Usukatsed Poolas

JUTUSTANUD JAN FERENC

OLIN alles noor, kui Teine maailmasõda raevutses. Mäletan hästi oma Jehoova tunnistajast onu. Aeg-ajalt käis ta meil külas ja luges meile Piiblit. Mu vanemaid see ei huvitanud, kuid minu venda Józefit, õde Janinat ja mind huvitas küll. Peagi me kõik sümboliseerisime oma pühendumist Jehoovale ristimisega. Olin ristimise ajal kõigest 14-aastane.

Nähes seda, kui head mõju Piibli uurimine meie elule oli avaldanud, hakkasid ka meie vanemad tõe vastu huvi tundma. Kui mu isa sai aru, et Piibel mõistab hukka ebajumalakummardamise, ütles ta: „Kui Jumala Sõna seda ütleb, siis on preestrid meid teadmatuses hoidnud. Mu poeg, võta seintelt kõik ikoonid ja viska minema!” Umbes kaks aastat hiljem lasid mu vanemad end ristida. Nad teenisid Jehoovat ustavalt kuni oma surmani.

Raskused

Pärast sõja lõppemist ootasid Jehoova tunnistajaid ees rasked ajad. Näiteks korraldas julgeolekuteenistus Łódźi büroos läbiotsimise ja arreteeris sealsed töötajad. Ida-Poolas ründasid katoliku vaimulikkonna õhutusel Jehoova tunnistajaid jõhkralt rahvuslike relvajõudude partisanid. *

Umbes samal ajal keelasid kommunistlikud võimud meil ära kokkutulekud, mis varem olid lubatud, ning nad üritasid katkestada ka neid, mis parasjagu käisid. Kuid kasvav vastupanu ainult tugevdas meie otsustavust jätkata Jumala Kuningriigi kuulutustööd. Aastal 1949 oli Poolas üle 14 000 Jehoova tunnistaja.

Peagi hakkasin ma pioneeriks, täisajaliseks Jehoova teenijaks. Minu esimene kuulutustööpiirkond oli kodust ligi 500 kilomeetri kaugusel. Mõne aja pärast määrati mind aga teenima reisiva ülevaatajana Lublinist ida pool asuvasse piirkonda, kus kandis ka mu vanemad elasid.

Arreteerimine ja tagakiusamine

Kommunistlikud võimud arreteerisid mu 1950. aasta juunis ning süüdistasid mind spionaažis Ameerika Ühendriikide heaks. Mind visati rõskesse keldrisse. Öösel viidi mind uurija juurde ülekuulamisele. „See religioosne ühing, kuhu sa kuulud, on sekt ning see on meie riigi vastane,” ütles ta mulle. „Teie peakontor töötab USA luure heaks. Meil on selle kohta tõendeid! Teie vennad juba tunnistasid üles, et nad reisivad mööda maad ning koguvad andmeid sõjaliste rajatiste ja tehaste kohta.”

Muidugi olid nende süüdistused täielik vale. Kuid siiski soovitas ohvitser mul kirjutada alla avaldusele, mis näitab, et ütlen lahti organisatsioonist, mida tema nimetas „teie häbiväärseks organisatsiooniks”. Ikka ja jälle üritas ta saavutada seda, et ma allkirja annaksin. Ta proovis ka sundida mind üles kirjutama kõigi nende Jehoova tunnistajate nimesid ja aadresse, keda ma tundsin, ning ka paiku, kus meie väljaandeid levitati. Tema vaev oli asjatu.

Pärast seda peksid ohvitserid mind kaikaga, kuni kaotasin teadvuse. Siis valasid nad mu  toibutamiseks mind veega üle, misjärel ülekuulamine jätkus. Järgmisel õhtul peksti mind jõhkralt vastu kandu. Palusin valjul häälel Jumalat, et ta annaks mulle jõudu vastu pidada. Tundsin, et ta andiski. Need öised ülekuulamised kordusid regulaarselt peaaegu kogu aasta jooksul.

Mind vabastati vangist 1951. aasta aprillikuus, kuid paljud teised tunnistajad olid ikka veel vangis. Läksin ühe vastutava venna juurde ja küsisin, mis on mu uueks ülesandeks. „Kas sul pole hirmu uuesti vangi sattuda?” küsis ta. „Ei, mul on koguni veelgi tugevam soov töötada seal, kus on suurem vajadus,” oli mu vastus. Hakkasin uuesti reisivaks ülevaatajaks ning hiljem kutsuti mind organiseerima meie väljaannete trükkimist ja levitamist Poolas.

Tol ajal kasutasime „Vahitorni” paljundamiseks algelisi mimeograafe ja vahašabloone. Trükiste kvaliteet oli kehv ning paberi eest, mis oli tol ajal defitsiitkaup, tuli maksta pööraselt kõrget hinda. Paljundustöid pidime tegema peidikutes, näiteks küünis, keldris või pööningul. Kui kedagi avastati, ootas teda ees vanglakaristus.

Mäletan ühte meie kasutuses olevat kaevu. Selle seinas, umbes 10 meetri sügavusel maapinnast, oli luuk, mille kaudu sai väikesesse ruumi, kus me ajakirju paljundasime. Sinna saamiseks tuli meid köitega alla lasta. Ühel päeval, kui mind suures puupanges kaevu lasti, läks köis järsku katki. Kukkusin kaevu põhja ja murdsin jala. Kui haiglast välja sain, hakkasin uuesti mimeograafiga tööle.

