Meditsiiniõdede elutähtis roll

„Õde ergutab ja kaitseb ning on valmis hoolitsema haigete, vigastatute ja eakate eest.” („Nursing in Today’s World–Challenges, Issues, and Trends”)

NII TÄHTIS kui ennastsalgavus ka pole, ei piisa üksi sellest, et olla hea õde. Tarvis on ka põhjalikku väljaõpet ja vilumust. Üks oluline nõue on 1–4 või enam aastat õppimist ja õppepraktikat. Kuid millised omadused peavad olema heal õel? „Ärgake!” esitas selle küsimuse kogenud õendusala spetsialistidele ning toome järgnevalt ära mõned saadud vastustest.

„Arst ravib, kuid õde hoolitseb. Sageli tähendab see seda, et tuleb üles ehitada patsiente, kes on haavatud nii ihult kui hingelt. Nii on lugu näiteks nende patsientidega, keda on teavitatud nende kroonilisest haigusest või peatsest surmast. Õde peab haigele ema eest olema.” (Carmen Gilmartín, Hispaania)

„Väga tähtis on mõista valu ja ahastust, mida patsient tunneb, ja tahta teda aidata. Peab olema lahke ja pika meelega. Tähtis on ka soov kasvada ja areneda nii õe- kui arstiteaduses.” (Tadashi Hatano, Jaapan)

„Viimastel aastatel nõutakse õdedelt üha paremaid kutsealaseid teadmisi. Seepärast on soov õppida ja võime õpitut mõista väga olulised. Samuti peavad õed suutma kiiresti õiged otsuseid teha ja olema valmis viivitamatult tegutsema, kui olukord seda nõuab.” (Keiko Kawane, Jaapan)

„Õde peab ilmutama südamesoojust. Tal tuleb olla salliv ja empaatiline.” (Araceli García Padilla, Mehhiko)

„Hea õde on hoolas ja tähelepanelik ning tegutseb äärmiselt professionaalselt. Kui õde ei ole ennastsalgav – kui temas leidub kübekenegi isekust või kui ta ei võta vastu nõuandeid kõrgema astme meditsiinipersonalilt –, ei sobi ta ei hoolekandjaks ega kolleegiks.” (Rosângela Santos, Brasiilia)

„Õel tuleb kindlasti olla paindlik, salliv  ja kannatlik. Ta peab olema eelarvamusteta ning saama hästi läbi teiste õdede ja kogu meditsiinihierarhiaga. Et efektiivsust säilitada, tuleb olla varmas omaks võtma uusi töövõtteid.” (Marc Koehler, Prantsusmaa)

„Õde peab armastama inimesi ja tahtma neid aidata. Tal peab olema hea stressitaluvus, sest õenduses pole kohta eksimustele. Õde peab olema kohanemisvõimeline, valmis tegema sama palju tööd ka siis, kui mõnikord on kohal vähem kaastöölisi, ilma et kvaliteet kannataks.” (Claudia Rijker-Baker, Holland)

Õde kui hoolitseja

Väljaanne „Nursing in Today’s World” märgib, et „õenduse eesmärk on hoolitseda inimese eest mitmesuguste tervislike seisundite puhul. Võib öelda, et arstiteadus keskendub patsiendi ravile, õendus aga patsiendi eest hoolitsemisele”.

Niisiis, õde on hoolitseja. Seega on ütlematagi selge, et õde peab inimestest hoolima. Mõni aeg tagasi küsiti 1200 diplomeeritud õelt, mida nad oma töös kõige tähtsamaks peavad. 98 protsenti vastanutest ütles, et selleks on heatasemeline hoolitsemine patsiendi eest.

Mõnikord õed alahindavad enda tähtsust patsientidele. Eelmainitud Carmen  Gilmartín, kes on töötanud õena 12 aastat, ütles ajakirjale „Ärgake!”: „Kord tunnistasin sõbrannale, et tunnen end raskelt haigete patsientide eest hoolitsemisel küündimatuna, justkui oleksin ma lihtsalt üks haavapadi. Selle peale kostis tema: „Sel juhul oled sa küll väga hinnaline haavapadi, sest sind, osavõtlikku õde, vajab haige inimene rohkem kui midagi muud.””

