Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Kui mägi tahtis merega ühineda

Kui mägi tahtis merega ühineda

Kui mägi tahtis merega ühineda

„ÄRGAKE!” KORRESPONDENDILT VENEZUELAS

VENEZUELA pealinna Caracase ja mere vahel seisab kahe tuhande meetri kõrgune mägi nimega El Ávila. Selle põhjaküljel paikneb kitsas ja tihedalt asustatud rannariba. Seal on Venezuela suurim lennujaam. Reisijad peavad lennujaamast Caracasesse minema tunneli kaudu, mis on raiutud otse läbi mäe.

Pärast möödunud detsembrikuu vihmavalinguid ei pidanud aga veest läbiimbunud El Ávila enam vastu. Selle nõlvad oleks justkui pursanud välja kümneid tuhandeid kuupmeetreid vett, mis voolas jugadena mäest alla. Keegi kommenteeris seda, et mägi justkui tahaks merega ühineda. Majad, hurtsikutest kuni villadeni, mattusid vee-, muda-, kivi- ja puudelaviinide alla. Voodid, külmutuskapid, telerid ja isegi inimesed pühiti voogudega kaasa. Üks eakas mees arvas, et maailma lõpp on käes.

Varsti vihm lõppes ja tulvaveed hakkasid alanema. Ühe arvestuse kohaselt sai surma umbes 50 000 inimest ja umbes 400 000 jäi kodutuks. Täiesti põhjendatult on seda nimetatud „kõige hullemaks looduskatastroofiks Venezuela ajaloos”.

Napilt pääsenud

15. detsembril jäid Juan Carlos Lorenzo ja tema isa kahe mässava jõe vahele lõksu. Nad jätsid maha oma sõiduki ja läksid ühte majja, kus oli ees juba 35 inimest. Varsti hakkas vesi majja tungima ja veetase tõusis kiiresti. Kõigil õnnestus pääseda katusele. Samal ajal tabasid hoonet veerevad kivid ja puutüved. Peagi olid maja esimese ja teise korruse seinad lammutatud, alles olid jäänud vaid tugipostid ja katus. Habras hoone värises, kui „pommitamine” jätkus.

Üks helikopter tuli, kuid ta ei saanud sellele haprale ehitisele maanduda. Kui ta otsa ümber pööras, jätsid Juan Carlos ja tema isa pisarsilmil teineteisega hüvasti, olles veendunud, et lõpp on käes. Siis saabus kaks helikopterit. Samal ajal kui piloodid helikoptereid osavalt maja kohal õhus paigal hoidsid, tõsteti kõik hädalised ühekaupa katuselt turvalisse paika. Niipea kui helikopterid lahkusid, varises maja mässavatesse voogudesse. Nad olid pääsenud õigel ajal!

Tuhanded inimesed evakueeriti väikeste lennukitega, maanteid pidi või sõjaväetranspordilaevadega, mis olid projekteeritud meredessantide jaoks. Pikk rodu inimesi, osal lapsed kukil, juhiti köite abil läbi murdlainete paatidesse. Mõned olid suutnud päästa üksikuid isiklikke asju, kuid paljudele olid alles jäänud vaid seljasolevad riided.

Päästetööd

Jehoova tunnistajate harubüroos Venezuelas hakati abistamiseks korraldusi tegema kohe, kui katastroofist teada saadi. Kuid maanteed olid kiviprügi täis või siis lihtsalt minema uhutud. Hädaabi võimaldamiseks avati mõne päeva pärast peamise maantee üks sõidurada ning Jehoova tunnistajate veokid ravivahendite ja kvalifitseeritud personaliga lubati läbi. Üks ametnik ütles hiljem: „Valitsus teab hästi, et Jehoova tunnistajad olid esimeste hulgas, kes appi tulid ja inimesi piirkonnast ära viia aitasid.”

Tunnistajad korraldasid otsinguid abivajajate leidmiseks. Evakueeritutele organiseeriti transport Caracasesse. Paljud, kes sinna jõudsid, olid jäänud kõigest ilma. Linnas rajati kogumispunktid, kus hädalistele süüa, riideid ja ravimeid jagati. Kuid enamik neist vajas enamat kui toitu ja riideid. Nad vajasid hädasti ka elupaika. Nende kristlikud vennad võtsid nad hea meelega enda juurde.

Isegi pikka aega pärast katastroofi elas mõningate inimeste juures sõpru ja sugulasi. Jehoova tunnistajad Joel ja Elsa elavad väikeses korteris Puerto Cabellos. Kuu aega pärast tormi elas nende juures ikka veel 16 inimest. Paljud olid lisaks kodule kaotanud ka oma töö. Nende töökohti lihtsalt polnud enam olemas.

Kahjuks muutusid endised kihavad kuurort- ja sadamalinnad peaaegu tundmatuseni. Mõned liiklusvahendid paistsid mudast välja, teised olid pressitud vastu seinu, väänatud postide ümber või surutud ukse- ja aknaavadesse. Kõvastunud mudakihi tõttu, mida oli kohati kuni kolm meetrit, asusid tänavad nii kõrgel, et neil jalutades olid hoonete ülemised korrused või koguni katused inimeste silmade kõrgusel!

Mõned inimesed Venezuelas ütlesid, et see katastroof andis neile väärtusliku õppetunni – ära kunagi looda materiaalsete asjade peale (Luuka 12:29–31). Paljud hakkasid mõistma Jeesus Kristuse nõuannet: „Ärge koguge endile varandusi maa peale, kus koi ja rooste rikuvad ja kus vargad sisse murravad ning varastavad. Vaid koguge endile varandusi taevasse, kus koi ega rooste ei riku ja kus vargad sisse ei murra ega varasta. Sest kus su varandus on, seal on ka su süda!” (Matteuse 6:19–21).

[Kaart/pildid lk 16, 17]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

VENEZUELA

Caracas

Katastroofipiirkond

COLOMBIA

[Pilt lk 17]

Rubén Serrano oma maja varemete juures

[Pildid lk 18]

1. Vabatahtlikud töötajad koguvad Caracases abisaadetisi

2., 3. Maiquetía kogudus koristas oma kuningriigisaalist umbes kahe meetri paksuse tahenenud mudakihi

4. Need tunnistajad kaotasid oma kodu ning siis pakkusid end vabatahtlikena endale ja teistele uusi maju ehitama

5. Peaaegu valmis maja San Sebastián de los Reyesis