Umbes sel ajal kohtusin ma innuka pioneeri Danutaga. Me abiellusime 1956. aastal ja järgmise nelja aasta jooksul tegime koos kuulutustööd Kesk-Poolas. Aastaks 1960 oli meil kaks last ning me otsustasime, et Danuta katkestab täisajalise teenistuse, et nende eest hoolitseda. Peagi arreteeriti mind uuesti ning seekord pandi mind rottidest kubisevasse kongi. Seitse kuud hiljem mõisteti mind kaheks aastaks vangi.

Vangi ja vangist välja

Bydgoszczi vanglas oli üle 300 vangi ja ma palusin Jehoovat, et mul oleks võimalik jagada Kuningriigi sõnumit ausa südamega inimestele. Rääkisin vanglaülemaga ning pakkusin välja, et võiksin töötada juuksurina. Minu üllatuseks ta nõustus. Peagi ajasin ma vangide habet, lõikasin nende juukseid ja andsin tunnistust neile, kes tundusid olevat heatahtlikult meelestatud.

Vang, kes koos minuga juuksuritööd tegi, avaldas peagi meie vestlustele soodsat vastukaja. Ta hakkas koguni rääkima teistele sellest, mida ta oli Piiblist õppinud. Varsti käskis vanglaülem meil lõpetada selle levitamise, mida ta nimetas „õõnestavaks propagandaks”. Minu kaasjuuksur jäi aga  kindlaks ning selgitas: „Varem ma varastasin, kuid nüüd enam mitte. Ma olin kunagi kirglik suitsetaja, kuid ma olen suitsetamise maha jätnud. Ma olen leidnud oma elule eesmärgi ja ma tahan olla Jehoova tunnistaja.”

Pärast vangist vabanemist saadeti mind Poznańisse „pagariäri” juhatama, nagu me oma salajasi trükikodasid kutsusime. Meie trükised olid 1950. aastate lõpuks tunduvalt paranenud. Õppisime lehekülgede mõõtmeid fotograafiliselt kahandama – see oli üks meie tehnoloogilisi saavutusi – ning saime selgeks rotaprint-ofsettrükimasinate kasutamise. Aastal 1960 hakkasime ka raamatuid trükkima ja köitma.

Natuke aega pärast seda esitas üks naaber kaebuse meie tegevuse kohta ja mind arreteeriti uuesti. Kui ma 1962. aastal vabanesin, määrati mind koos mitme teisega Szczecinisse teenima. Kuid veel enne, kui me jõudsime minema hakata, saime juhtnööri minna hoopis Kielcesse. Uskusime, et need on ustavate kristlike vendade juhendid. Kielces meid aga arreteeriti ja mind mõisteti veel pooleteiseks aastaks vangi. Meid olid reetnud meie endi keskel olnud petiseid. Aja jooksul nad avastati ja heideti meie seast välja.

Kui ma lõpuks vangist vabanesin, määrati mind trükitöö ülevaatajaks kogu Poolas. Aastal 1974, pärast seda, kui olin kümme aastat suutnud vahelejäämist vältida, saadi mulle Opoles jälile ning mind arreteeriti. Seejärel saadeti mind peagi Zabrze vanglasse. „Sinu piiskopiamet on lõppenud,” ütles vanglaülem mulle. „Kui sa hakkad oma propagandat siin edasi levitama, siis lähed üksikkongi.”

Kuulutustöö vanglas

Muidugi polnud mu töö Jumala teenijana kaugeltki mitte lõppenud. Tegelikult hakkasin ma oma kahe vangikaaslasega Piiblit uurima. Lõpuks olid mu kaks piibliõpilast nii palju edenenud, et ristisin nad vangla suures vannis.

Ka teised vangid osutasid meie kuulutustööle soodsat vastukaja ning 1977. aasta aprillis me tähistasime koos Kristuse surma mälestusõhtut (Luuka 22:19). Kaks kuud hiljem, 1977. aasta juunis, sain ma vabaks ning enam mind ei arreteeritud.

Tolleks ajaks olid võimud muutunud meie töö suhtes palju sallivamaks. Kahtlemata oli palju kasu Jehoova tunnistajate juhtiva kogu liikmete külaskäikudest. Aastal 1977 rääkisid kolm nende hulgast ülevaatajate, pioneeride ja kauaaegsete tunnistajatega paljudes linnades. Järgmisel aastal käisid kaks neist viisakusvisiidil usuasjade talituses. Kuid alles 1989. aastal tühistati meie tegevuskeeld. Praegu tegutseb Poolas umbes 124 000 Jehoova tunnistajat.

Kehva tervise tõttu pole Danuta saanud mind viimaste aastate jooksul reisidel saata, kuid ta julgustab mind ja tahab, et ma jätkaksin koguduste külastamist. Olen igavesti tänulik tema julgustava toetuse eest mu paljude vangistusaastate jooksul.

Minu 50 aastat tagasi tehtud otsus – teenida Jehoova Jumalat – oli kindlasti õige otsus. Südamesttulev teenistus on toonud mulle suurt rõõmu. Oleme koos naisega kogenud Jesaja 40:29 sõnade paikapidavust: „Tema [Jehoova] annab väsinule rammu ja jõuetule palju jõudu!”

[Allmärkus]

[Pildid lk 20]

Kasutasime väljaannete trükkimiseks mimeograafe ja hiljem rotaprint-ofsettrükimasinaid

[Pildid lk 21]

Minu naine Danuta ja mina