Arusaadavalt võib haigete eest hoolitsemine tekitada suuri pingeid õele, kes töötab kümme või enam tundi päevas. Mis on ajendanud selliseid ennastsalgavaid hoolitsejaid õeks õppima?

Miks õpitakse õeks?

„Ärgake!” küsis eri maades elavatelt õdedelt, mis ajendas neid õeks õppima. Järgnevalt toome ära mõned vastused.

Terry Weatherson on töötanud õena 47 aastat. Praegu töötab ta Inglismaal Manchesteri haigla uroloogiaosakonnas. „Sain katoliikliku kasvatuse ja käisin katoliiklikus internaatkoolis,” räägib ta. „Lapsena otsustasin, et tahan saada kas nunnaks või õeks. Soovisin väga teisi aidata. Ju see oli minu kutsumus. Nagu näete, õeamet jäi peale!”

Chiwa Matsunaga Jaapanist Saitamast on juhatanud oma kliinikut kaheksa aastat. Ta ütleb: „Järgisin oma isa tõekspidamist, et kõige parem on õppida ära mingi selline oskus, mis võimaldab leida tööd kogu eluaja. Nii ma valisingi õe kutse.”

Etsuko Kotani töötab vanemõena Jaapanis Tokyos. Tema õekarjäär on kestnud juba 38 aastat. Ta ütles: „Kui ma veel koolis käisin, kukkus mu isa ja kaotas palju verd. Kui ma haiglas isa voodi juures valvasin, otsustasin, et tahan saada õeks, et võiksin aidata haigeid inimesi.”

Mõningaid teisi on ajendanud õeks õppima nende endi kogemus haigena. Eneida Vieyra, õde Mehhikost, ütleb: „Kuueaastasena viidi mind bronhiidi pärast kaheks nädalaks haiglasse. Sel ajal otsustasingi, et tahan õeks saada.”

Pole kahtlustki, et õeks olemine nõuab suurt eneseohverdust. Heitkem nüüd lähem pilk rõõmudele ja ka raskustele, mis selle õilsa ametiga kaasas käivad.

Õdede rõõmud

Milliseid rõõme saavad õed kogeda? Vastus oleneb sellest, millises õenduse valdkonnas keegi tegutseb. Näiteks ämmaemandad kogevad suurt rõõmu iga kord, kui beebi on õnnelikult ilmale tulnud. „On imeline tunne võtta vastu tervet last, kelle arengut ma olen jälginud,” lausub üks ämmaemand Hollandist. Jolanda Gielen-Van  Hooft, kes on samuti pärit Hollandist, ütleb: „Lapse ilmaletulek on üks kaunimaid kogemusi, mis paaril – ja meedikul – võib olla. See on ime!”

Rachid Assam on 40-ndates aastates anestesist, kes töötab Prantsusmaal Dreux’s. Miks õendus talle meeldib? „Tunnen rahuldust teadmisest, et olen saanud operatsiooni õnnestumisele kaasa aidata. Mulle meeldib tegeleda erialaga, mis on huvitav ja areneb pidevalt edasi,” ütleb ta. Isaac Bangili, kes on samuti pärit Prantsusmaalt, sõnab: „Mind liigutavad ka tänuavaldused patsientidelt ja nende pereliikmetelt, eriti kui meil on õnnestunud tuua tervise juurde mõni kriitilises seisundis patsient, kelle puhul näis, et lootust pole.”

 Näiteks eelmainitud Terry Weatherson sai ühelt leselt järgmise tänukirja: „Ma ei saa jätta kasutamata võimalust öelda veel kord, millist kergendust me saime teie rahulikust, kindlameelsest ligiolekust Charlesi haiguse ajal. Teie südamesoojus oli meile otsekui päikesepaiste ja nagu kalju, mis meile tuge andis.”

