mis oleksid inimestele tähtsamad kui terviseküsimused. Mõnikord tundub, et nõnda palju kui on ravitsejaid, on ka arvamusi. „Ärgake!” pole võtnud selle artiklisarja eesmärgiks propageerida mingit konkreetset seisukohta, vaid hoopis teavitada lugejaid üha populaarsemaks muutuvatest ravivõtetest, mida tavapäraselt kutsutakse alternatiivseteks ravimeetoditeks. Meie eesmärk pole ühtki arutlusele tulevat ega mingit muud ravimeetodit soovitada. Paljud raviliigid – mõned üsna populaarsed, mõned küsitavad – on jäänud mainimata. Meie arvates on üldiselt kasulik terviseküsimusi valgustada, ent otsused nende kohta on täiesti isiklik asi.

KÕIK tahavad olla terved, ent hea tervise juures polegi nii kerge püsida, nagu seda näitab nende inimeste suur arv, kellel on oma tervise kohta kaebusi. Mõningatele näib, et tänapäeval on haigeid inimesi rohkem kui kunagi varem.

Paljudel arstidel on haigustest jagusaamise kindlakskujunenud meetodiks kirjutada välja ravimeid, mida farmaatsiakompaniid välja töötavad ja agressiivselt reklaamivad. On tähelepanuväärne, et viimastel aastakümnetel on selliste ravimite käive maailmaturul järsult kasvanud ning ulatub sadadesse miljarditesse dollaritesse aastas, võrreldes varasema mõne miljardi dollariga aastas. Millised on olnud tulemused?

Meedikute välja kirjutatud ravimid on aidanud paljusid inimesi. Paraku on ka ravimitarvitajaid, kelle tervislik seisund pole paranenud või siis on koguni halvenenud. Seepärast on viimasel ajal pöördutud ka teiste ravimeetodite poole.

Kuhu paljud pöörduvad

Paikades, kus standardiks on tänapäeva tavameditsiini ravimeetodid, pöörduvad nüüd paljud alternatiiv- ehk täiendmeditsiini meetodite poole. „Paistab, et pikka aega alternatiivseid ravimeetodeid klassikalisest meditsiinist lahutanud Berliini müür hakkab kokku kukkuma,” öeldakse 2000. aasta maikuu „Consumer Reports’is”.

Ajakirjas „The Journal of the American Medical Association” („JAMA”, 11. november 1998) täheldatakse: „Alternatiivsed ravimeetodid, mille toimet on iseloomustatud kui haigusprotsessi vahelesegamist ning mida meditsiiniõppeasutustes harva õpetatakse ja USA haiglates üldiselt ei rakendata, on kogu riigis tõmmanud endale üha enam meedia, meditsiiniüldsuse, valitsusasutuste ja rahva tähelepanu.”

Ent kommenteerides viimase aja suundumusi, märgib 1997. aasta „Journal of Managed Care Pharmacy”: „Varem olid koolimeedikud alternatiivsete ravivõtete suhtes skeptilised, nüüd aga pakub valikõpet alternatiivmeditsiini vallas 27 [viimastel andmetel 75] USA meditsiiniõppeasutust, sealhulgas Harvardi, Stanfordi, Arizona ja Yale’i ülikool.”

„JAMA” märkis, mida paljud patsiendid oma tervisliku seisundi parandamiseks ette võtavad: „Aastal 1990 kasutas üks viiest (19,9%) oma tervislikku seisundit meediku juures kontrollinud inimesest ka alternatiivteraapiat. Aastaks 1997 oli see suhe juba üks kolme vastu (31,8%).” Veel täheldati selles  artiklis: „Lisaks USA-le näitavad ka teiste riikide uurimused, et alternatiivmeditsiin on populaarne kogu tööstusmaailmas.”

Nagu teatab „JAMA”, on viimase 12 kuu jooksul kasutanud alternatiivseid ravimeetodeid 15 protsenti Kanada, 33 protsenti Soome ja 49 protsenti Austraalia elanikest. „Alternatiivravi järele valitseb märkimisväärselt suur nõudmine,” tõdeb „JAMA”. Eriti rõhutab seda fakt, et alternatiivsete ravimeetodite eest saab harva kindlustushüvitist. Seepärast järeldab „JAMA” oma artiklis: „Tõenäoliselt ei kajastu praeguses alternatiivravi kasutusmudelis inimeste tegelik huvi selle ravi vastu – huvi, mis ilmneb tulevikus, kui alternatiivseid ravimeetodeid rohkem kindlustatakse.”

Suundumus ühendada alternatiivsed ravimeetodid klassikalise meditsiini meetoditega on paljudes maades juba ammu üldlevinud. Dr Peter Fisher Royal London Homeopathic Hospital’ist märkis, et täiendmeditsiini põhivormid on saanud „paljudes paikades praktiliselt tavameditsiini osaks”. „Pole enam olemas kahte liiki meditsiini – tava- ja täiendmeditsiini,” väitis ta. „On vaid hea ja halb meditsiin.”

Niisiis tunnistavad paljud tänapäeva meedikud nii tavameditsiini kui ka alternatiivravi meetodeid. Selle asemel et veenda patsienti nõustuma kas ühe või teise meditsiiniliigiga, soovitavad nad patsiendile erisugustest ravivõimalustest seda, mis patsiendile kasuks võiks tulla.

Milliseid ravimeetodeid kasutab alternatiiv- ehk täiendmeditsiin? Millal ja kus need kasutusele võeti? Miks nii paljud neid kasutavad?