Saagem tuttavaks Austraalia astlata mesilastega

„ÄRGAKE!” AUSTRAALIA-KORRESPONDENDILT

KAS oled kunagi nautinud usinate mesilaste rahustavat suminat, kui nad varakevadises päikesesäras õielt õiele tõttavad? Nad on kahtlemata suurepärased putukad. Kui nad ainult ei nõelaks!

Ehk on üllatav kuulda, et on olemas ka mesilased, kes ei nõela. Neid tuntakse nime all Austraalia astlata mesilased (Austroplebeia symei) ning neid võib leida paljudelt Ida-Austraalia aladelt. Astlata mesilased on veidi üle nelja millimeetri pikad. Nad on musta värvi ning nende pead ja külgi katavad tihedad valged karvakesed. Paljudel neist on rindmikusegmentide tagumisel serval tillukesed kollased täpid. Rannikualadel, alates kauges põhjas asuvast Queenslandist kuni Uus-Lõuna-Walesini lõunas, võib leida vähemalt kümmet liiki astlata mesilasi. Neid on leitud ka selle kontinendi troopiliselt Põhjaterritooriumilt.

Mõelgem, millised eelised on neil, kes tarudest mett võtavad. Üks mesinik lausub: „Samas kui ma teiste mesilaste puhul kannan näovõrku ja kõrge kaelusega sviitrit, pole mul astlata mesilaste vastu tarvis end üldsegi kaitsta. Viis minutit pärast kaane avamist on mesilased ikka tööhoos, otsekui mind polekski seal.”

Astlata mesilaste tarud erinevad teiste meemesilaste tarudest märgatavalt. Üldiselt kutsutakse neid pesadeks. Astlata mesilased ei talleta mett ja õietolmu tavapärastes kuuetahulistest prismadest koosnevates kärgedes, vaid ehitavad ovaalsetest kannudest koosnevaid kobaraid. Kui kannud on täidetud, siis need suletakse ning nende peale või ümber ehitatakse uued kannud.

Mis toimub pesas

Tehkem ringkäik pesas, mis on elupaigaks umbes 15 000 astlata mesilasele. Olgem siiski ettevaatlikud, sest ehkki need mesilased ei nõela, võivad nad oma suiste ehk lõugadega näpistada.

Mööda pesakoridori liikudes märkame  kõikjal kibekiiret tegevust. Need mesilased on ühiselulised putukad. Igaüks neist teab täpselt, mida teha ja kus seda tuleb teha. Me võime näha, kuidas üks tilluke mesilane vormib ja silub uut meekannu, otsekui järgiks ta piinliku täpsusega üksikasjalikku ehitusplaani. Neli mesilast meie kõrval on kaanetamas äsja meega täidetud kannu. Hiigelsuur kolmemõõtmeline võrestik on meekannude ehitamisel toeks. See inseneritöö meistriteos aitab kanda mee raskust.

Nüüd jõuame järgmisse lahtrisse ning näeme üht mesilast, kes on teistest tunduvalt suurem. See on mesilasema kogu oma hiilguses! Kui kaunis ta on oma säravas musta-kullavöödilises kuues, ümbritsetud paljudest toimekatest mesilastest! Nüüd asub mesilasema tema jaoks valmistatud 60 kambrisse mune munema. Kui õrnalt ja täpselt ta seda teeb, meenutades meile seega oma last hälli panevat ema. Pangem ka tähele, kui kiiresti need töömesilased pärast tema lahkumist kambrid sulevad. Töö saab tehtud mõne minutiga.

Kui munadest kooruvad vastsed

Munadest kooruvad tillukesed vastsed (vaglad), kes toituvad nende tarbeks kambrisse varutud söödast. Oma vahakambrist välja kasvades koob vastne endale siidist kookoni. Selles kookonis areneb vastsest mesilane (olles läbinud nukustaadiumi). Hiljem vabaneb ta kookonist ning asub tööle pärast seda, kui amm-mesilased teda veidi aega on hooldanud. Mis saab vahakambritest? Need kogutakse otsekohe kokku ning materjal läheb taas kasutusse. Kui mesilased oma kookonitest on väljunud, pole kookoneid enam vaja. Alles jäädes risustaksid need pesa, seepärast kannavad arvukad koristajamesilased prahi minema.

Paljud astlata mesilaste liigid toodavad ehitusmaterjali tarbeks erilist vaha  tseruumenit. Seda valmistatakse mesilaste eritatavast vahast kombineerituna taimedelt kogutud vaikude ja vahaga. Vaha kasutatakse sammastest, taladest ja ristpalkidest koosneva ning tugevdatud liitekohtadega raamistiku ehitamiseks. Ehitades sellesse raamistikku mee- ja suirakanne, liiguvad vaha vormivad ja sõtkuvad mesilased mööda kannude sisekülgi ringi. Seejärel kannud täidetakse ning suletakse tulevasteks päevadeks. Paistab, et mesilased on instinktiivselt teadlikud taimede sesoonilistest muutustest ja aastaaegade vaheldumisest. Neile tundub olevat hästi teada, et ellujäämisel on kõige tähtsamaks ülesandeks sööta koguda ja talletada.

Mesilased väljuvad pesast, et varuda ehitusmaterjali ning ka nektarit ja õietolmu. Väljaspool pesa saab mesilasest vilunud piloot ja navigaator, samuti teab ta täpselt, mida korjata ja kust seda leida.

Uue kodu rajamine

Mesilaspere kasvades ei jää pesasse enam ruumi. Mis juhtub nüüd? „Tuleb uus kodu rajada,” näib levivat peres sõnum. Juhuslikult avastab luuremesilane uueks pesapaigaks sobida võiva õõnsuse. Nüüd saabuvad kohale „insenerid”. Tavaliselt 30–50 asjatundjast koosnev rühm uurib õõnsuse sisemust mitu tundi, otsekui märgistades seda nööride ja vaiadega. Jõudnud otsusele, et alus on hea, pöörduvad nad koju tagasi arvatavasti selleks, et teha ettekanne. Seejärel, tavapäraselt 48 tunni jooksul, saabuvad kohale tegelikud „ehitajad”. Brigaadis võib olla üle tuhande mesilase, kuid nende hulgas pole mesilasema. Nad asuvad kibekähku tööle ning lennutavad algsest pesast kohale ehitusmaterjali ja sööda.

Mesilasema saabumise puhuks uut pesa ette valmistades tuleb haudmepesa ehitada nii, et selles oleks tagatud õige temperatuur – umbes 28 °C. Et seda saavutada, katavad töömesilased pesa vahakihiga, otsekui mähkides pesa teki sisse. Tundub, nagu teaksid need targad mesilased, et munad tuleb hoida soojas. Nüüd on kõik valmis ning umbes üheksandal päeval tuuakse kohale uus, algses pesas üles kasvatatud mesilasema. Ta asub otsekohe munema, et saada uusi mesilasi oma pesasse.

Algsest pesast üle kolinud mesilased surevad tasapisi välja ning asenduvad sellest uuest kodust pärit teiste, nooremate mesilastega. Tuleb aeg, mil selle pesa mesilased leiavad olevat vajaliku uus pesa rajada. Ja nii käivitubki järjekordne võrratu Looja kavandatud elutsükkel.

[Pilt lk 13]

Astlata mesilased ei ehita kuuetahulistest prismadest koosnevaid kärgesid, vaid ovaalsete kannude kobaraid

[Pilt lk 14]

Austraaliast võib leida vähemalt kümmet liiki astlata mesilasi