Raskustega toimetulek

Lisaks rõõmudele kogevad õed ka mitmeid raskusi. Õe töös pole kohta eksimustele! Olgu tegu ravimi andmise, vereproovi võtmise, veeni punkteerimise või lihtsalt patsiendi liigutamisega, õde peab olema äärmiselt hoolikas. Vääratused võivad talle kalliks maksma minna – eriti maades, kus protsessimine on tavaline asi. Mõnikord võib õde aga sattuda keerulisse olukorda. Oletame, et õe meelest on arst kirjutanud patsiendile vale ravimi või andnud korraldused, mis ei pea silmas patsiendi parimaid huve. Mida saab õde teha? Kas arstile oma kahtlustest rääkida? See nõuab julgust, taktitunnet ja diplomaatiat ning on mingil määral riskantne. Kahjuks on arste, kellele ei meeldi, kui neile annab nõu keegi, keda nad peavad oma alluvaks.

Mida on mõned õed selles osas täheldanud? Barbara Reineke USA-st Wisconsinist on töötanud õena 34 aastat. Ta ütles ajakirjale „Ärgake!”: „Õde peab olema julge. Esiteks kannab ta seaduse ees vastutust mistahes ravimi manustamise ja ravivõtte kasutamise eest ning sellega põhjustatud kahju eest. Tal peab olema julgust keelduda täitmast arsti käsku, kui nõutav ei kuulu  tema pädevusse või kui korraldus on tema arvates ebaõige. Õendus ei ole enam samal tasemel kui Florence Nightingale’i päevadel või isegi 50 aastat tagasi. Nüüd peab õde teadma, millal öelda arstile ei ja millal käia talle peale – kas või südaöösel –, et ta patsienti vaatama läheks. Ja kui selgub, et õe kahtlused olid alusetud, on tal vaja küllalt paksu nahka, et arsti võimalike teravuste peale mitte solvuda.”

Veel üks probleem, millega õed kokku puutuvad, on vägivald töökohal. Lõuna-Aafrika Vabariigist teatatakse, et õdedel on „üsna suur risk kogeda oma töökohal väärkohtlemist ja vägivalda. Õed satuvad töökohal rünnaku ohvriks tõenäolisemalt kui vangivalvurid ja politseinikud ning 72% õdedest ei tunne end ohu eest kaitstuna”. Samasugune olukord valitseb Ühendkuningriigis, kus ühe hiljutise uurimuse tulemusena ilmnes, et 97 protsenti õdedest teadis mõnd õde, keda oli eelmisel aastal füüsiliselt rünnatud. Mis seda vägivalda põhjustab? Sageli tekitavad probleeme patsiendid, kes tarvitavad narkootikume, kes on pruukinud alkoholi, kes on stressis või kes kannatavad kurvameelsuse all.

Õed peavad jälgima ka seda, et nad stressi tõttu läbi ei põleks. Üks stressor on töötajate nappus. Kui kohusetundlik õde ei saa patsiendi eest küllaldaselt hoolitseda liialt suure töökoorma tõttu, võtab stress peagi võimust. Püüd olukorda parandada puhkehetkedest loobumise ja ületundidega üksnes suurendab frustratsiooni.

Maailmas on palju haiglaid, kus personali napib. „Meil on puudu õdedest,” ütleb teadaanne Madridi ajakirjas „Mundo Sanitario”. „Igaüks, kes on vajanud arstiabi, mõistab õdede tähtsust.” Mis öeldi olevat õdede puuduse põhjuseks? Raha kokkuhoid! Samas teadaandes nenditi, et Madridi haiglates oleks tegelikult vaja veel 13 000 õendusspetsialisti!

Stressi arvatakse põhjustavat ka liiga pikad vahetused ja liiga madalad palgad. Ajalehes „The Scotsman” märgiti: „Suurbritannias on rohkem kui viiendikul õdedest ja  neljandikul põetajatest ka teine töökoht, et ots otsaga kokku tulla, teatab kommunaaltööliste ühing Unison.” Kolm neljandikku õdedest leiab, et nende palk on liiga väike, mistõttu paljud neist on kaalunud ametist lahkumist.

On veel hulk teisi tegureid, mis lisavad õdedele stressi. Maailma eri paigus elavate õdede antud kommentaaridest ajakirjale „Ärgake!” ilmneb, et patsientide surm mõjub õdedele masendavalt. Egiptusest pärit Magda Souang töötab New Yorgis Brooklynis. Küsimusele, mis on tema töös eriti raske olnud, vastas ta: „See, et viimase kümne aasta jooksul olen pidanud nägema, kuidas vähemalt 30 minu hoolitseda olnud terminaalselt haiget patsienti on surnud. See on kurnav kogemus.” On mõistetav, miks üks allikas ütleb: „Pidev endast andmine surevate patsientide heaks kulutab tohutult õdede jõuvarusid.”

