Ookeanisügavuste imed ja saladused

KAKS teadlast ja piloot laskusid väikeses süvaveeaparaadis „Alvin” Ecuadori ranniku lähedal Vaiksesse ookeani. Milline oli nende sihtkoht? Galápagose riftiorg. Varustatud prožektorite, kaamera ja paljude teaduslike instrumentidega, sukeldus „Alvin” 2800 meetri sügavusele ookeani, igavese pimeduse riiki, mida inimsilmad polnud varem näinud.

Kas oled sa kunagi mõelnud, mis peitub ookeanisügavustes asuvates mägedes, kanjonites ja riftiorgudes? Kui oled, siis pakub sulle kindlasti huvi avastuslugu, mis algas 1977. aastal ülalmainitud sukeldumisega. See, mida „Alvini” meeskond nägi, võib sind üllatada. Isegi kõrgelt haritud teadlastele oli sealne maailm nagu teine planeet.

„Alvini” missiooni eesmärk oli leida kuumi allikaid ehk veealuseid geisreid, mis purskavad ookeanisse kuumaveejugasid. Galápagose riftiorg oli selleks sobiv koht, kuna see on osa vulkaaniliselt väga aktiivsest veealusest riftist, mis paikneb ümber maakera kulgeva, hargneva mäeahelike keti vahel, mida kutsutakse ookeanide keskmäestike süsteemiks. See üle 65 000 kilomeetri pikkune kolossaalne mäestikusüsteem kulgeb ümber maakera nagu tennisepalli õmblus. Kui need mäeahelikud, mis võtavad enda alla suurema ala kui kõik suuremad maismaa mäestikud kokku, poleks vee all, oleks see meie planeedi iseäralikumaid jooni, kirjutab Jon Erickson oma raamatus „Marine Geology”.

Ookeanide keskmäestike süsteemi eriti huvitav joon on see, et see koosneb põhiliselt kahest rööbiti asuvast mäeahelikust, mis tõusevad ookeanipõhjast 3000 meetri kõrgusele. Nende ahelike vahel asuvad maailma sügavaimad kuristikud – 20 kilomeetrit laiad ning 6 kilomeetrit sügavad kanjonid, mis on neli korda sügavamad kui Põhja-Ameerika Suur kanjon. Nende kuristike põhjas on vulkaaniliselt väga aktiivsed riftivööndid. Kui teadlased uurisid esmakordselt mäeahelike süsteemi kuuluvat Atlandi ookeanis paiknevat Kesk-Atlandi mäestikku, näitasid nende instrumendid nii tugevat vulkaanilist aktiivsust, et „tundus, nagu purskuks Maa sisemus välja”, ütleb Erickson.

Pärast 90 minutit kestnud laskumist hakkas „Alvin” liikuma horisontaalselt otse merepõhja kohal ning  prožektorid pandi põlema. On arusaadav, miks teadlased tundsid ent olevat justkui teisel planeedil. Merepõhjas, kus vee temperatuur on tavaliselt külmumispunkti lähedal, oli tänu prožektoritele näha virvendavaid kuumaveeallikaid. Nende allikate juures tuli nähtavale midagi veelgi ebatavalisemat – varem tundmatute elusolevuste kooslused. Kaks aastat hiljem leidis „Alvini” meeskond Mehhiko ranniku lähedalt Vaikse ookeani Idaahelikult ülikuumi allikaid, mida hakati kutsuma tossutajateks. Paljud neist allikatest moodustasid kummalisi „korstnaid”, millest mõni oli ligi 9 meetri kõrgune. Selles kohas avastati palju loomi, keda on leitud ka Galápagose riftiorust. Järgmises artiklis räägime lähemalt nendest hämmastavatest eluvormidest ning äärmuslikest tingimustest, milles need olesed elavad.

[Piltide allikaviide lk 3]

KAAS ja lk 3: OAR/National Undersea Research Program