Vaatleme mõningaid alternatiivseid ravimeetodeid

„Et alternatiivseid ravimeetodeid valivad patsiendid saaksid paremat ravi, on oluline algatada arstide ja alternatiivmeetoditega ravitsejate vaheline ametialane dialoog.”

SELLISE mõtte avaldas „The Journal of the American Medical Association” 1998. aasta 11. novembri numbris. Artiklis tõdeti: „Võib oodata, et koos alternatiivmeetodite kasutamise sagenemisega kasvab ka [dialoogi] vajadus, seda eriti põhjusel, et tervisekindlustus kavatseb hakata ka sellistele ravimeetoditele kindlustuspoliise pakkuma.”

Üha enam on neid tavapäraseid ravivorme kasutavaid patsiente, kes pöörduvad samaaegselt ka alternatiivsete ravimeetodite poole. Paraku on neid, kes ei teavita oma arsti sellest, mida nad teevad. Seepärast soovitab „Tufts University Health & Nutrition Letter” (aprill 2000): „Sinu parimates huvides tuleks sul oma arstiga koostööd teha, selle asemel et isepäi tegutseda.” Veel öeldakse seal: „Kiitku või ärgu kiitku arst sinu toimimisviisi heaks, info jagamine tuleb sulle ikkagi kasuks.”

Seda mainitakse võimalike terviseriskide  pärast, mis tulenevad mõningate ravimtaimede ja tavameditsiini ravivõtete samaaegsest kasutamisest. Mõistes, et mõned patsiendid kasutavad alternatiivseid ravimeetodeid, püüavad paljud meedikud oma patsientide kasu silmas pidades mitte lasta oma vaadetel ravi kohta segada tegemast koostööd alternatiivravitsejatega.

Tutvustamaks lugejatele paljudes maades üha enam kasutatavaid alternatiivseid ravimeetodeid, toome ära mõningad lühikirjeldused nende kohta. Ärgem siiski unustagem, et „Ärgake!” ei jaga soovitusi ei nende ega mingite muude ravimeetodite kasutamise kohta.

Taimeravi

See on ehk tuntumaid alternatiivravi vorme. Hoolimata sellest, et meditsiinis on ravimtaimi juba sajandeid kasutatud, on võrdlemisi vähe neid taimeliike, mida teadlased oleksid põhjalikult uurinud. Ning veelgi vähem on neid taimi ja nende ekstrakte, mida on uuritud sedavõrd üksikasjalikult, et on olemas täpne teave nende ohutuse ja ravitoime kohta. Valdav osa infot ravimtaimede kohta põhineb nende ajaloolisest kasutusest tulenevatel kogemustel.

Kuid viimastel aastatel on ilmunud terve hulk teaduslikke uuringuid, mis viitavad mõningate ravimtaimede kasulikkusele selliste haigusseisundite ravimisel nagu mõõdukas depressioon, east tingitud mälukaotus ja eesnäärme healoomuline kasvajaline vohang. Üheks läbiuuritud ravimtaimeks on lursslill (Cimicifuga racemosa), mille keedetud juurt on Ameerika indiaanlased kasutanud menstruatsioonihäirete puhul ja sünnitusabis. Nagu teatab „Harvard Women’s Health Watch” (aprill 2000), näitavad värsked uurimused, et Saksamaal standardiseeritud ja turustatav Cimicifuga racemosa ekstrakt võib tõhusalt „leevendada menopausiga kaasnevaid sümptomeid”.

Paistab, et nõudlus selliste looduslike ravimite järele on suures osas tingitud arusaamast, et need on ohutumad kui sünteetilised ravimid. Kuigi see võib sageli paika pidada, avaldavad mõningad ravimtaimed ka kõrvaltoimet, eriti kui neid tarvitada koos teiste medikamentidega. Näiteks võib üks populaarne ravimtaim, mida propageeritakse kui looduslikku veretungi leevendajat  ja kehakaalu alandajat, tõsta vererõhku ning südame löögisagedust.