Mida toob tulevik õdedele

Tehnoloogia areng ja mõju tekitab õenduses lisapingeid. Probleem on, kuidas sobitada kokku tehnoloogiat ja humaansust, vahetut tegelemist patsientidega. Ükski masin ei asenda ilmaski õe puudutust ja kaastunnet.

Ühes ajakirjas öeldakse: „Õendus on igavene amet. ... Nii kaua kui eksisteerib inimkond, jääb alati tarvidus hoolitsemise, kaastunde ja mõistmise järele.” Õendus täidab selle tarbe. Kuid seoses tervisehooldusega on olemas veelgi suurem põhjus optimistlikult tulevikku vaadata. Piibel näitab, et saabumas on aeg, mil ükski inimene ei ütle: „Ma olen haige” (Jesaja 33:24, UM). Jumala tõotatud uues maailmas ei ole enam vajadust arstide, õdede ega haiglate järele (Jesaja 65:17; 2. Peetruse 3:13).

Piibel tõotab, et Jumal „pühib ära kõik pisarad nende silmist, ja surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist ega vaeva ei ole enam. Sest endised asjad on möödunud” (Ilmutuse 21:3, 4). Kuni selle ajani aga olgem tänulikud tähelepaneliku ja ennastohverdava töö eest, mida teevad miljonid õed kõikjal maailmas. Ilma nendeta oleks haiglas viibimine trööstitu, kui mitte võimatu. Tõepoolest, mida me teeksime õdedeta!

[Kast/pilt lk 6]

Florence Nightingale – nüüdisaegse õenduse rajaja

Florence Nightingale sündis 1820. aastal Itaalias jõuka inglise pere tütrena ning kasvas üles külluses. Noor Florence lükkas abieluettepanekud tagasi ning asus omandama teadmisi tervise ja vaeste eest hoolitsemise kohta. Vanemate vastuseisust hoolimata asus Florence õppima õdede kooli Saksamaal Kaiserswerthis. Hiljem õppis ta veel Pariisis ja 33-aastaselt sai ta Londoni naistehaigla juhatajaks.

Kõige raskema väljakutse ees seisis Florence Krimmis, kuhu ta läks vabatahtlikult, et hoolitseda haavatud sõdurite eest. Florence’il ja tema 38-liikmelisel õdede rühmal tuli puhastada rottidest kubisev haigla. See oli hirmuäratav ülesanne, kuna alguses polnud seal ei seepi, pesukausse ega rätikuid, samuti polnud piisavalt koikusid, madratseid ega sidemeid. Florence ja tema meeskond asus vapralt tegutsema ning sõja lõpuks olid tema töö tulemusena toimunud ülemaailmsed reformid põetuses ja haiglajuhtimises. Aastal 1860 rajas Florence Londonis St. Thomase hospidali juures Nightingale’i Õdede Kooli – esimese õenduskooli, mis ei olnud seotud ühegi usuasutusega. Enne oma surma aastal 1910 oli Florence hulk aastaid voodihaige invaliid. Siiski jätkas ta raamatute ja brošüüride kirjutamist, et parandada tervisehoolduse taset.

Florence Nightingale’i õilsale imagole on mõnikord vastu vaieldud ja väidetud, et teisedki on õenduse arengusse samaväärseid panuseid andnud. Ka tema mainet on kahtluse alla seatud. Raamatus „A History of Nursing” märgitakse, et mõningate väitel oli ta „järsk, kõvakäeline, põikpäine, kergesti ärrituv ja võimutsev” naine, samas kui teisi lummas tema „briljantne mõistus ja sarm, hämmastav elujõud ja vastuoluline isiksus”. Hoolimata sellest, milline oli tema tegelik loomus, üks on kindel: tema meetodid põetuses ja haiglatöö korralduses levisid paljudesse maadesse. Teda tunnustatakse kui nüüdisaegse õenduse rajajat.