On ka ravimtaimi, millega kaasneb veritsusoht. Kui neid ravimtaimi kasutada koos „verd vedeldavate” medikamentidega, võivad tekkida tõsised tervisehäired. Need, kellel on mingi krooniline haigus, näiteks suhkruhaigus või kõrgvererõhutõbi, või need, kes tarvitavad ka teisi ravimeid, peaksid taimsete ravimite kasutamisega ettevaatlikud olema. (Vaata kasti.)

Taimsete ravimite tarvitamisega kaasneb ka oht, et pole tagatud toodangu stabiilne kvaliteet. Viimastel aastatel on tulnud teateid toodete kohta, mis on olnud saastatud kas raskemetallide või muude saasteainetega. Peale selle on ilmnenud, et mõnedes taimeravitoodetes napib või pole üleüldse etiketil näidatud koostisaineid. Need näited osutavad tarvidusele osta taimeravitooteid, nagu ka kõiki teisi arstimeid, hea mainega ja usaldusväärsetest müügikohtadest.

Toidulisandid

Toidulisandeid, näiteks vitamiine ja mineraalaineid, peetakse kasulikuks terve rea tervisehädade puhul, sealhulgas aneemia ja osteoporoosi ennetamisel ja ravis ning koguni  sünnidefektide ärahoidmisel. Vitamiinide ja mineraalainete ametlikult soovitatavaid päevaseid doose peetakse päris ohutuks ja kasulikuks.

Seevastu võivad mõningate haiguste raviks soovitatavad megadoosid olla tervisele ohtlikud. Need võivad tõkestada teiste toitainete imendumist või toimet, lisaks põhjustada ohtlikke kõrvalmõjusid. Seda ohtu, samuti megavitamiinide tarvitamist toetava kindla tõestusmaterjali puudumist ei tohiks kergelt võtta.

Homöopaatia

Homöopaatia rajati 18. sajandil kui meeldivam ja leebem ravisuund tol ajal üldkasutatud ravimeetoditega võrreldes. Selle aluseks on juhtmõte „sarnast ravitakse sarnasega” ning üliväikeste ravimiannuste teooria. Homöopaatilisi ravimeid valmistatakse raviaineid korduvalt lahjendades – mõnikord koguni sedavõrd, et alles ei jää ainustki lähteaine molekuli.

Sellegipoolest leiti homöopaatilisi ravimeid platseeboga võrreldes, et need avaldavad mõningast toimet näiteks astma, allergiate ja laste kõhulahtisuse ravimisel. Et homöopaatilised tooted on sedavõrd lahjendatud, peetakse neid üsna ohutuks. Ühes ajakirja „The Journal of the American Medical Association” (4. märts 1998) artiklis täheldati: „Homöopaatia võib olla tähtis ja kasulik ravisuund paljudele krooniliste, kindla diagnoosita tervisehädade all kannatavatele patsientidele. Kasutatuna oma õigetes piirides, võib homöopaatia olla tänapäevasele meditsiinile täienduseks kui „veel üks varuvõimalus”.” Ent võimalike eluohtlike hädaolukordade korral oleks arukam kasutada tavapärasemaid ravimeetodeid.

Kiropraktika

On olemas terve hulk alternatiivravi võtteid organismi mõjutamiseks kehapiirkondade kaudu. Eriti Ameerika Ühendriikides kuulub kiropraktika kõige üldlevinumate alternatiivsete ravimeetodite hulka. See põhineb ideel, et tervenemisele saab aidata kaasa lülisamba väärasendite korrigeerimise teel. Seepärast on kiropraktikud spetsialiseerunud selgroo manipulatsioonile, et korrigeerida patsiendi selgroolülide funktsiooni häireid.

Tavameditsiin ei suuda sugugi alati tuua selja alaosa vaevustele kergendust. Seevastu on kiropraktiku juures ravil käinud patsiente, kes on tulemustega ülimalt rahul. Selle kohta, et kiropraktilise manipulatsiooni teel saaks teisigi tervisehäireid peale valu ravida, on tõendeid napilt.