[Pilt]

St. Thomase hospidal pärast Nightingale’i Õdede Kooli avamist

[Allikaviide]

Loa andnud: National Library of Medicine

[Kast/pilt lk 8]

Põetusalatöötajate kvalifikatsioonid

Hooldusõde (põetaja) on patsiendi põetuse ja põhiravi eest hoolitsev erikoolitusega isik.

Õde on õendusala spetsialist, kes on õppinud meditsiinikoolis rakendusliku kõrgkooli tasemele vastava õppekava alusel ja omab õe diplomit.

Eriväljaõppega õde on laialdaste teadmiste ja oskustega õde, kes on spetsialiseerunud ühele õenduse valdkonnale.

Õde-ämmaemand on saanud koolituse nii õenduses kui ämmaemanduses.

[Allikaviide]

UN/J. Isaac

[Kast/pildid lk 9]

„Raviasutuste selgroog”

Rahvusvahelise Õdede Nõukogu sajandale juubelile pühendatud konverentsil 1999. aasta juunis ütles Maailma Tervishoiuorganisatsiooni peadirektor dr. Gro Harlem Brundtland:

„Õdedel kui tervishoiusüsteemi võtmeisikutel on ainulaadne võimalus edendada tervist ülemaailmses ulatuses. ... Kuna õed ja ämmaemandad moodustavad juba kuni 80% kvalifitseeritud tervishoiutöötajatest enamikus riiklikes tervishoiusüsteemides, on nad tugev jõud, kes võib tuua esile vajalikud muudatused, viimaks ellu programmi „Tervis kõigile 21. sajandil”. Nende panus tervishoiuteenistusse hõlmab kõiki tervisehoolduse valdkondi. ... Pole kahtlustki, et õed on enamiku raviasutuste selgroog.”

Mehhiko endine president Ernesto Zedillo Ponce de León kiitis oma ettekandes eriliselt Mehhiko õdesid, öeldes: „Päevast päeva rakendate te mehhiklaste tervise kaitsmise ja taastamise heaks oma parimad oskused, tegutsedes solidaarselt ja pakkudes oma teeneid. Päevast päeva pakute te abivajajaile professionaalse abi kõrval ka lohutust oma lahkuse, andumuse ja sügava humaansusega. ... Teie moodustate meie raviasutuste personali enamiku. ... Iga päästetud elu, iga vaktsineeritud laps, iga abistatud sünnitus, iga terviseteemaline ettekanne, iga ravikuur, iga patsient, kes kogeb tähelepanu ja toetust – kõige sellega on alati seotud meie õdede töö.”

[Allikaviited]

UN/DPI, foto autor Greg Kinch

UN/DPI, foto autor Evan Schneider

[Kast/pilt lk 11]

Tänulik arst

Dr. Sandeep Jauhar New Yorgi presbüterlikust haiglast tunnistas, et ta on tublidele õdedele palju tänu võlgu. Keegi õdedest oli talle taktitundeliselt selgitanud, et üks terminaalselt haige patsient vajab rohkem morfiini. See arst kirjutas: „Head õed ka õpetavad arste. Mingile alale spetsialiseerunud õed, näiteks intensiivraviõed, kuuluvad haigla kõige parema väljaõppega töötajate hulka. Kui olin veel intern, õpetasid nad mulle kateetrite panemist ja ventilaatorite reguleerimist. Nad selgitasid, milliseid arstimeid vältida.”

Ta lisas: „Õed pakuvad patsientidele ülitähtsat psühholoogilist ja emotsionaalset tuge, sest just nemad veedavad haigete juures kõige rohkem aega. ... Harva tegutsen ma kiiremini kui siis, kui õde, keda ma usaldan, ütleb, et peaksin viivitamata haige juurde minema.”

[Pilt lk 7]

„Soovisin väga teisi aidata.” (Terry Weatherson, Inglismaa)

[Pilt lk 7]

„Kui ma haiglas isa voodi juures valvasin, otsustasin, et tahan saada õeks.” (Etsuko Kotani, Jaapan)

[Pilt lk 7]

„Lapse ilmaletulek on üks kaunimaid kogemusi, mis [ämmaemandal] võib olla.” (Jolanda Gielen-Van Hooft, Holland)

[Pilt lk 8]

Ämmaemandad kogevad rõõmu ja rahulolu, aidates lapsi ilmale tuua