Väärib märkimist, et kui kiropraktilist manipulatsiooni teeb oskuslik ravitseja, esineb kõrvalmõjusid üliharva. Samas ei tohiks siiski unustada, et kaela manipulatsiooniga  kaasneb tõsiste komplikatsioonide, kaasa arvatud ajurabanduse ja halvatuse oht. Mõned asjatundjad soovitavad patsiendil komplikatsioonide ohu vähendamiseks teha läbi põhjalik tervisekontroll, veendumaks, kas konkreetne manipulatsioonimeetod on talle ohutu.

Massaaž

Massaaži kasulikkus on juba ammust aega peaaegu kõigis kultuurides tunnustust leidnud. Selle kasutamist mainitakse ka Piiblis (Ester 2:12, UM). „Traditsioonilises hiina ja india meditsiinis on massaažitehnikatel tähtis osa,” märgib „British Medical Journal” (6. november 1999). „Euroopa massaaži süstematiseeris 19. sajandi hakul Per Henrik Ling, kes töötas välja praegu rootsi massaaži nime all tuntud meetodi.”

Massaaž on leidnud tunnustust lihaste lõdvestaja, vereringe ergutaja ning kudedesse kogunenud mürkainete eemaldajana. Arstid võivad nüüdisajal määrata massaaži selliste hädade puhul nagu selja- ja peavalud ning seedehäired. Enamik inimesi on maininud väga head enesetunnet pärast massaaži. Dr Sandra McLanahani sõnul on „80 protsenti haigustest tingitud stressist, massaaž aga leevendab stressi”.

„Enamiku massaažitehnikate puhul on ebasoovitava toime ohtu harva karta,” teatatakse ajakirjas „British Medical Journal”. „Massaaži vastunäidustused lähtuvad loogikast (näiteks hoidutakse hõõrumast põletushaavu või masseerimast süvaveeni tromboosiga jäset). ... Pole olemas tõendeid selle kohta, nagu soodustaks massaaž vähihaigetel metastaaside teket.”

„Kuna massaaž on muutumas tavapärasemaks ravimeetodiks, tunnevad ja peavadki tundma tarbijad huvi masseerija pädevuse vastu,” on märkinud endine Ameerika massaažiravi ühingu president Houston LeBrun. „British Medical Journal” soovitab patsientidel ebaprofessionaalsuse välistamiseks „jõuda selgusele selles, kas ravitseja on ametialases organisatsioonis registreeritud”. Ameerika Ühendriikide eelmise aasta raport osutab sellele, et ravitsejatele oli väljastatud tegevuslitsentse 28 osariigis.

Akupunktuur

Akupunktuur on kogu maailmas üsna populaarseks muutunud ravimeetod. Kuigi termin ’akupunktuur’ hõlmab väga mitmesuguseid  ravivõtteid, on kõige tavapärasemaks meetodiks peente nõelte torkamine konkreetsetesse kehapunktidesse terapeutilise efekti saavutamiseks. Viimaste aastakümnete uuringud viitavad sellele, et mõningatel juhtudel võib akupunktuur soodustada neurokemikaalide, näiteks endorfiinide teket, mis võivad aidata leevendada valu ja põletikku.

Mõningad uurimistööd viitavad sellele, et akupunktuurist võib olla abi vägagi mitmesuguste tõbede ravimisel ning et see on ohutu alternatiiv tuimastite kasutamisele. Maailma Terviseorganisatsioon tunnistab akupunktuuri kasutamist 104 haigusseisundi puhul. USA Riikliku Tervishoiuinstituudi moodustatud komisjon on toonud tõendeid selle kohta, et akupunktuur on vastuvõetav ravimeetod, kui ravitakse operatsioonijärgseid valusid, lihasevalusid, krambitaolisi menstruaalvalusid ning kemoteraapiast või rasedusest tingitud iiveldust ja oksendamist.

Ehkki akupunktuuri puhul esineb tugevaid kõrvalmõjusid harva, võidakse mõnikord tunda kipitust, tuimust või pakitsust. Nakkusohu võib viia miinimumini põhjalik nõelte steriliseerimine või ühekordselt kasutatavate nõelte tarvitamine. Paljudel akupunkturistidel jääb vajaka meditsiinilistest teadmistest, et panna õige diagnoos või soovitada mingit muud sobivamat ravimeetodit. Oleks tark pöörata tähelepanu diagnoosimisoskustele, eriti kui valitakse akupunktuur, et leida leevendust kroonilistele haigussümptomitele.

Valikuvõimalusi on mitmesuguseid

Eeltoodu on vaid osake arvukatest ravimeetoditest, millele mõnes paigas viidatakse praegu kui alternatiivsetele meetoditele. Võib kergesti juhtuda, et tulevikus võidakse mõningaid neist või ka teistest meetoditest, mida me siin ei käsitlenud, pidada tavameditsiini osaks, mida nad mõnes maailmas paigas juba ongi. Muidugi on ka neid, mis võivad kaduda unustusse või sattuda koguni põlu alla.

Kahjuks saadavad valud ja haigused inimeste elu lahutamatult, nii nagu Piibel seda tabavalt väljendab: „Me teame, et kõik loodu ühtlasi ägab ja on aina sünnitusvaevas [„suures vaevas”, SP] tänini” (Roomlastele 8:22). On täiesti loomulik, et inimesed püüavad olukorda kergendada. Ent kust võiks leida abi? Vaadelgem mõningaid tähelepanekuid, mis võiksid ravimeetodi valikul abiks olla.

[Kast/pilt lk 8]

Ravimtaimede tarvitamine koos medikamentidega – MILLISED ON OHUD?

Tihti hoiatatakse inimesi mõningate retseptiravimite koos teiste ravimite või alkohoolsete jookidega tarvitamise eest. Kas kätkeb oht ka mõningate ravimtaimede ja retseptiravimite samaaegses tarvitamises? Kui üldlevinud see tava on?

Ühes ajakirja „The Journal of the American Medical Association” artiklis käsitleti „retseptiravimite tarvitamist koos ravimtaimedega”. Selles märgiti: „44% täiskasvanute seast, kes väitsid retseptiravimeid regulaarselt tarvitavat, tarvitas ligikaudu üks viiest (18,4%) samaaegselt ka vähemalt ühte taimeravitoodet või suurendatud annuses vitamiini või mõlemat koos.” On tähtis teada sellise toimimisviisiga kaasneda võivaid ohte.

Probleemile peaksid pöörama tähelepanu ka need taimeravitoodete kasutajad, keda ootab ees raviprotseduur, mis nõuab anesteesiat. Ameerika Anestesioloogide Seltsi president dr. John Neeld selgitab: „On üllatavaid teateid selle kohta, et mõned üldkasutatavad ravimtaimed, nende seas ženšenn ja naistepuna, võivad põhjustada järske vererõhu kõikumisi. See võib anesteesia ajal äärmiselt ohtlik olla.”

Sama arst lisab: „Teised, näiteks hõlmikpuu, ingver ja lõhnav püreeter, võivad mõjutada vere hüübimist, mis on eriti ohtlik epiduraalanesteesia korral – kui seljaüdi lähedal tekib verejooks, võib see põhjustada halvatust. Naistepuna võib tugevdada ka mõne narkootikumi või anesteetikumi toimet.”

On ilmselgelt vajalik teada, millised ohud võivad kaasneda mõningate ravimtaimede ja medikamentide üheskoos tarvitamisega. Eriti just rasedad ja last rinnaga toitvad naised peaksid olema valvsad seoses ravimtaimede ja medikamentide koostarvitamisest tulenevate võimalike ohtudega lapsele. Niisiis oleks patsiendil soovitatav oma raviarstile rääkida, milliseid ravimeid – olgu need alternatiivsed või mitte – nad tarvitavad.

[Pildid lk 7]

Mõningatest ravimtaimedest on tervisehädade korral abi olnud

Lursslill

Naistepuna

[Allikaviide]

© Bill Johnson/Visuals Unlimited

[Pilt lk 7]

Patsientidel ja meedikutel tuleks parimate ravitulemuste nimel koostööd teha